Elen:Tallinn-Kopenhaagen-Amsterdam-Los Angeles - meie elu pikim päev kestab 34 tundi. Kõigepealt peaksid kaugele läände tungimist tähistama Kersti ja Kaido, kelle seni kõige läänepoolsem punkt oli Pariis. Valencia pikkuskraadil tuleb minu kord. Kõige kaugemale "metsikusse läände" on meist lastud Leinot - Islandile. Islandist ja Gröönimaast lendame täna ka üle, aga meie neid ei näe, kuna meid on istuma asetatud lennuki keskmisesse ritta ja, krt!, jälle viimasesse.
LAsse maabume 11-tunnisest lennust kurnatuna. Esimene visiit on autorendikotta (seal läheb väikestviisi kähmluseks, sest lugeseime heauskselt kodulehelt välja, et meie 700$ bronn sisaldab ka kindlustust, aga paraku see nii pole ja seega oleme sunnitud ligi poole juurde maksma (10% siiski alet tänu kaupleja-Kaidole).
Puruväsinuna laekume Diana-Kolja juurde, kes on end kenasti sisse seadnud LA downtownis. Chillime nende Hollywoodi sildi vaatega rõdul (tõsi, silti pole sudu tõttu täna näha) ja 
naudime Kolja kokatut. Olen tõesti väga õnnelik, et peale kaheksat aastat taas Dianat näen. Tunne on selline, nagu poleks vaid paar kuud kohtunud. Loomulikult räägib ta meid kõiki surnuks, õigemini-täpsemini magama. Kui hakkame põhku pugema selgub, et väikese kommunikatsioonihäire tõttu oleme kaasa võtund kaks üleliigset magamiskotti ja ühe üleliigse telgi. Ups!
No comments:
Post a Comment