Leaving America

Kersti:
See on meie viimane päev Ameerikas. Lennuk Amsterdami väljub kell 17.40, seega saame võtta mõnuga. Magame suht kaua ja hakkame pakkima. Kolja on valmistanud meile maitsva hommikusöögi. Sööme. Arvutame välja, et kusagil 13 paiku võiksime hakata liikuma. Kaido ei ole vabanenud oma sundmõttest leida fotopood. Internetist ta selle leiabki ning otsustame sealt läbi sõita. Poe nimi on Samys Camera ja see on tõesti fotopoe nime väärt. Mitmel korrusel pakutakse kõikvõimalikku fotokaupa, kuid hinnad ei ole Euroopa mõistes odavad ja soovitud filtrid jäävad ikka saamata. Selgub, et Koqin’il puudub edasimüüja USAs. Aga Ameerikas on kõik suur, isegi mullikile mullid, tõdeme pärast videopildiraami ostmist. Jõuame 13ks Diana juurde. Võtame kohvrid ja jätame hüvasti. Kõigil on ilmselt peas mõte veel kunagi tagasi tulla.
Auto üleandmine toimub tõrgeteta. Oleme läbinud uskumatud 3548 miili ehk ligi 5700 km! Ameerika kohta normaalne. (Planeeritud oli 3800 km).
Check-in’is läheb palju aega. Kõigepealt selgub, et sellist linna nagu Tallinn ei ole olemas ja pagasit sinna saata on võimatu. Mõne aja pärast, pärast lisajõudude kaasamist, ilmub ka Tallinn maailmakaardile ja saime kõik check-inid tehtud.
Pagasipakkijaile mõned soovitused:
Kaasa on lubatud võtta 25 kg stuffi per face (seda eriti ei kontrollitud, st väike ülekaal ei ole probleem)
Arvestada tuleb, et siinsed neegrid pole nii tugevad kui Euroopas, st üks kott tohib olla max 50 naela raske, ehk mitte üle 25 kg.
Vot seda reeglit me küll järginud polnud. Kohvril on ju rattad ja midagi eriti rasket me sinna enda arust ei kuhjanud. Saime võimaluse lennujaamas kotid ümber pakkida. Meie kohver kaalus üle 30 kilo ja oleksime pidanud selle eest juurde maksma 50 taala. Vot see oleks neegreid piisavalt innustanud ka raskeid kohvreid tõstma.
Ümberpakkimistrikk õnnestus! Vaatamata sellele, et järjekorda polnud, kulus check-ini peale tubli ¾ tundi. Turvakontroll oli tavapärane. Ainult kingad oli kohustus jalast võtta. Ja neil, kel näomask oli, tuli ka see lindlilt läbi lasta. Üleliigseid küsimusi ei esitatud.
Pärast turvakontrolli läbimist sattusime ootamatult pisikesse lennujaama. Ilmselt turvakaalutlustel on lennujaam niimoodi tükeldatud, et ühte alasse pääsevad ainult teatud arvu väravate reisijad, meie puhul alla 10 värava. Alas oli paar söögikohta ja mõned poed. Ameerika stuffi oli, seega saime veel viimased kingid ostetud.
Lennuk varanes. Tänu ajatrikile oli meie lend juba plaani järgi 35 min lühem kui saabudes. Tegelikkuses jäi see tiba alla 10 tunni. Vaatamata masule läheb KLMil hästi – taaskord lennuk välja müüdud.
Ümberistumine Amsterdamis ja pistu ootamist Stockholmis ning seejärel saabumine Tallinna Lennart Meri nimelisse lennujaama. Reis on kaks korda eriti tore: siis kui kõik on alles ees ja siis kui õnnelikult ja väsinult koju jõuad. Oli maailma parim reis! Elagu Ameerika!

Tõeline põhjus 2: Hollywood..

(Teine postitus samast päevast)
Elen:
Küüditame Leino-Kaido kalale, et saaksime ise segamatult linna peale luhvtitama minna. Esimene vaatamisväärsus on siinsamas maja all asuv töötuba, kus Diana restaureerib-tuunib mööblit. Siit rändavad vanad mööblitükid teist või kolmandat elu elama uutesse villadesse. Kõige efektsemad on otseloomulikult mosaiiklauad. Jätkame Wilton teatri läheduses asuvas Diana galeriis. Maalid on muljetavaldavad - jumal tänat', et kodus kõik seinad pilte täis..
Sööme hommikust Larchmont Boulevardi coffee shopis, kus avastan moroccon mint latte tee, mis sojapiimaga tehtuna maitseb isegi hüvam kui Starbrucksi Vanilla Rooibos Latte. Peale haukame ameeiklaste kõige tüüpilisemat hommikusööki: buger'it (NB! Mitte segi ajada kõige tüüpilisemat lõunasöögi burgeriga), mis kujutab endast maitsetut või maitsekat suurt röstitud saiasõõrikut, kuhu tuleb toorjuustu peale mätsida.
Järgmine peatus on Hollywood & Franklin keskus ehk Oscari-gaala hoone Kodaki Theatre. Punast vaipa asendab täna siin pudukaubandus. Üllatuseks leian tähtede tänavalt oma nimeplaadi - näib, et võõrsil olen kuulsam kui kodumaal:)

Kahjuks asub siina ka suurepärane naistelõks - Victoria's Secreti pesupood - mis täiesti vastu meie tahtmist röövib meilt terve tunni. NB! Kogenud ostleja teab, et peale poodlemist tuleb võtta poest parkimiskaardile tempel - see kahandab tavapärase 15-dollarilise parkimisarve 2-dollariliseks. Trepist alla ja leiame end kuulsalt tähtede tänavalt, mis ummistunud tursitidest ja filmistaare mängivate tänavanäitlejatega. Kõige kuumem tegelane on Spiderman - neid kargab siin täna ringi vähemalt kolm. Teenistus pidavat tüüpidel olema päris hea ning seetõttu jääb mõni neist selle ameti peale aasta(kümne)teks. Edasi siirdume tšekkama, kas Beverly Hillsis on olukord kontrolli all. Enam-vähem on: mõni hoone on küll natuke liiga suureks paisunud, aga üldiselt näib, et linnaarhitekt teeb tööd.
Venice beach - L.A. linnaosa, mis suhtub kõige leebemalt kodutututesse ja tränikaupmehed võivad siin pillerkaart pidada. Kahjuks on ameeriklastel parasjagu mingi püha ning seetõttu liigume tigusammul ja parkimiskoha leidmine on mission very hard. Rannapromenaadil leidub kõiksugu karvaseid ja sulelisi: kes tahab tulevikku ennustada, kes muretseb, et mu õlavarrelt puudu tattuu jne. Kõige lahedamad on siin trummarite hordid, igal isendil oma pill kaasas ja nii moodustavad nad kokku omamoodi toreda Big Bandi.
Lõunaks Tai köök. Sellist elamust nagu paari päeva eest korealane pakkus, paraku ei saa, aga road siiski maitsvad (kolm ülesöönud naisterahvast = 50$).
Kodu lähedal takerdume ameeriklaste turunduslõksu - Rossi nimelisse suurpoodi, kuhu näib jõudvat igasugune selline brändi- ja mittebrändikaup, mis teistes poodides üle jääb ja siin siis võileivahinnaga maha müüakse. No näiteks põkkusin 12 taalase Ralf Laurent'i kotiga (võileib rannas maksis 14$ - toim). Kuritegu ju sellist kraami poodi jätta! Ostlemisele tegi kiire lõpu see, et lennuk pole kummist ega pangakaart isetäituv. Õnneks jõuame koju just-in-time ja ei jäägi kalameestele vahele oma uute kleitide-kottidega..

Meie reisi tõeline põhjus

Kaido:
Loodusearmastus ei jätnud meid maha ka sellel hommikul. Äratus kell kuus hommikul oli nagu lumme kusta ja nii leidsime end Diana abikaasa Kolja paadiga Picu järvelt paar tundi hiljem. Kolja oli juba aastajagu kalastamisega tegelenud ja see olla heaks vahelduseks tööpäevadele. Jäi mulje, et USAkad eriti ei puhka, kuna tööandjad ei kipu puhkusetasusid maksma. Suurima kalaõnnega peres olevat Diana, kes aga eelistas meile meie daamide seltsis ostelda ja poodelda.
Minu lapsepõlvemälestustest erines see kalapüük nagu sinine esmaspäev eelmise õhtu lõbust. Ei olnud mingit jääd, mille alt varvaste ja sõrmede külmumisega ja hammaste plagisemise tõttu plommide lahtitulemisega riskides, keset talveööd libedaid elukaid välja oli vaja tõmmata. Selle asemel õõtsusime päikese käes ja kalu tuli koormaga. Ilmselt ka läks koormaga, sest kätte saime vaid kolm, mis oli paras saak loomaarmastajatele. 2-kala mees Leino võis võidu enda nimele kirjutada arvatavasti poest hommikul ostetud landi tõttu. Rõbalka po Amerikanskomu oli tore ka selle poolest, et asja ajamiseks pole vaja oma ahtrit üle poordi venitada: selle püha toimingu jaoks oli järvel mitu ujavat parlamenti, mis annaks silmad ette ka Toompea miljonipeldikule. Kahjuks polnud tublid punanahad ette näinud, et asjale võivad saabuda kauged külalised Eestist, kelle asjad on teistsugused. Pärast Leino visiiti saabus majakese best before kuupäev ja, nii nagu Ameerikale kohane, kohale pukseeriti asendusmajake. Küsimus, mida kuradit Leino selle peldikuga tegi, jääb kirvena õhku rippuma.
Pärast pelikani vaatlemist ja valgete meeste punanahastumist kaotasime lootuse veel kunagi kala õnge otsa saada ja lahkusime sündmuskohalt sõrmejälgi jätmata. Saabumas oli reisi tipphetk: kuna naised panid jätkuvalt proovile krediitkaardi limiiti ja pankade kannatust Beverli Hillsis, siis me tegime seda mida me Ameerikasse tegema tulime: vaatama ehtsas Los Angele kino neljandat Terminaatorit. Kogu see rahvusparkide asi oli olnud ju suitsukate, pettemanööver ja.. Ei taha teile filmi lõppu ära rääkida, aga see, et Arnie näoga robot lõpetatakse dekapitatsiooniga oli küll ootamatu. See, et võtmetegelane on 3-aastane tüdruk ja poolinimene oma südame O' Connorile siirdamiseks pakub, ületas kahjuks minu patriotismist ja/või filmikunstist arusaamise piirid.
Reisile punkt pandud, leidsime imepärasel viisil enesega rääkiva pimeda (või vähemalt prillideta lühinägeliku) taksojuhi ja ärevusest huuli puredes jõudsime parasjagu tagasi Diana juurde kolme püütud kala ja grill-liha sööma. Kolja grill-liha oli ületamatu, nagu ka minu uni. Reis oli korda läinud, kui arvestamata jätta neid ND filtreid, mida ma maailma esiriigist otsima olin läinud.

Tagasi LA-sse, Eleni sünnipäev

Leino:
Et on kätte jõudnud Eleni sünnipäev ja traditsiooniliselt on sünnipäevalapsed on blogimisest vabastatud, siis tuleb minul õnnetul teist päeva järjest asju üles tähendada.
Pääsesime sõbralikust innist tulema kella 9 paiku hommikul. Valisime suunaks Californian route 1, mis viib mööda Vaikse ookeani kallast San Franciscost Los Angelesi. Tee oli kole ja igav nagu rannikuäärne mägitee ikka. Vahel olid paarisaja meetri (sorry yardi) kõrgusel mere kohal, kohati veega samal tasemel. Lainemurdjatena töötamas uskumatu kujuga kaljud. Õnneka oli ilm pilves ja sompus ning seetõttu jäi suur osa piltidest tegemata ja ega mälukaart ka kummist pole.
Magasin parajasti magusasti, kui Kaido teostas järjekordse ohtliku keelatud manöövri. Nimelt jäi tee äärde seisma. Lugejale tundub see muidugi naljana, aga 50 % mööduvatest autodest andis signaali ja ülejäänud 50 % jäid samuti pidama, sest olime sattunud hüljeste (elevant tüüpi) lesila juurde. Alati on meeldiv avastada, et sa ei olegi maailma kõige paksem ja räpasem olevus, tean juba isikut, kes eeltoodule jõuliselt oponeerib :), vaid on olemas veel kuni 2,5 tonni liivas püherdavat pekki per animal. Kulutasime tundi veerand elukaid vahtides ja kihutasime edasi. Kahe kilomeetri (sorry 1,5 miili) pärast leidsime ameerika tavadele kohase megaparkla kust hülgeid jälgida sai. Kohusetundlike turistidena tegime ka seal peatuse. Kogu nägemisulatus oli loivalisi täis. Tundus, et olime nende algkodu leidnud. Vaalu ei õnnestunud näha, sest hooaeg oli lõppemas.
Kaido ja Kersti naiivsete inimestena ei olnud veel siiani uskuma hakanud, et ameeriklastel on mania grandiosa. Nende veenmiseks poetasime nad mulle tundmata isiku, aga küllap Elen lisab toimetades nime, kinnisvaraarenduse juurde (Hearst - toim.). Mehel pappi oli olnud. See oli tema väiksem mõis, vaid 400 km2, suurem oli Teksases. Puhtalt originaalsuse mõttes oli ta Euroopast igasugu vanakraami kokku ostnud, sealhulgas kreeka templeid ja prantsuse losse, mis oli kenasti koost lahti võetud ja tagahoovi jälle püsti pandud. Samal ajal kasutasime me Eleniga aega kohaliku veinikultuuriga tutvumiseks. Siinkohal ei saa jätta tänamata meie sajanditaguse tarkvaraga GPSi, mis juhatas meid veinipiirkonna keskele ainsa suletud ja müügis oleva mõisa juurde. Edaspidi otsustasime lähtuda siltidest ja reklaamtahvlitest, see taktika tõi edu ja jõudsime kiiresti antud piirkonna parima punaveini pakkuja juurde, seda kinnitas meie uus šoti sõber Shawn, kes oli kohaliku veiniliidu liige (tema visiitkaardil seisis ühtlasi tiitel "president" - see koht oleks aasta eest juba nagu olnud:) ja tarbis antud maja produktsiooni. Peale degustatsiooni otsustasin kaks väljavalitud pudelit omandada. Küll ei olnud majaperemees teravaim pliiats ja ei suutnud kuidagi toime tulla minu krediitkaardiga. Selle peale saime tunda tõelist ameerika külalislahkust, kui meie uus sõber Eleni sünnipäeva puhul palus veini hinna oma arvele lisada. Veinimaitsmise käigus avastasime, et kütusenäidik on ootamatult nulli vajunud ja route 1-le ilma tankimata ei jõua. Edastame järjekordsed tänusõnad GPS-le, kes juhatas meid alguses kohta, kus bensukat polnud veel ehitama hakatud ja teiseks politseilindiga piiratud suletud Chevroni tanklani. Kaido ja Kersti ootasid õnnelikus teadmatuses lossiaias, sest mobiililevi oli parasjagu teise kohta läinud.
Lõpuks korjasime nad tund kahekümnese hilinemisega peale ja kihutasime LA poole edasi. Kihutamise käigus külastasime veel üht veinimõisa, mille tagajärjel oli Kaido ainsa karsklasena sunnitud rooli asuma. Santa Barbara kandis oli kõvasti põletatud maad näha, aga tuli oli juba kustunud. Sõitsime pimedas edasi ja jõudsime peale kümmet Diana ja Kolja juurde. Vaatamata plaanile kohe magama ei jõudnud…

San Francisco

Leino: Niisiis San Francisco, kevadiselt külm (14 kraadi) ja vikerkaarelippe täis. Igaüks võib arvata miks... Hotellist startides üritame asju auto pagasiruumi toppida ja tundub, et masin on vahepeal väiksemaks jäänud või on pagasit juurde tulnud. Viimane tundub tõenäolisem. Tuleb vist tagasisõiduks eraldi lennuk tellida :)
Stardime mööda 49 miilist Scenic View rada ja avastame, et ameeriklastel on huvitavad kombed liikluse reguleerimiseks. Keegi kontra on tihedalt külvanud „STOP“ märgi seemneid, nii et kohati on neid neli tükki ristmikul- üks igal nurgal. Loogika on lihtne, kes auto rattad esimesena seisma saab, see ka esimesena minema kütab. Tekkis põhjendatud küsimus, kust autojuht teab, et ka teistel sama märk ees on. Peale mitmeid katseid, millega vahetevahel kaasnes ka peateele ette sõitmine, saime aru, et vastavat märgistust tähendab „STOP“ alune pisike lisatahvel 4-way. Edaspidi väga liiklusohtlike olukordi peaaegu ei tekkinud…
Eelpool mainitud pidur-gaas-pidur strateegia aitab päris hästi kaasa sudu tekkele, aga kaasaegsed liiklusreguleerimise variandid nagu „roheline laine“ vms. ei tule tõenäoliselt kõne alla, sest traditsioon on seda kõvem, mida mõttetum ta on. Et heitgaaside produktsioon on kõigiti korras nägime Kuldvärava silla juures, kus Hr. Sudu oli selgelt pool silda pihta pannud.
Ringi sõites hakkas silma, et kõikidel sanfrantsiskaanlastel on kuhugi kiire, kes autoga ei sõida see jookseb. Tervisespordiks viimast võib pidada küll vaid marutõbise grisli poolt puretud ameeriklane. Jooksmine 6 realisi tänavaid pidi olemasolevast 43-st künkast üles-alla peaks liigi Homo Sapiens normaalisendil minimaalselt silmanägemise ära võtma, aga vanade kullakaevurite järglased on hoopis teisest puust.
Linna põhja- ja läänepoolses küljes on suured pargid, kus käbedamad ja vähe jõukamad vanainimesed käivad kepiga muna mulku toksimas ja elektriautoga sõitmas. Vaesema kihi hobiks on parki autosid parkida (ilmselt tuleb see sõnada Park ja Parking teatavast sarnasusest) ning grüünesse siirduda. Poetasime noored aiandushuvilised Kaido ja Kersti jaapani aeda kaema ning siirdusime ise jaapani lõunat otsima. Targemad inimesed muidugi teavad, et sushikohad avatakse alles õhtul. Peale mõningast GPS järgi seiklemist jõudsime ka targemate inimeste levelile ja suundusime seepeale korea kööki nautima. Meie poolt tellitud kahe roa asemel toodi lauale täpselt 15 pütsikut-nätsikut, millest osa oli maja poolt ja osa lisandid. Vast pool tosinat väiksema isuga isikut oleks kõhu täis saanud :)
Mahajäänud poegade peale võtmine õnnestus juba teisel katsel, vöötrajal peatumine ei ole vist isegi ameerikas lubatud, aga õnneks oli sheriff tankimas.Peale seda testisime tasandikurahvale sobivalt Lombardi tänavat, kus tuli 30 kraadise tõusu käigus iga paarisaja meetri järel teha autokoolist tuntud manöövrit „kohaltvõtt tõusul“ :) Laskumine toimus vähe järsemast kohast mööda sinka-vonka serpentiini 5 miilise tunnikiirusega. Seda rada pidi olla ka ükskord püsiasukat laskumas nähtud, aga siis oli ta purjus olnud.
Külastanud ka Twin Peaksi nimelist külmapoolust, leidsime lõpuks, et sellest linnast aitab ja siirdusime kodusele kiirteele. Kuivõrd oli juba tipptunni aeg, siis soovime käesolevaga tervitused edasi anda kõikidele autos üksi sõitvatele ameerika onudele ja tädidele, sest sel ajal kui nemad esimesel neljal rajal parkisid, kirutasime meie mööda carpooli rada lõunasse. Ameerikas on nimelt kena komme, et kui autos on vähemalt üks kaasreisija, siis on tegemist idioodist ohtliku elemendiga, kes tuleb tavaliiklejast eraldi rajale suunata.
Silicon Valley kandis jõudis kätte meie reisi 3000.-ndes miil. Peale seda hakkas silma „väike“ Factory Outlet Shopping Center. Sellest eriti kirjutada ei tahaks. Vast ääremärkusena võib ära mainida, et autos päevikut kirjutades ja õlut juues tuli mu juurde Kaido, kes karjus, et seal taga müüakse sajataalaseid ülikondi, kas ma ei taha? Reisi alguses tundus teine küll normaalne inimene olema, aga eks Surmaorus oli ka eestlase jaoks vähe kõrge temperatuur, vast 107 fahrenheiti pügalat üle nulli. Ööbime tõenäoliselt autos, sest kell on kaheksa ja inimesed pole veel tagasi…
Ööbimise leidsime GPSi abil Monterey linna külje alt Candle Bay Innis. Vaid 108 dollari eest saime 2 tuba ja kõrval asuvas sushilokaalis täpselt sama raha eest supersöögi neljale sake ja ploomiveiniga.
Päeva kokkuvõtteks sobib võib öelda, et kui maamehed San Franciscosse jõudsid ja Alcatrazi nägid, olid Nicolas Cage ja Sean Connery juba mujal.

Saabumine tsivilisatsiooni

Kersti:
Lubasime endale hommikul tavalisest pikema une, st ärkasime kusagil poole 9 paiku. Kuna ööbisime neljakesi ühes toas, moodustus improvisatoorne tualeti- ja dushikasutamisjärjekord, kel jõud, sel õigus, aga kismaks ei läinud. Üks probleemkoht oli veel – hotelli poolt oli meile antud nelja peale ainult kaks söögitalongi. Õnneks oli võimalus buffet hommikusööki ka 15 USDi eest osta ja kaklus jäi äraJ Buffet oli vägagi rikkalik ja maitsev.
Kuna oleme juba pikalt Eestist ära olnud, tekkis Kaidol tungiv vajadus helistada töö juurde, et kas kõik ikka funkab. Funkas küll ja kuidas veel. Aga 9 minutit sellist kohatut uudishimu läks Kaidole maksma 129 USDi, ehk siis peaaegu sama palju kui ööbimiskoht ise. (Tuba neljale maksis 304 USDi.)
Meil oli soov endale hiidsekvoia seemneid soetada ning teaduslikele artiklitele tuginedes tegime kindlaks, et need seemned, mille suure vaevaga käbidest välja olime pigistanud, ei ole ilmselt sekvoia omad, kuna sekvoia käbid olid raamatupildil hoopis teistsugused. Meie ööbimiskoht oli üsna Yosemite’ sissepääsu lähedal ja kuna kohe sissepääsu lähedal on Mariposa Grove’i nimeline seikvoiasalu, otsustasime sealt läbi sõita ja õigeid käbisid korjata. Juba pargi väravas käis hirmus tunglemine. Mariposa poole keerates selgus, et tee on suletud. Rangeri välimusega meesterahvas seletas meile, et Mariposa parkla on täis, seega võtku me shuttle ja parkigu oma auto siia. See tundus meile kui autoga harjunud Ameerika autoturistidele ületamatu takistusena. Pöörasime otsa ümber ja seadsime suuna San Francisco poole. San Franciscosse näitas GPS Yosemite lõunaväravast veidi üle 3,5 tunni.
San Francisco nagu Los Angeleski sai oma alguse ja õitsengu kullapalaviku ajal. 1849. aastal leiti Californiast kulda ja siis see hullus ja California õitseng alguse saigi. San Francisco on ilus linn. Ameeriklaste enda arvates USA kõige ilusam, lisaks on ta ka USA üks kallimaid linnu Santa Barbara järel. Kummalegi väitele ei oska vastu vaielda. Ilus on ta tõepoolest: suured pargid, ilusad majad, kaunis haljastus ja künkad. San Francisco on ehitatud kokku 46-le künkale. Ja vaatamata sellele on enamik tänavatest USAle kohaselt nagu joonlauaga tõmmatud. Tõusud ja langused on järsud – algaja autojuhi õudusunenägu!
SF on ka USA kõige vabameelsem linn, siit on alguse saanud nii hipiliikumine kui ka Vietnami sõja vastane liikumine. Siin on ka kõige suurem geide ja lesbide protsent elanikkonnast. Kõige selle toreduse juures on SF-l vähemalt üks oluline puudus – siin on kaunikesti külm ja tuuline. Kui meie, suvitama tulnud turistid, kohale jõudsime, tervitas SF meid 17 soojapügalaga ja linnapildis oli näha inimesi mantlites.
Seadsime end sisse King George Hotelis, mis asub Mason streetil SF populaarses Fisherman’s Drafti piirkonnas. Tundub, et maa on siin tõesti kallis, sest hotellitoas oli ainult üks Queen suuruses voodi kahele tavapärase kahe asemel. Toa eest tuli koos maksuga välja käia 104 USDi , aga õnneks oli siin tasuta Wifi.
Pärast sisseseadmist ning talveriiete selgatõmbamist ja vaidlusi, mida ja kuidas teha, suundusime linna peale. Otsustasime läbida Hiinalinna, kuna Leinol oli vaja jalanõusid, ning seejärel minna sööma seafoodi hotelli portjee poolt soovitatud kohta. Hiinalinn oli vahva, aga ilmselt mitte kõige parem koht kingade ostmiseks. Teisalt oli siin kõike ja Kaido rõõmuks ka hulgaliselt fotopoode. Siiski – see filter, mida Kaido soovis, oli Hiinalinna jaoks liiga palju tahetud. Kaotasime Leino-Eleni silmist ja liikusime läbi poodiderägastiku kaide poole. Teele jäi üks torn (vabameelsuse märgiks nimetet Coit Tower), mille otsast soovisime vaadet nautida ning seda ka pildistada. Kuid fotograafidele teadmiseks, et torni akendel on klaasid ees ja kogu linn on niikuinii sudus. Seega pilti ei saanud. Teekond oli siiski vaeva väärt – mäest, mille otsa torn tehtud oli, tulime alla mööda kitsaid treppe, mis olid ümbritsetud majade ja lopsaka taimestusega. SF on tõesti ilus.
Õhtuseks söögikohaks oli hotelli portjee meile soovitanud Neptuns Palacit Pier 39-s. Leino ja Elen juba ootasid meid seal juures. Andsime Leinole möödunud sünnipäeva puhul üle Hiinalinnast 3 USDi eest ostetud uhked punased sussid. Meist möödunud tädi küsis kohe: Where did you get these? Tunnistasime, et Hiinalinnast ja jätsime kasutamata sajandi võimaluse need korraliku vaheltkasuga talle edasi müüa. Aga Pier 39 on täis kõikvõimalikke müügi- ja söögikohti.
Meie Neptuns Palace oli ilusa vaatega San Francisco lahele ja Alcatrazile – sellele vanglasaarele, kus ikka veel Nicolas Cage’i ja Sean Connery’t kinni hoitakse, ning Golden Brigde’le, mis sudusse mattunud oli. Muide, öösel on sel Alcatrazi saarel täiesti laeva kuju. Söök oli väga maitsev ja kohalik Sauvignon Blanc paitas keelt. God bless America!
Pärast õhtusööki loobusime arktilise kliimaga võitlemisest ja võtsime takso. Taksosõit on Ameerikas suht odav. 10 taala ja kahe taala dipi eest saime oma hotelli, kus sündmused minibaari puudumisel soikusid.

Yosemite

Kaido:
Et uni liiga magus poleks hakkas Kersti, vana loodusesõber, umbes kella poole viiest sosistama, et kas peaks kuhugi minema hakkama. Kerstile üldse meeldib minek kuhuiganes, sihtkoht pole oluline, uni ka mitte. Raskete olude tõttu Ameerika majanduses jagasime tuba Leino ja Eleniga, ning poole tunni pärast nõustusid ka nemad päikesetõusu-jalutuskäiguga Mirror lake äärde.Liikluskorralduse abiga saime auto pargitud ja väikese ringiga jõudsime ka matkarajale, kus oli meeldivalt vähe inimesi ning meeldivalt palju veepeegelduspilte. Varsti selgus inimeste vähesuse põhjus: rada oli 0.9 miili pärast suletud rusulaviini tõttu, mida ida-eurooplased lootsid vanadele maadeavastajatele kohaselt ületada. Kuid ida-euroopast on vähe kuulsaid maadeavastajid ja see rusulaviin jäi meist puutumata. Rajal oli palju seda, mis jääb järgi heinast, kui hobune seda töödelnud on. Komberdasime tagasi, pesime jalanõusid, sõime, kontrollisime end hotellist välja ja siis püüdsime end tuppa tagasi murda, et sinna unustatud tossud siiski kaasa võtta.
Karulõks
Järgmiseks navigeerisime suurte raskuste ja kliima soojenemisega riskides ratsabaasi juurde ja jätsime Eleni muuladega juttu puhuma.Ise läksime korralike turistidena vaatame Yosemite 700m jugasid, mis suve lõpuks kuivavad, kuid nüüd maikuus vägevad on. Mina ja Leino läksime põhjalike inimestena ettenähtud rajalt kõrvale alumise joa alla pilti tegema. Mulle lõppes see kivil libisemise, käe kriimustamise ja kaamera ja paari objektiivi põrutamisega aga klõpsud saime vägevad ja aluspesu polnud ka enam ebamugavalt kuiv.
Siis said mõtted otsa ja sõitsime mööda Tioga roadi lootuses näha ka midagi muud kui pakse oravaid. Pildile saime vaid ühe marmoti, hulga põlenud metsa ja mõned vaated.
Yosemite'i inimesed olid olnud laisad nagu inimesed Kivirähu Ussisõnades: me ei leidnud jalatäitki haritud maad ja kuna polnud näha ka tükkigi prügi, siis tuleb järeldada, et sellest nad peamiselt toituvadki. Eestlane sellistes tingimusted kaua vastu ei peaks.
Eleni korjasime pärast väikest ummikus (!) istumist muulabaasist üles ja meil ei olnud tema elamustele midagi vastu panna, isegi kui arvestada seda, et muul pole hobune ja Yosemite pole Lasnamäe ja me valetasime natuke ikka juurde ka(Vahemärkus Elenilt: Ca 4-tunnine muularalli oli minu jaoks üle igasuguste ootuste - ületasime suurel hulgal jõgesid ja tõusime Yosemite joa ülemise servaga ühele joonele mööda rada, mis oli ca 1,5 m lai ja kulges järsaku serval. Matkajuht rahustas meid, et muuladele on elu armas ja nad üldiselt ei kaldu teelt kõrvale - küll aga üritas minu loom kuristikku rammida üht vastu tulevat turisti, kes jäi õnnetult looma ja sügaviku vahele - hoidsin tal möödudes kõvasti kratist kinni - mees oli ikke peris ehmunud, ei saand sõnagi suust. Üks pundis olnud kogenud muulamatkaja ütles, et siinne oli koguni törts parem kui Grand kanjoni põhja viinud matk.. Ei jäänud küll tunnet, et oleks need 80$ maha visanud)
Pärast hilist lõunat jõudsime napilt Tunnel view'lt mõned klõpsud teha ja kihutada Glacier pointi päikeseloojanguks. Vana tõde, et Ameerikas on kõik võimalik, säi jälle kinnitust: ratastel kanakuut meie ees arendas möödapääsmatut kiirust tervelt mitmekümne miili vältel.
Glacier point oli päeva nael: selleks ajaks kui Arno isaga koolimajja jõudis oli kõige magusama vaateplatvormi äärde end üles rivistanud enam-vähem kõik Ameerika ja muu maailma fotograafid. Trügisime isegi nende vahele, kuid kuna minu statiiv ei töötanud ja Leino lihtsalt ei viitsinud enda oma kaasa vedada, siis tundsime end alamõõdulistena, ja kobisime solvunult natuke eemale. Sealt oli hea vaadata laval toimuvat. Vaevalt pool tundi enne seda kui päike mäe taha vajus oli arutu kogus fotograafe tulnud pildistama ilmselt kogu Ameerika kõige kuulsamat kivi — Half Dome'i — päeva viimastes päikesekiirtes. Vaateplatvorm ise oli orust püstloodis umbes 500m kõrgema. Üks hiinlase välimusega aga muidu ontliku väljanägemisega inimene saabus suurema seljakotiga kohe pärast meid ning kohe selgus, et tema oligi tänase etenduse peategelane. Suurest kotist tõmbas ta välja veel suurema täisformaadis plaatkaamera ja pani selle üles, ilma igasugust piinlikkustunnet välja näitamata, kohe ühe poolformaat plaatkaamera ja paljude tavaliste peegelkaamerate kõrvale. Häbistamine oli täiuslik ja selgelt suurem kui see Half Dome, mis kogu asja irvitades pealt vaatas. Samal ajal arenes laval tormiliselt ka kõrvalliin: ähkides ja puhkides ronis püünele üks paksuke, kes ilmset pettumust esirea koha puudumise pärast püüdis võita pealtvaatajate sümpaatiat sellega, et hüppas vaateplatvormi servale, et kõrgemat vaatekohta saada. Rahvas ahhetas, kuid paksuke rahustas amatööre sellega, et tal pole veel kavatsust siit ilmast 500m õhulennu järel lahkuda. Muidu oli dialooog mage, isegi kui arvestada fotograafi vasakult nr 2 mölapidamatust. Paksukese sihikindlus avaldas esirea meestele selgelt muljet ja ta võeti fotograafi nr. 2 ja nr. 3 vahele. Paksuke valmistas siiski pettumuse, sest nii suure hulga ohkimise kohta oleks oodanud miski suurema asja kui seebikarbi kasutamist. Plaatkaamera mees oli selleks ajaks oma riistapuu (siinkohal tervitused selle sõna väljamõtlejale) üles sättinud, katte all kaadri komponeerinud ning teravuse paika ajanud. Paanikat varjamata eksperimenteeris ta pikalt erinevate filtritega kuni lootuse kaotanuna võttis oma kaaslase kotist hariliku peegelkaamera tegi sellega oma klõpsu ära. Ainult jumal teab kui palju sellised hiinlasi Half Dome näinud on.. Kogu etenduse puänt oli aga alles ees: kuni kõik ootasid loojuva Päikese punakaid valguskiiri, oskas see täna loojuda nii, et midagi punast ei tulnudki.
Hotellisõit läks libedalt, sest pikaleveninud vahekorda kanakuudiga ei pidanud me enam kordama. Hotell kuhu jõudsime, Tenaya lodge, oli aga väiksema Eesti linna mõõtu ja hüttides olevad toad olid toredad: kamina ja oma aiaga! Unejutu asemel vaatasime dokumentaali Everesti vallutamisest aga isegi selles toimuv võitlus eluga ja närvipinge ei saanud meie une vastu. Mind ootas ees õudusunenägu sellest, et pidin oma televiisori Leinole ära andma..
Tegelikult on oluline resümeerida, et Yosemite on rohkem sobiv ilmselt lühemateks ja pikemateks matkadeks kui 1-2 päevaseks läbisõiduks, mida meie teha püüdsime. Teid on seal vähe, kuid tähistatud matkaradu väga palju.

Kings kanjon ja Leino sünnipäev

Elen:
Tundub, et see oli Suur Viga, et panime toidukraami ja kosmeetika õhtul karukindlasse kappi - ükski mõmmik meile öösel külla ei tulnud. Ehk ei olnud meie toit piisavalt aromaatne või kosmeetika kvaliteetne?
Hommik algab pidulikult: Kaido ulatab telgi ukse vahelt Leinole sünnpäevaõlle - meie seas on juubilar!? Pidulikuks hommikusöögiks on napivõitu kogus hiigelkäbitulel röstitud saia. Maitseb nagu harilik käbiröstsai. Kasinast einest hoolimata on hommik siin vaiksel telkimisplatsil super. Õhtul imestasin pisut siinse aususe peale telkimise süsteemi üle - ööbijad jätavad raha ümbrikuga postkasti - aga nüüd, hommikul, on ikka pargivalvur kohal, kes teeb kontrolltiiru telkimisplatside vahel. Usalda, aga kontrolli. Mõistlik.
Esimeseks vaatamisväärsuseks on siinsamas meie Grant Grove'i külas asuv General Grant Tree, mis on kõige-kõige sekvoia oma tüseduse poolest, läbimõõt üle 20 m ja seejuures on ta veel üsna poisike - 1700 aastane.
Edasi suundume Kings kanjoni rahvusparki. Teel teeme 5 min kohvipeatuse samanimelises lodge'is, mis venib märkamatult kolmveerandtunniseks, kuna pealtnäha mõttetu teeäärne koht peidab endas mõndagi huvitavat: siin on ameerika vanim raskusjõu mõjul töötav bensiinitankur, ülihea šokolaadijäätts ja "suured kiletiivalised" ehk koolibrid - või siis humming bird nagu ameeriklased neid kutsuvad.
Kings kanjon ise on lahja. Ehk on selles süüdi eelnevate loodusmaastike võimas mõju. Paar koske. Paar kõhedakstegevat kuristikku. Mõned vihmapiisad. Mõned klõpsud ja edasi! Edasi Yosemite [yoh-seh-muh-tee] rahvusparki, mis on ameeriklaste jaoks üks tipploodusnautimiskohti.
Lõunatame kiirsöögiasutuses Panda Express (mis osutub parimaks kiirsöögikohaks, kuhu olen eales sattunud - kui nad rendiks Delta Plaza esimese korruse vaba toitlustuspinna, hakkaksin viis korda nädalas kiirtoitu tarbima:), kust suundume sujuvalt Starbucksi kohvikusse. Real America!
Kuna päevi on meie autol punane õlimärgikene põlenud, otsustame sõita läbi Enterprice' autolaenutusest, kus selgub, et tuleb vajutada reset vms nuppu. Oh, ja mina juba hakkasin autot koristama lootuses, et saame meie GMC vahetada Hummeri või paari sportauto vastu..
Kersti-Kaido-Leino otsivad fotonäljaselt nagu ikka päikeseloojangu salvestamiseks parimat asukohta. Maabume Tunnel view nimelises punktis ja... pettume - koos kümnete teiste turistidega vaatame udusevõitu kaljusid ja kehitame õlgu. Ilmselt võib meie diagnoosiks panna taas "rahvuspargispliin". Edasi siirdudes lähevad vaated võimsamaks - kaljumürakad mõlemal pool teed on meeldivalt järsud, jõe kohale vajunud udu annab paigale juurde müstilisust. Ja joad - nendega siin ei koonerdata - otse "külakeskuses" asub USA kõrgeim juga, mis tegelikult koosneb kahest joast: Upper ja Lower Josemite (kamba peale kokku 740m).
Paneme pakid maha Josemite Lodge'is. Algab säästuaeg: võtame neljase toa ja maksame selle eest 304$. Raha nad siin küsida ei häbene. Teenindus on muidugi super - nt 5 min peale tuppa jõudmist helistatakse, et kas oleme ikka oma toaga rahul.
Leino vananemist tähistame majutusasutuse restoranis. Kuna mul pole ID-d kaasas, siis alkoholi ei anta. Kersti ennast sellest häirida ei lase ja toob oma isikut tõestava dokumendi ära. Ühtlasi saame teada, et ID-d küsitakse kuni ca 40-aastastelt inimestelt - niiet vara rõõmustasime, et meid peetakse siin 21steks:). Kelner toob Leino ette küünlaga ehitud creme brulé ja võtab üles viisi Happy birthday.. Tund on hiline ja terve resto meie päralt:)

Sekvoiasallu karu püüdma!

Leino:
Ärkasime seal, kus magama läksime ehk 8 miili kaugusel Sekvoia National Parki väravast. Puhtalt valgustuslikus mõttes pean vajalikuks teatada, et ameeriklaste arusaam telkimisest eriti ei kattu eestlaste omaga. Nende jaoks on see ülesanne mahutada võimalikult väikesele maalapile maksimaalne arv inimesi koos nende elu jooksul kogutud asjadega. Tavaline ameerika pere tuleb laagrisse loomulikult pick-up tüüpi kastikaga. Paneb üles kolmetoalise telgi ja hakkab maha laadima esmavajalikku kaupa nagu võrkkiik, lapse häll, lamamistoolid, laud, välivoodi jne. Meie oma kahe matkatelgi ja Dianalt laenatud toolidega nägime välja kui ida-euroopa kehvikud. Vahepeal tekkis lausa mõte, et peaks kaabu meie telkide vahele asetama, et head inimesed saaksid varustuse täiendamist finantsiliselt toetada :-) Arenguruumi veel on...
Hommikusöögi kõrvale käis arutelu varustusest. Kaidoga jõudsime järeldusele, et eriti pole vahet, kas on nõukaaegne presenttelk või kaasaegne polüestertelk või siis ainult juhul kui sajab, või siis kui on kuum, või siis kui peab seda seljas vedama...
Pääle einet siirdusime sekvoiasid kaema. Sekvoiad ei ole maailma väikseimad puud ja üldse on nende taussüsteem vähe teine. Näitamaks poliitilist meelsust, külastasime sekvoiat, mis 1917 kommunistide riigipöörde puhul protesti märgiks pikali kukkus ja nägi siiani päris kobe välja.Kohapeal viisid paar oravat läbi oma kevadist paaritumisrituaali, aga sellesse sekkus jõhkralt Kaido pika toruga fotokas. Sel kevadel jääb siis paar oravapoega sündimata... Dehüdratiseerimisprogrammi alustasime Moro Rockile ronimisega. Antud monstrum oli formeerunud 100 milj. aastat tagasi magmasupi klimbina ja tunginud läbi maakoore, et gringod saaksid selle otsa ronida. Temperatuur oli õnneks ainult 27 kraadi :-) Vaade oli küll kannatust väärt.
Heinamaa ameerika mõistes on liigniiske rohulapp mäestikus, mille pealt kohalikud püüavad lendõngega forelli. Ei uskunud seda enne, kui nägin oma silmaga. Forellid olid küll väikesed aga tublid ja ampsasid edukalt veepinnalt putukaid, mida me Eleniga neile loopisime. Üllataval kombel sulab fahrenheiti pügalate piirkonnas lumi hoopis teistviisi, kui normaaltingimustes. Igatahes sai 27 kraadises kuumuses (seda vana hea Celsiuse järgi) veel paljajalu lumel jalutada. Oli päris terav elamus :-)
Edasi suundusime kindral Shermani puud kaema. Puu polnud mitte Shermani poolt istutet', vaid juba 2200 aastat tagasi võrsunud ja kaalub hetkel pisut üle 1300 tonni!!! Loomulikul näitasid maailma suurima puu juurde teed maailma suurimad viidad. Vana hea jänki kombe kohaselt oli jällegi metsa alla veetud asfalttee, kuhu oli kogunenud hunnik turiste, kes midagi pildistasid. "Kas seda karu nad pildistavadki?" üritasin mahedat maamehe huumorit heita. Kaks sammu edasi selgus, et tegemist ongi pargieeskirjadele põlglikult sülgava karuga, kes rikkus nõutavat miinimumdistantsi inimesest (100 jardi) vähemalt 80 jardiga. Siinkohal toon ära järgnevatele põlvedele juhendi karu pildistamiseks.
1. Jõudke karude liikumispiirkonda, aga mitte enne kella kahte pealelõunal.
2. Valige välja kõige rahvarohkem ja lärmakam piirkond.
3. Ärge võtke kaasa zoomobjektiivi.
4. Leidke metsa alt karu.
5. Tehke kindlaks, et karu magab.
6. Minge tagasi auto juurde objektiivide järele.
7. Jõudke uuesti karuni ja veenduge, et ikka raisk magab.
8. Passige veel mõnda aega.
9. Minge pildistage vahelduseks kuskil eemal mõnd muud huvitavat objekti (näiteks kindral Shermani nimelist sekvoiat).
10. Tulge karu juurde tagasi.
11. Arutlege kaaslastega, kas ta on 15 või 20 meetri kaugusel.
12. Saatke fotograafiast mittehuvitatud kaaslased auto juurde tagasi.
13. Karu ärkab ja liigub minema. Samal ajal fotografeerige karu. Pärast pilte vaadates avastage, et kaamera seaded olid totaalselt valed.
14. Alustage uuesti punktist number üks.

Maailma suurim ja jämedaim puu General Sherman's Tree
Karuemotsioonide lahtumisel avastsime, et vaja on lõunatada. rahvusparkide omapäraks on see, et söögikohad, kui neid üldse on, on avatud vaid kindlatel perioodidel. Seega lõunaks krõpsud :-)
Otsustasime, et enne õhtusööki vaatame valmis telkimiskoha. Ringi tiirutades avastasime, et enamus kämpinguid on külma(!) ilma tõttu suletud. Küll ei ole seda aga karud. Kiirusel 35 miili tunnis suutis Kersti Haukasilm märgata putukatest toituvat karu, kes laamendas nii, et sekvoialaastud lendasid. Niisiis alati ei ole vaja alustada punktist üks :-)
Kella 17-19 õhtustasime ja prassisime Wuksachi Lodge'is 135 dollari eest. Peale seda asusime uuesti ööbimispaika otsima. Juba tundus, et peame pargist välja lähimasse linna sõitma, kui leidsime Cristal Springsi telkimisplatsi. See erines eelmisest nagu öö päevast. Ruumi oli tapvalt ja mis peamine, oli varustatud karukastidega. Karukast ei ole mõeldud karude hoiulaekana kasutamiseks, vaid sinna saab peita hästilõhnavaid ja maisvaid toiduaineid. Karukast on 5 mm terasplekist ja nii suur, et mõni rumalam Ida-Euroopa turist võib tõesti eksikombel hoopis karu sinna sulgeda. Toiduainete autosse jätmine ei pruugi ka tark tegu olla, sest siin levitatakse laialt reklaamkataloogi, kus karu istub puruks löödud klaasiga autos ja võtab hommikueinet. Niisiis sokutasin banaanikoore juhiistme alla, et siis hommikul näeb...
Järgnevalt märgistasime karutõrjeks uriiniga telkide ümbruse ja käivitasime lõkke. Öörahu saabus kell 22.00. Sellega sai siis reisi selgroog murtud ja kui karu ei tule, siis kirjutab Elen homme edasi.

Orust edasi..

Kersti:
Timing is everything. Vaatamata sellele, et eelmisel õhtul jõudsime oma Racetrackilt tagasi suhteliselt hilja ja jäime ilma nii õhtusöögist kui meeste suureks kurvastuseks ka õllest, alustasime päeva vara. Start kell 5.33 üsna meie lodge’i lähedal asuvatesse düünidesse. Mõtlesime, et sellises kohas nii vara teisi turiste pole, aga eksisime. Niipea, kui hakkasime oma autot düünide lähedusse teeserva parkima, tuli meile vastu teine auto, mis samuti sinna parkis. Aga ega rohkem inimesi polnud ka.
Düünid meie ööbimiskoha Stovepipe Wells Lodge’i lähedal on üks Surmaoru sümboleid, peale Badwateri ja Zabriskie pointi. Surmaoru servas, ca 80 miili kaugusel meie ööbimiskohast on ka California suurimad düünid – Eureca dunes, aga sinna me ei jõudnud, kuna päeval sinna minna ei saa ja hommikuid-õhtuid lihtsalt ei jagunud. Arvan, et ilu poolest me midagi ei kaotanud. Nägime päikesetõusu üle silmapiiril kõrguvate mägede ja düünid olid lihtsalt imeilusad. Arvan, et hommik on parim aeg nende külastamiseks, sest kui hotellist lahkusime oli temperatuurinäidik 28 kraadi C peal ja kui päike tõusis hakkas ka palavus suure hooga kerkima.Pildistasime veidi üle tunni. Kui 7 paiku autosse istusime oli hirmus palav, aga tee äärde oli autosid juurde kogunenud. Turistid palavust ei pelga.
Läksime oma hotelli Stovepipe Wellsis ja sõime hommikust. 10 dollari eest oli igati korralik bufee, kust ei puudunud ka maasikad ega mustikad.
Täna oli planeeritud meie reisi üks pikimaid sõidupäevi. Death Valleyst Sequoia Tree National Parki tundub linnulennult vaadates lühike tee, kuna aga vahele jääb High Sierra mäestik, siis näitas GPS meile 6,5 sõidutundi. Asusime teele juba 9st ning otsustasime käia läbi veel paarist kohast Surmaorus.
Surmaorust välja sõites maksis meile kätte asjaolu, et mehed olid auto küünlad puhastamata jätnud: õlituli läks põlema ja isegi vana hea windowsi trikk ei aidanud. Kuna rehvirõhu tuluke oli meid juba karastanud, siis ignoreerisime ka õlitulukest.
Enne väljasõitu Surmaorust otsustasime külastada kohta nimega Wildrose Charcoal Kilns. Teel sinna nägime tee ääres seisvat autot ja meest seal kõrval nõutu näoga seismas. Lootsime, et vähemalt mootor on kokku jooksnud ja peatusime. Tegemist oli aga hoopis fototuristiga, kes parajasti lõgismadu pilidistas. Saime meiegi oma reisi teise lõgismao pildile. Lõgismadudega võib täitsa harjuda. Muide, nad polegi nii mürgised: 8000 inimesest, kes saavad lõgimao käest hammustada, sureb ainult 9-25 ja pealegi 25% täiskasvanud lõgismao hammustustest on mürgitud. 75% hammustustest on tingitud inimeste lollusest, ehk siis olukorras, kus nad püüavad madu tappa või teise kohta tõsta.
Wildrose Charcoal Kilns kujutab endast 10 pupiskut e söepõletusahju. Pupsikud on päris suured, aga väikese ukse ja aknaga. Need pandi läheduses ksvavaid puid täis ja pärast nädalat hapnikuvaeguse tingimustes põletamist valmiski puusüsi lähedal asuva hõbedakaevanduse tarvis. Puusütt toodeti siin 1877. aastast ja kokku ainult kolm aastat, kuna siis said puud ümbruskonnast otsa ja selgus, et puid siia transportida on keeruline ning sütt siit vajalikku kohta samuti. Ikka juhtub. Selle eest on need kõige paremini säilinud sõepõletusahjud lääneosariikides.
Siis algas meie sõidupäev. Möödusime lugematust hulgast oliivi-, apelsini- ja viinamarjaistandustest ning tegime väikese peatuse suvalises teeäärses linnakeses, taaskord mehhiko toidukohas. Ostsime poest õhtuks grillimiseks liha ja muud tavaari, kuna pidid tulema meie esimene telkimine.
Otsustasime sõita rahvusparki välja ja leida seal telkimiskoha, kuna kohalikud arvasid, et rahvuspargis telkimine on rahulikum, kui järveäärses kämparis koos kohalike kalameestega. Cultural differences, you know, nagu nad ütlesid.
Kui rahvuspargi väravasse jõudsime oli kell juba kuus läbi. Väravas oli info rahvuspargi kämpingute kohta ning selgus kurb tõsiasi, et kolm lähimat kämparit on täis ja vabasid kohti on saada 40 ja 70 miili kaugusel. Otsustasime, et on mõttetu sõita õhtul 40 miili ja hommikul seesama maa tagasi. Vaatamisväärsustest rõhuv enamik asetses just pargi alguses. Seega otsustasime sõita pargist uuesti välja ning otsida kohta läheduses. See ei olnud kerge ettevõtmine, kuna tegu oli laupäeva õhtuga ning mitmed kohad, mis läbi käisime, olid täis.
Lõpuks jõudsime kohta nimega RV River Campground. Looduslikult kaunis kohas, kiirevoolulise jõe kaldal õnnestus meil 45 dollari eest hankida peaaegu viimane telkimisplats ülitihedalt asustatud telkimisväljakul. Oli tunne, nagu oleks sattunud linna peatänavale – igale leibkonnale oli eraldatud ca 40 m2 suurune plats, mis mahutas auto, telgi või telgid ning laua ja lõkkekoha ning siis veel suure hunniku kaasavõetud kraami, nagu külmkastid, söögid, istetoolid, lapsed koos aedadega ja ilma jne. Meie plats oli otse selle melu keskel, nii et saime osa kõigist naabrite muredest ja rõõmudest ning elasime kaasa ühe kaugema naabri sünnipäevale. Grillisime liha, st Leino grillis liha ja see oli imehea! 10 punkti! Pesemisvõimalustest loobusime, kuna loll peseb, tark on puhas niigi. Ja me olime oluliselt puhtamad kui pesemiskoht. Öö oli rahulik, aga pinnas, võrreldes lodge’ide double queen vooditega, kõvavõitu. Öö oli väga soe.

Putukate päev Surmaorus

Kaido:
Elutus Surmaorus olid meie saabudes rasked ajad - vooditel polnud tekke! Külmaga harjunud põhjamaalastena polnud meil sellest aga sooja ega külma. Äratus oli see-eest inimlikult vara: 4:00, sest päikesetõus, mis ähvardas saabuda juba 5:30, oli ju vaja üles pildistada. Kukk polnud veel kirenud.
Mõni aeg enne tõusu olimegi Dante's view's, kus me 15 kraadise kuumuse käes hammaste plaginal soolajärve ja päikesetõusu järeltulevastele põlvedele üles võtsime. Tundub siiski, et sudu tõttu oleks mõistlikum päikesetõusu ajal olla nt. Sabriskie Point'is. Teel tagasi üllatas meid vastusõitev koolibuss. Mitte selle pärast, et kohalike haritus oleks ootamatul tasemel, aga et Surmaorus elavad ka lapsed ja nad käivad koolis vähemalt 50 km kaugusel! Mida kõike tuleviku nimel lapsed kannatama ei pea.
Zabriskie pointis oli juba soojem ja mõned head klõpsud saime ka. Edasi põrutasime kiiresti Badwatersisse, et seal enne ära käia kui arutult kuumaks läheb. Badwaters on siis 86 m allpool merepinda ja sinna tungib mägedest maapõue voolav vesi. Flooras domineerib sool, faunas miski putukas, kellele oleks mage vesi nagu korporandile limonaad. Pinnas maitses nagu soola ja vähese liiva segu ikka. Pärast Badwatersit vaatasime ära nimeta, loodusliku sillaga kanjoni, Devils Golf course'i (suured igasuguse kujuga soolakristallid ) ning Artist drivel oleva Artist palette. Viimase koha pinnase värvigamma oli, kuidas nüüd öeldagi, seninägematu. Turistidevoolu nimel võiks siiski pinnast sagedamini värvida. Artist paletti oleks parem õhtuvalguses pildistada. Geoloogikalduvustega Leino oli rõõmus ja teadis rääkida midagi kimberliidist. Ilm oli jälle natuke soojemaks läinud: varjus 35, päikese käes autoantenni küljes rippudes 45. Olgu kohe ära öeldud, et mina seal ei rippunud. Toss hakkas välja minema.
Huvitaval kombel oli surmaorgu ka mõni põõsas ja puu ära eksinud ja meie osavate käte ring leidis üles ka ammu unustatud auru-traktori. Viimaseid kasutati siis kui kakskümmend muula, mis varem vankri-ešeloni vedasid, lõpnud olid, ja mis ise muuseumisse läks, kui raudtee ja auto tuli. 20-muula teema on varem ka silma jäänud, nii et tundub, et 20 muula oli tollal üldlevinud mõõtühik, nagu praegu võimsusühik "nagu traktor", mahuühik "ilge põiekas" või ajaühik "kohe tulen, kallis".
Nojasiis tuli tõeline pomm. Normaalne inimene tuleb Surmaorgu teadmisega, et siin on kuum ja sademeid peaaegu, et pole. Okei, mõni lind ehk on ja ehk ka putukad, aga kalad? No vaevalt meetrilaiuses ojas elasidki kalad, nii 3-4 mm pikad. Ja lumivalge sisalik? Ever heard of this? Hiljem selgus, et siin elavad ka hirved, mägilõvid, ilvesed, mägilambad. Nüüd oli eesmärgiks minna tagasi hotelli sööma ja magama. Vahepeal oli soojemaks läinud. Isegi nii soojaks, et termomeetrit tuli jahutada. Kui termomeeter jälle pilti näitama hakkas (kell 12:30), näitas tubli Hiina vidin varjus 39. Rongad lendasid ringi nokad lahti. Selline asi ajaks jooma ka klaasipuhujad, sest õllel on toiteväärtus, kuid toidul õlleväärtust pole. Resto ja pubi olid aga kinni.
Olime nutikad nagu rotid: keerasimegi keskpäeval magama. Basseini tõesti ei viitsinud ei minna. Päikese käes oli enne 16:00 olnud 50 kraadi, autos 53. Autosse jäänud veepudeli temperatuur oli 60. Varjus oli 41, kui 16:30 uuesti Racetracki poole sõitma hakkasime (70 miili kaugusele). Natukese aja pärast teatas meie GMC Envoi, et rehvirõhuga on miski probleem. Õnneks kustus see tuli tund hiljem.
Tee äärde jäänud vulkaanikraater
Racetrack oli miski mudajärve põhi, sile nagu lennuväli, nii umbes 2*5 km suurune, mille keskel must "minimäestik" nagu muinasjutuloss järvesaarel. Teine põhjus, miks me olime nõus 25 miili kruusateed sõitma, olid järvepõhjal liikuvad kivid.Teadlased pole kokku leppinud, miks need kivid liiguvad ja selge liikumisjälje maha jätavad, aga leppisime omavahel kokku, et see ei takista meid pilti tegemast. Silmaga me siiski liikumist ei märganud — ilmselt häbenesid nad meid. Kuna racetrack on mägede vahel ja tee kehv, siis jäime ka seekord päikeseloojangule hiljaks. See-eest oli õhutemperatuur langenud maheda 35 kraadini ja tegime harjutusi välklambiga. Tagasiteel nägime hr. Jänest ja pr. Koiotti. Pr. Koiott oli edev nagu Paris Hilton ja lausa trügis kaamera ette. Hiiri ronis kihutava auto ette karjakaupa. 22:06 jõudsime tagasi motelli (Stovepipe Wells, nb! Wifi), lootuses veel midagi hamba alla saada. Lootus purunes. Väljas oli 36 kraadi. Võtsime sooja õlut. Päev oli ikka täitsa pekkis: ei leidnud tükkigi prügi ega tühja pudelit.
Surmaorg, tehtud!