Grand Canyon

Päev, mil juhtus palju ja palju jäi ka juhtumata
Kersti:
Et alustada algusest, tuleb öelda, et tänaseks oli planeeritud rahulik autovaba päev Grand Canyonis, aga õhtul pidime tõdema, et jällegi oli kõva sõidupäev. See-eest oli äratus varane – 5.30 – aga raskusteta. Olles Grand Hotel’i administraatorilt välja pigistanud prantsuskeelse kaardi ja kogu info kanjoni kohta, asusime kell 6 kõhtu täitma. Hommikusöök täiendava 14 kohaliku ühiku eest oli korralik, aga mitte midagi erilist.
Hommik oli karge - 8 kraadi, kui alustasime sõitu kanjoni väravasse. Kell oli 7. Nii varasel kellaajal liiga palju inimesi värava ees ei tungelnud. Lunastasime pileti 25 dollari eest auto kohta ja vahetasime mõned viisakused administraatoriga, kes loomulikult polnud Eestist midagi kuulnud ja oli väga imestunud, et ka sellises kohas inimesed elavad. Kohe pärast sisenemist kohtusime kolme hirvega, kes rahulikult metsa vahel tee ääres rohtu krõmpsutasid. Meist nad eriti välja ei teinud, vaatamata sellele, et peatusime ja neid pildistasime.
Suurt kanjonit peetakse üheks seitsmest suurest loodusimest. Tegemist on siis Colorado jõe ürgoruga, mis on 446 km pikk, kuni 29 km lai ja kuni 1,6 km sügav ning tekkinud alles ca 5-6 miljonit aastat tagasi. Meie külastasime Suure kanjoni lõunakallast, mis on ca 2100 m kõrge ja rohkem külastatav kui 300 m kõrgem põhjakallas, mis on talveperioodil ligipääsmatu. Valisime lõunakalda, kuna see jäi teistele atraktsioonidele, mida külastada soovisime, lähemale.
Jõudsime esimesele vaateplatvormile kanjoni juurde. Vaade oli vinge, hämmastav, jalust rabav, jne. Päike oli madalal ja varjud tugevad. Kotkad liuglesid meist allpool. Maksumaksja raha eest oli võimas käkk kokku keeratud!
Järgmisele vaateplatvormile jõudes nägi Leino ootamatult üsna lähedal asuval väikesel astangul oravat pikutamas. Kogenud loodusmehena andis ta meile märku, et nüüd tuleb tasa olla ja vaikselt ligi hiilida. Seda me ka tegime ja peagi klõpsusid kõik fotoaparaadid oravast paari meetri kaugusel. Orav aga ei suvatsenud heita meile mitte ainsatki oravapilku, vaid lebas liikumatult edasi. Järsku kargas kusagilt välja teine orav, kes julgelt meie poole tormas ja minu avatud seljakotti uudistama hakkas, lootes sealt ilmselt midagi söödavat leida. Mida aga polnud, seda polnud ning ta tõttas edasi. Meid oli täiega haneks tõmmanud. Esimene orav ei pilgutanud silmagi.
Pärast stseeni oravatega ning mõningaid kaadreid ringiliuglevatest kotkastest ja California kondorist, keda muideks on maailmas alles ainult ca 320 isendit, suundusime infopunkti, et panna paika päeva plaan. Plaanid said siis järgmised: väike bussisõit kanjoni kaunites kohtades + indiaanlaste reservaat või väike 10 km matk kanjonisse. Elen tahtis kangesti hobumatka teha, aga hobused olid kuskile juba ära läinud.
Lõpuks jäi siiski valikuks külastada ca 2,5 tunnise autosõidu kaugusel asuvat maailma üht suurimat meteoriidikraatrit (Kaali oma järel muidugi). Tee peale pidi sobivalt jääma ka üks vana indiaani küla ja indiaani reservaat ning kindel plaan oli jõuda päikeseloojanguks kanjonisse tagasi, sest keegi oli kuskilt lugenud, et päikeseloojangupildid on need kõige paremad. Seega sai meie autovabast päevast autosõidupäev.
Kell oli umbes 11 saanud, kui oma teekonnale asusime. Läbisime veel mõningad kanjoni vaateplatvormid, sh Desert View platvormi, kus oli ka vaatetorn ja suveniiripood ja miljon turisti. Tee peal peatusime veel paaril korral, et pilte teha Väike-Colorado jõe kanjonitest. Vaated olid võimsad. Kuna maastik on lage, siis oli kõikjal kuum ja tugev tuul.
Ostsime ka nänni teeäärsetest indiaani müügiplatsidelt ja külastasime ca 800 aasta vanuse indiaani küla varemeid.Kusagil 1-2 paiku jõudsime tegutsevasse indiaani külla. See oli aiaga ümbritsetud suur lage territoorium keset kõrbe. Tõeliselt masendav: väikesed vagunelamud ja putkad, mitte mingit haljastust, vanad autovrakid, prügi ja mitte ühtegi liikuvat hingelist. Lahkusime sealt ruttu ja kuna lõuna oli käes, otsustasime süüa.
Tuleb kohe öelda, et Ameerika pärapõrgus mingit normaalset toitu leida on suhteliselt keeruline. Muidugi võib raskusteta igalt poolt saada võileiba või burksi või külmunud salatit, aga mingit sooja toitu leida on suht raske. Siiski leidsime ühe Mehhiko koha Cameronis, üsna reservaadi lähedal. Kell 3 olime seal ainsad külastajad. Paksuvõitu indiaani poiss loivas uimase näoga meie laua juurde tellimusi võtma. Minu ettekujutuses peaks keskmine indiaani mees nägema välja nagu Gojko Mitic. Aga need, keda juhtusin nägema, seesama restoranipoiss ning mõned tegelased eelnevalt külastatud suveniiripoes, olid ikka keskmisest tüsedamad eemaloleva pilguga mehepojad. Välja arvatud see, kes indiaaniturul vilepilli puhus. Aga igatahes saime toidud tellitud ning enamvähem õiges koosseisus jõudsid need ka lauale. Aga ok, toit oli söödav.
Seejärel asusime sõitma meteoriidikraatri suunas. Meie GPS arvas, et sellist kohta ei ole olemas ning orienteerusime läheduses asuva linna Winslow järgi. Sinna pidi olema ca 2-tunni tee. Kraatri leidsime üles raskusteta, see oli umbes 18 miili enne Winslowd – tuleb öelda, et Ameerikas on eeskujulik viitadesüsteem. GPS küll püüdis meid Flagstaffis natuke alt vedada, kuna vahepeal oli uus tee ehitatud, kuid kõik sujus.
Meteoriidikraatri juurde jõudsime 17.15. Ning siis selgus, et kraater on suletud!! Kas kujutate ette, et selline looduslik objekt nagu kraater võiks olla suletud? Et seal on aed ümber ja mees väravas ning müüakse pileteid ja peale viit sisse ei pääse? Ühesõnaga pidime leppima broshüüriga. Selle sõnul on tegemist maailma kõige paremini säilinud ja esimese tõestatud ning enimuuritud meteoriidikraatriga. Kuna sealne maapind sarnaneb kuu omaga, siis toimusid seal Apollo kuuekspeditsiooni treeningud. Ühesõnaga võimas koht, kuhu me siis napilt (15 min) hiljaks jäime. Ja me ei olnud ainukesed.
Otsustasime kohe tagasi sõita, et jõuda päikeseloojanguks suurde kanjonisse. GPS teatas abivalmilt, et tagasisõiduks kulub ca 2,5 tundi ja seega oli ebareaalne jõuda kanjonisse päikeseloojangu ajaks (päike pidi loojuma umbes 19.30). Ei tea, kuis aeg kaob käest. Otsustasime siis lähemal leida mõne huvitava koha, kus päikeseloojangut nautida. Pärast häälte lugemist jäi sõelale koht nimega Sunset Crater, mis GPSi järgi asus ca 0,5 sõidutunni kaugusel.
Panime minema. Tuju oli ülev ja lõbus. GPSi järgi asus Sunset Crater Flagstaffis. Ja seal oligi ilus päikesest kullatud mäekene. Siiski, Ameerikale mittekohaselt ilma igasuguse tähistuseta. Vaatamata sellele, otsustasime mäe otsa ronida. Enne astusime sisse ühte väikesesse kohvikusse, et pisut eeltööd teha ja uurida, kas mäe otsa ronimine on ikka lubatud. Sattusime Eleniga ühe purjus mehe ja ühe jutuka neiu peale. Algul ei saanud nad üldse aru, millest me räägime, siis selgus aga, et tõeline Sunset Crater asub tegelikult erinevatel andmetel kolme miili (purjus mees) või ühe sõidutunni (neiu) kaugusel kohast, kus me olime.
Tegelikkuses jõudsime ca 10 miili pärast lubatud kohta. See oli ilmselt suht hiljuti rajatud uus rahvuspark, mille keskus ja piletimüük oli küll jällegi selleks ajaks suletud, kuid kuna aeda ümber polnud, pääsesime sisse. Oli parim pildistamisaeg: ca tund enne päikese loojumist ja maastik oli ebamaine. Täiesti erinev ümbritsevast. Umbes 1000 aastat tagasi oli siin toimunud vulkaanipurse, mille tagajärjel tekkiski Sunset Crater. Kogu kupliline maapind oli kaetud vulkaanilise musta liivaga ning seal kasvasid helerohelised ja hallikad põõsad ja väikesed puud. Õhtupäikese kiirtes oli see vaatepilt lummav. Kraatri otsa ronimine oli keelatud, kuid samas oli väike jalutusrada, mille läbisime. Olime rõõmsad, et siia sattusime. Ilmselt poleks seda juhtunud, kui oleksime meteoriidikraatrisse pääsenud või jõudnud päikeseloojanguks suurde kanjonisse.
Maastiku vaheldusrikkus on siin ikka hämmastav. Alustasime päeva suurest kanjonist, edasi läbisime väikeste põõsastega kaetud kõrbemaastiku, nägime Väike-Colorado kanjonit. Kraatri poole sõites läbisime miilide kaupa inimtühja kollaseks kõrbenud rohumaad. Ja siis see vulkaaniline must maapind. Tõesti – loodus on siin vapustav.
Elamustest tulvil, otsustasime tagasi sõita saabumisest erinevat teed mööda. See tekitas meil väikseid probleeme GPSiga, mis järjekindlalt rekalkuleeris ja püüdis meid vanale teele juhatada. Pärast mitmeid eksimisi Flagstagffis saime lõpuks õigele rajale. Igaks juhuks panime paagi enne sõidu alustamist täis, sest vahemaad on siin suured ja asustus hõre. Praegu oleme hoidnud tempot päev ja paagitäis, ehk ca 370 miili päevas.
Traditsiooniliselt oli pimedas sõites roolis Leino. Kohale jõudsime viperusteta. Teel õnnestus kolmel meist näha üle tee jooksvat koiotti. Ainult mina, kes olin koiotti ”tellinud”, ei näinud teda, aga tüüp oli ka tõeliselt kiire.
Kell 21.45 olime hotellis ja kukkusime voodisse.