Leino:Ärkasime seal, kus magama läksime ehk 8 miili kaugusel Sekvoia National Parki väravast. Puhtalt valgustuslikus mõttes pean vajalikuks teatada, et ameeriklaste arusaam telkimisest eriti ei kattu eestlaste omaga. Nende jaoks on see ülesanne mahutada võimalikult väikesele maalapile maksimaalne arv inimesi koos nende elu jooksul kogutud asjadega. Tavaline ameerika pere tuleb laagrisse loomulikult pick-up tüüpi kastikaga. Paneb üles kolmetoalise telgi ja hakkab maha laadima esmavajalikku kaupa nagu võrkkiik, lapse häll, lamamistoolid, laud, välivoodi jne. Meie oma kahe matkatelgi ja Dianalt laenatud toolidega nägime välja kui ida-euroopa kehvikud. Vahepeal tekkis lausa mõte, et peaks kaabu meie telkide vahele asetama, et head inimesed saaksid varustuse täiendamist finantsiliselt toetada :-) Arenguruumi veel on...
Hommikusöögi kõrvale käis arutelu varustusest. Kaidoga jõudsime järeldusele, et eriti pole vahet, kas on nõukaaegne presenttelk või kaasaegne polüestertelk või siis ainult juhul kui sajab, või siis kui on kuum, või siis kui peab seda seljas vedama...
Pääle einet siirdusime sekvoiasid kaema. Sekvoiad ei ole maailma väikseimad puud ja üldse on nende taussüsteem vähe teine.
Näitamaks poliitilist meelsust, külastasime sekvoiat, mis 1917 kommunistide riigipöörde puhul protesti märgiks pikali kukkus ja nägi siiani päris kobe välja.Kohapeal viisid paar oravat läbi oma kevadist paaritumisrituaali, aga sellesse sekkus jõhkralt Kaido pika toruga fotokas. Sel kevadel jääb siis paar oravapoega sündimata... Dehüdratiseerimisprogrammi alustasime Moro Rockile ronimisega. Antud monstrum oli formeerunud 100 milj. aastat tagasi magmasupi klimbina ja tunginud läbi maakoore, et gringod saaksid selle otsa ronida. Temperatuur oli õnneks ainult 27 kraadi :-) Vaade oli küll kannatust väärt.Heinamaa ameerika mõistes on liigniiske rohulapp mäestikus, mille pealt kohalikud püüavad lendõngega forelli. Ei uskunud seda enne, kui nägin oma silmaga. Forellid olid küll väikesed aga tublid ja ampsasid edukalt veepinnalt putukaid, mida me Eleniga neile loopisime. Üllataval kombel sulab fahrenheiti pügalate piirkonnas lumi hoopis teistviisi, kui normaaltingimustes. Igatahes sai 27 kraadises kuumuses (seda vana hea Celsiuse järgi) veel paljajalu lumel jalutada. Oli päris terav elamus :-)
Edasi suundusime kindral Shermani puud kaema. Puu polnud mitte Shermani poolt istutet', vaid juba 2200 aastat tagasi võrsunud ja kaalub hetkel pisut üle 1300 tonni!!! Loomulikul näitasid maailma suurima puu juurde teed maailma suurimad viidad. Vana hea jänki kombe kohaselt oli jällegi metsa alla veetud asfalttee, kuhu oli kogunenud hunnik turiste, kes midagi pildistasid. "Kas seda karu nad pildistavadki?" üritasin mahedat maamehe huumorit heita. Kaks sammu edasi selgus, et tegemist ongi pargieeskirjadele põlglikult sülgava karuga, kes rikkus nõutavat miinimumdistantsi inimesest (100 jardi) vähemalt 80 jardiga. 
Siinkohal toon ära järgnevatele põlvedele juhendi karu pildistamiseks.1. Jõudke karude liikumispiirkonda, aga mitte enne kella kahte pealelõunal.
2. Valige välja kõige rahvarohkem ja lärmakam piirkond.
3. Ärge võtke kaasa zoomobjektiivi.
4. Leidke metsa alt karu.
5. Tehke kindlaks, et karu magab.
6. Minge tagasi auto juurde objektiivide järele.
7. Jõudke uuesti karuni ja veenduge, et ikka raisk magab.
8. Passige veel mõnda aega.
9. Minge pildistage vahelduseks kuskil eemal mõnd muud huvitavat objekti (näiteks kindral Shermani nimelist sekvoiat).
10. Tulge karu juurde tagasi.
11. Arutlege kaaslastega, kas ta on 15 või 20 meetri kaugusel.
12. Saatke fotograafiast mittehuvitatud kaaslased auto juurde tagasi.
13. Karu ärkab ja liigub minema. Samal ajal fotografeerige karu. Pärast pilte vaadates avastage, et kaamera seaded olid totaalselt valed.
14. Alustage uuesti punktist number üks.
Maailma suurim ja jämedaim puu General Sherman's Tree
Karuemotsioonide lahtumisel avastsime, et vaja on lõunatada. rahvusparkide omapäraks on see, et söögikohad, kui neid üldse on, on avatud vaid kindlatel perioodidel. Seega lõunaks krõpsud :-)
Otsustasime, et enne õhtusööki vaatame valmis telkimiskoha. Ringi tiirutades avastasime, et enamus kämpinguid on külma(!) ilma tõttu suletud. Küll ei ole seda aga karud. Kiirusel 35 miili tunnis suutis Kersti Haukasilm märgata putukatest toituvat karu, kes laamendas nii, et sekvoialaastud lendasid. Niisiis alati ei ole vaja alustada punktist üks :-)
Kella 17-19 õhtustasime ja prassisime Wuksachi Lodge'is 135 dollari eest. Peale seda asusime uuesti ööbimispaika otsima. Juba tundus, et peame pargist välja lähimasse linna sõitma, kui leidsime Cristal Springsi telkimisplatsi. See erines eelmisest nagu öö päevast. Ruumi oli tapvalt ja mis peamine, oli varustatud karukastidega. Karukast ei ole mõeldud karude hoiulaekana kasutamiseks, vaid sinna saab peita hästilõhnavaid ja maisvaid toiduaineid.
Karukast on 5 mm terasplekist ja nii suur, et mõni rumalam Ida-Euroopa turist võib tõesti eksikombel hoopis karu sinna sulgeda. Toiduainete autosse jätmine ei pruugi ka tark tegu olla, sest siin levitatakse laialt reklaamkataloogi, kus karu istub puruks löödud klaasiga autos ja võtab hommikueinet. Niisiis sokutasin banaanikoore juhiistme alla, et siis hommikul näeb...Järgnevalt märgistasime karutõrjeks uriiniga telkide ümbruse ja käivitasime lõkke. Öörahu saabus kell 22.00. Sellega sai siis reisi selgroog murtud ja kui karu ei tule, siis kirjutab Elen homme edasi.
No comments:
Post a Comment