Indiaaniküladest Las Vegasesse

Helikopter ei kukkunudki alla
Leino:
Kuu- ja nädalapäevad on sassis ja eriti ei meenu, mis toimus eile ja üleeile. Seega on puhkus korralikult alanud. Äratus oli suhteliselt hilja 6.15, sest plaanisime kasutada autost vähe kiiremat sõiduvahendit. Kaido oli eile meile salaja helikopteri reserveerinud. Vaatasime siis telekast ohutusvideo ära ja ronisime pardale. Lend viis ülla-ülla Grand Canyonisse. Päris head vaated olid ja ka piloot oli huumorisoonega. Lendas madalalt metsa kohal ja jõudnud kanjoni servani pikeeris pöördega üle parema parda kanjonisse. Hetkeks tekkis täitsa ameerika mägede tunne :-) Kahjuks lendas ta siiski kanjonis liig kõrgelt, oleks võinud ikka Colorado jõel raftijaile vähe hirmu teha. Enam ei tundunud veenev eilne Kaido jutt kuumarabandusest, sest näha oli ka lund. Kanjonist tagasi lennates nägime metsatulekahju. Piloodi selgitustest tulenes, et tegemist on täiesti kontrollitud inimese poolt algatatud põlenguga. Seda tehakse selleks, et taimestiku kasvu kontrolli all hoida. Alguses üritati metsatulekahjusid pidevalt kustutada, aga see tõi kaasa taimestiku vohamise ja lõpuks viimane põleng tuli laastav, sest tuulekiirused ei ole siin väikesed. Sel ajal kui meie helikoperdasime, tegi Elen metsajooksu ja põkkus põdraga...
Teel Las Vegasesse sattusime jälle Route 66-le, teab, kas selle küüsist enam pääseme? Külastanud Palm Springsi, mis kõlava nime omamise kõrvalt on ka Hualapai indiaanlaste reservaadi keskus, jõudsime järeldusele - NO MORE INDIANS! Peale lagastatud ümbruses seisvate haagiselamute ja lobudike pole seal midagi, isegi käsitööd ei viitsita valgele rahakotile müüa. Küll on aga indiaanlased vaieldamatult kõige paksemad inimesed.
Tee nr.93, mis viib Hooveri tammini, on kui joonlauaga tõmmatud ja seda kümnete miilide kaupa. Küll tahaks seda öisel ajal unise peaga sõita...
Las Vegases maabume Circus Circuse nimelises hotellis. Tõeline monstrum, check-inni järjekord oli ilusti sinka-vonka ja paeltega piiratud nagu lennujaamaski. Tekkis mõte, et soovitaks neil järjekorraautomaadi paigaldada. Saime toanumbrid 1714 ja 1716, kahjuks asusid need teisel, mitte 17-ndal korrusel.
Loomulikult tekkis naisolevustel plaan shoppama minna. Meie Kaidoga külastasime paari tehnikapoodi, millele masu oli oma jälje jätnud. Poed olid tühjaks müüdud ja kinnipanemisel, ausalt öelda oli fotovarustuse valik kehvem kui Tallinnas. Veel päikeseloojangul jätkasid Kersti-Elen hilbutralli ning meie Kaidoga kitkusime üksteisel vastastikku juukseid peast...
Õhtu saabudes läksime Las Vegase tuurile, pimeduses oli avanev pilt uskumatu. Kaido arvates see eestlasele kohale ei jõua, ta võib kõrbes käia või metsas olla, aga LV käib üle mõistuse. Peale ringi tiirutamist võtsime õhtueine koduhotellis ja mängisime ka kasiinos. Ühekäeline piraat on päris tüütu asi, ainsaks eeliseks on, et ei pea mõtlema. Võitsin tervelt 5 dollarit...