Leino:Et on kätte jõudnud Eleni sünnipäev ja traditsiooniliselt on sünnipäevalapsed on blogimisest vabastatud, siis tuleb minul õnnetul teist päeva järjest asju üles tähendada.
Pääsesime sõbralikust innist tulema kella 9 paiku hommikul. Valisime suunaks Californian route 1, mis viib mööda Vaikse ookeani kallast San Franciscost Los Angelesi.
Tee oli kole ja igav nagu rannikuäärne mägitee ikka. Vahel olid paarisaja meetri (sorry yardi) kõrgusel mere kohal, kohati veega samal tasemel. Lainemurdjatena töötamas uskumatu kujuga kaljud.
Õnneka oli ilm pilves ja sompus ning seetõttu jäi suur osa piltidest tegemata ja ega mälukaart ka kummist pole.
Magasin parajasti magusasti, kui Kaido teostas järjekordse ohtliku keelatud manöövri. Nimelt jäi tee äärde seisma. Lugejale tundub see muidugi naljana, aga 50 % mööduvatest autodest andis signaali ja ülejäänud 50 % jäid samuti pidama, sest olime sattunud hüljeste (elevant tüüpi) lesila juurde. Alati on meeldiv avastada, et sa ei olegi maailma kõige paksem ja räpasem olevus, tean juba isikut, kes eeltoodule jõuliselt oponeerib :), vaid on olemas veel kuni 2,5 tonni liivas püherdavat pekki per animal. Kulutasime tundi veerand elukaid vahtides ja kihutasime edasi. 
Kahe kilomeetri (sorry 1,5 miili) pärast leidsime ameerika tavadele kohase megaparkla kust hülgeid jälgida sai. Kohusetundlike turistidena tegime ka seal peatuse. Kogu nägemisulatus oli loivalisi täis. Tundus, et olime nende algkodu leidnud. Vaalu ei õnnestunud näha, sest hooaeg oli lõppemas.
Kaido ja Kersti naiivsete inimestena ei olnud veel siiani uskuma hakanud, et ameeriklastel on mania grandiosa. Nende veenmiseks poetasime nad mulle tundmata isiku, aga küllap Elen lisab toimetades nime, kinnisvaraarenduse juurde (Hearst - toim.). Mehel pappi oli olnud. See oli tema väiksem mõis, vaid 400 km2, suurem oli Teksases. Puhtalt originaalsuse mõttes oli ta Euroopast igasugu vanakraami kokku ostnud, sealhulgas kreeka templeid ja prantsuse losse, mis oli kenasti koost lahti võetud ja tagahoovi jälle püsti pandud. Samal ajal kasutasime me Eleniga aega kohaliku veinikultuuriga tutvumiseks. Siinkohal ei saa jätta tänamata meie sajanditaguse tarkvaraga GPSi, mis juhatas meid veinipiirkonna keskele ainsa suletud ja müügis oleva mõisa juurde. Edaspidi otsustasime lähtuda siltidest ja reklaamtahvlitest, see taktika tõi edu ja jõudsime kiiresti antud piirkonna parima punaveini pakkuja juurde, seda kinnitas meie uus šoti sõber Shawn, kes oli kohaliku veiniliidu liige (tema visiitkaardil seisis ühtlasi tiitel "president" - see koht oleks aasta eest juba nagu olnud:) ja tarbis antud maja produktsiooni. 
Peale degustatsiooni otsustasin kaks väljavalitud pudelit omandada. Küll ei olnud majaperemees teravaim pliiats ja ei suutnud kuidagi toime tulla minu krediitkaardiga. Selle peale saime tunda tõelist ameerika külalislahkust, kui meie uus sõber Eleni sünnipäeva puhul palus veini hinna oma arvele lisada. 
Veinimaitsmise käigus avastasime, et kütusenäidik on ootamatult nulli vajunud ja route 1-le ilma tankimata ei jõua. Edastame järjekordsed tänusõnad GPS-le, kes juhatas meid alguses kohta, kus bensukat polnud veel ehitama hakatud ja teiseks politseilindiga piiratud suletud Chevroni tanklani. Kaido ja Kersti ootasid õnnelikus teadmatuses lossiaias, sest mobiililevi oli parasjagu teise kohta läinud.Lõpuks korjasime nad tund kahekümnese hilinemisega peale ja kihutasime LA poole edasi. Kihutamise käigus külastasime veel üht veinimõisa, mille tagajärjel oli Kaido ainsa karsklasena sunnitud rooli asuma.
Santa Barbara kandis oli kõvasti põletatud maad näha, aga tuli oli juba kustunud. Sõitsime pimedas edasi ja jõudsime peale kümmet Diana ja Kolja juurde. Vaatamata plaanile kohe magama ei jõudnud…
No comments:
Post a Comment