Kähku Kutast minema!

Leino:
Vaatamata sellele, et hotellituba asus praktiliselt diskoteegis, magasime nagu notid. Maritile ja Katile tulid küll hommikupoole ööd kõned salapäraselt austajalt Alilt, kes kutsus järgmiseks õhtuks sööma. Et aga tüdrukud läbi une ainult artikuleerimata mörinat suutsid kuuldavale tuua, siis jäi üritus katki.
Päeva alustasime suplusega Kuta rannas. Oli teine päris räpane, aga lained olid vägevad ning vabastasid Eleni päris kiirelt bikiinide ülaosast :-)
Peale suplust tuli teha shopinguring, sest puhtad riided hakkasid lõppema. Nagu alati, võisid ka nüüd naistega poes käimisest ajud kärssama minna. Väide, et Indoneesias on hinnad odavad, ei vasata eriti tõele. Odavalt saab ainult sodi, mis vaid esimese pesukorrani vaevalt koos püsib.
Kogunenud uuest hotelli, saime teada, et öine ebamäärane mõmin maksis kätte ja Ali organiseeritud autojuht keeldus välja ilmumast. Võtsime siis Eleniga jalad selga ja asusime uut autot otsima. hinnad olid seinast seina. Saime auto Kutast Lääne-Bali rahvusparki 400000 ruupiaga, mis takkajärgi tundub päris ok hinnana 7-tunnise sõidu eest. Teel külastasime "merevaatega" restorani, kus Evelin võttis järjekordselt steamed rice portsu. Küll see kõhuhäda on ikka karm asi, kui paneb inimese niiviisi ennast piinama.
Järgmine peatus oli Rambut Siwi templis, mis oli suhteliselt turistikas koht. Sai päris mitu pilti klõpsitud. Kohalik pühamees rääkis törtsu hinduismist (Bali valdav usk, hõlmab 95 protsenti rahvastikust) ja näitas templeid.

Rahvusparki jõudsime alles pimedas ja algas öömajaralli. Autojuht arvab tõenäolisel, et eestlased on pärit sõgedate maalt ja ei ole kunagi millegagi päris rahul. Küll on padi palav ja kord tekk torgib. Vedas meid korra isegi saare uhkeimasse lodge'i, kus üks vana valge mehe ees teed pühkis ja teine taga lapiga jalajäljed ära pesi ning seda kõike rohkete kummarduste ja sööritamise saatel. Pidasime siiski 200 USD toa eest liiga kalliks ja otsustasime, et tegelikult teisena vaadatud majutusasutus (Adi Assri Beach Cottages) sobis küll. Seda kõike peale tunniajast ringitiirutamist ja tubade vaatamist. Autojuht hakkas kindlasti sisimas oigama ja üritas oma pead vastu esiklaasi purustada...
Nii saimegi endale lõpuks mereäärses vastvalminud majakeses toa. Kati ja Evelini voodile oli asetatud ka tagasihoidlik aaskäoking. Ei tea, millega nad selle ära teenisid. Õhtusöök restoranis oli super ja üliõnnelik Marit lubas endale esimese kokteili...

Päev õhus

Evelin:

Äratus kell 4.15. Hommikusöögiks pakutakse muna ja kloorimaitselist teed. Evelinil jälle keerab sees, eilne ananassiviil oli ilmselt siiski veel liiast. 5.15 saabub autojuht Benny, et meid 50 000 eest ümber nurga lennujaama viia. Täna on jälle tore sõidupäev. Oleme teel Denpasari ja teeme vahemaandumise Jakartas, nii et saame Javal käimise linnukese ka kirja. Tropime lennujaamades. Istume Jakartas mingis koledas, aga vähemasti konditsioneeriga varustatud söögikohas ja viidame aega. Lisaks imelikule toidule saame külge rõveda rasvahaisu. Kati samal ajal tutvub Aliga, kes hiljem osutub meile kasulikuks ning Triin saab endale kirjasõbra.

Enne Denpasari lendu on väike segadus õige gate´i leidmisega, mille tulemusena 2/3 reisiseltskonnast ootab ühe ja 1/3 teise gate´i juures. Kusjuures mõlema gate´i lennujaamatöötaja sõnul ollakse õige värava juures. Selgub taas, et rääkisid, mis oskasid...
Denpasaris ootab meid üllatus- kõigi meie kuue kotid on kadunud. Hetkeline segadus, kuid kotid leitakse siiski ruumist nimega Lost & Found. Selgub, et kotid jõudsid kohale varajasema lennuga kui me ise. Vahetame taas miljoneid juurde. Lennujaamast väljudes on meid juba ees ootamas laia naeratusega Kati sõber Ali, kes pakub tasuta võimalust meid majutuskohta transportida. Tundub kahtlane, aga võtame selle pakkumise siiski vastu. Niipea, kui Elen-Leino saavad oma tagasisõidupiletid ostetud, asume teele. Anname korduvalt mõista, et soovime leida majutuskohta Legiani piirkonnas, kuid lõpuks visatakse meid ikka ühte kärarikkasse

Kuta hotelli nimega Sidoi. Vaatame üle veel kaks hotelli, aga pöördume siiski esimesse tagasi. Kuna hinnatase tundub võrreldes Sumatraga siin ootamatult kõrge, siis lähevad Kati-Evelin veel hotelle läbi kammima. Triin tuleb meile seltsiks. Ca 10 hotelli vaadatud, aga tulemust pole. Odavaim leid 80 000 ruupiat kahene tuba, aga paras peldik ja asukohta kahtlasevõitu pimedal tänaval. Teeme teel Sidoisse õhtusöögi ja saame kokku ülejäänud perekonnaga. Arutame jälle järgnevate päevade plaanide üle. Teeme väikese tiiru linnas, ikkagi reede õhtu ju, aga erilist party mood´i pole, suts väsinud justkui. Teeme kiired joogid mingis pubis ja siis tagasi hotelli. Konditsioneeritud tuba on vahelduseks päris mõnus J

Maitsev seafood, lõpuksometi!!

Paadisõit

Triin:
Hommikul asjad kiirelt kokku ja check-out, lisaks veel kõiksugu arveldused, sh naabrite pesuarvega jauramine ;-) Hüvasti Tabo Cottages! Väga mõnus koht oli…
Aga kell 10 ootab meid ees juba „boat-trip to the waterfall“. Ja meie privaatpaat on uhke!!! Kahju, et meid nii vähe on – oleks vähemalt 30 sõpra sellesse veel lahedasti ära mahutanud ;-)
Ilm on tiba pilvine, aga pole hullu, see ei takista meil päikest võtmast ;-) ja vägagi nauditav on lihtsalt jälgida ümbritsevat loodust.
Miks on järve ümbritsevate mägede tipus vaid üks puuderivi? See on kraatri serv - järsak on ka teisel pool.
Kala- kasvatus
Iga mäenõlv põlluks!
Paari tunni pärast oleme sihtpunktiks olnud kose juures, julgemad (et siis Elen ja Kati) lähevad ka vette. Olles kose ilu ja veerõõme nautinud suuname paadi nina juba Parapati suunas, et seal juba tellitud autosse istuda ja asuda teele Medani poole. Medani jõuame päris hilja õhtul, „lennujaamahotell“, mis meid ees ootab on päris-päris kole. Et meil aga alternatiive pole, siis jääme sinna. Koha peal pakutud õhtueinest loobume ja asutame ennast hoopis üle tee asuvasse KFC-sse. Vahelduseks päris hea valik, peab ütlema ;-) Õhtul kogeme veel „hotelli“ omapärast veevärki teemal 1 dušš maja peale korraga ;-) Aga lõpuks saime ikka kõik pestud! Ja siis magama, et vara-vara alustada teekonda lennujaama.
Uju mis jaksad, aga kosele lähemale ei jõua..

Tappev tõus & batakid

Elen:
Meie ridades on kaod: au olla esimene Sumatra toidu ohver on Evelinil. Peamine kahtlusalune on eile lõunal mekitud rahvustoit gado-gado – pähklikastmega vürtsitud köögiviljad. Seda jubedalt lõhnavat kastet, millele ma annaks toiduõuduste ededabelis duriani järel teise koha, suudab meist süüa vaid Leino. Evelin magab lõunani ja tema toiduisu on nullilähedane. Leidsime ühiselt, et nii ongi parem – ehk võtab mõne liigse kilo maha, siis peaks juba kohvrisse ja sahtlisse ära mahtuma:)
Kati-Triin-Marit avstavad täna Samosiri võlusid autoga. Õnneks juhtub triol olema viisakas autojuht ja tüdrukud saavad näha vaatamisväärset (nt kuningate kivitoolid, kuumaveeallikad), imetleda Suhi-Suhi külas kangakudumist ja šopata (Marit: Mul on nüüd nuga ja sall, peaks leidma kellegi, kellele need sokutada) ja batakute muuseumis nende stoilist tantsu vihtuda (kõige hilisem tantsuetendus algab 11.30 - hommikul!).
Kuna mitmendat päeva järjest enam ratastel olla ei taha, otsustame me Leinoga matkata. Eesmärgiks on vallutada saarel asuva järve keskel asuva saare kõrgeim tipp. Sellel saarel asub ka omakorda järv, aga täna on see ära kuivanud. Kuna kohalikud giidid olevat laisad (ja selgub ka, et rahaahned – õhtul küsitakse selle retke eest 600-800 kr), otsustame omal käel matkata. Aga vaata siin ei ole nii, et valge inimene midagi ise otsustab. Kaugele meil sammuda ei lasta – küla piiril püüab üks äraütlemata libe sell meid kinni ja kupeldab oma venna meile giidiks, kuna saame 200 krooniga kaubale.
Tuk-Tukist Ambaritasse sõidame bemoga. Giidi kaasavõtmise otsus on igati mõistlik, sest matkarada on absoluutselt ilma igasuguse märgistuseta. Uurime, kas peaks ka söödavat teele kaasa muretsema, aga seda polevat vaja, kuna tipus on kaks restorani: Jenny’s ja John’s.
Meil on tõusta ca 700 meetrit – 900 m kõrgusel asuva järve pinnalt 1600 m kõrgusele. Peaks olema poisike. Aga, vastupidi, tõus on meeletult raske – päike paistab lagipähe, kusagilt pole võtta džunglimatkal abiks olnud juurikaid-liaane, sein on järsk ja tempo kiire – ümber tiirutavad vihmpilved ning giid hoiatab, et kui sadama peaks hakkama, siis edasi minna ei saa. Higi voolab hullemini kui saunas. Tunnen, et tuigun. Leino nahas küll praegu olla ei tahaks..
Ainsad hingelised, keda teel kohtame, on kolm tšehhi vanameest. Räkraske tõus võetud, algab päeva parim osa – metsavöönd, jahe ja mõnus. Puud paiknevad teineteisest kaugel, kuid sellest hoolimata on metsas pime – lopsakad võrad püüavad suurema osa päikesevalgusest kinni. Isegi taimed on kasvanud üles puude külge.
Lõuna paiku jõuame Doloki külakesse ehk tippu – kahjuks alla järvele siit vaadet ei avane. Restoran osutub õige pea ümber kukkuvaks osmikuks, kus ainus hingeline verise suu ja särgiesisega mutikene (hiljem saame teada, et see polegi veri, vaid mingi kohaliku juurika mögla, aga kogu lõunapausi aja oleme veendunud, et kõrtsipidajal raske hommik selja taga). Üllatuseks on selles kohas olemas ka 11 roaga menüü.Hinnad tavapärased 10-18 kr – kusjuures siin saarel olen tähele pannud, et ega olulist vahet pole, kus süüa, toit on ikka enam-vähem sama hinnaga – üle 20 eeguseid roogasid lihtne leida pole.
Selgub, et tädike ei elagi üksiduses – peagi jõuavad kohale nunnud koolivormis poisid, kellest üks on tema poeg. Kodutee võtvat neil iga päev aega 2 tundi. Kooliminek läheb libedamalt – sinna viskab paps rolleriga. Selgub, et teiselt poolt mäge toob tipuni autotee, miska otsustame sealt kaudu tagasi minna. Hääletame metsaveoauto peale. Muide, kaatreid siin pole, lauad lõigatakse palgist välja saega. Auto liigub edasi tigusammul. Vahepeal saab üks koorma otsas olnud mees kõrgepigeliinilt siraka, kui üritas selle alt autot läbi mahutada. Vahepeal libiseb koorem maha.
Kohvi kuivatamine
Möödume kohviistandustest ja riisipõldudest, kaugemale jääb ka kaunis kanjon.
Pangururani (Samosiri pealinn) jõudes hääletame bemo peale. Kuna see on niigi kahes kihis inimesi täis, siis tuleb paaril kohalikul katusele ronida, et me peale mahkusime. Huvitav, kaua siin elama peaks, et saaks ka aupaklikule katusekohale kandideerida?
Õhtustame lähedalasuvas Bagus Bay restoranis, kus söömaaja taustaks mägib bataku rahvapilliasambel ja esitatakse traditsioonilisi laulu- ja tantsunumbreid. Ei säästetud ka Eesti-plikasid: Katil õnnestus teha täna juba teist korda batakutantsu-etteaste.
Tsiteerides klassikuid: taas üks äraütlemata pekki läinud päev :)

Toba järv

Toba - maailma suurim ja sügavaim vulkaanijärv. 75000 a tagasi purskas siin vulkaan, mille tagajärjeks 15 aaastane vulkaanitalv. Väidetavalt suri suurem osa maailma elanikke välja ning seega avaldas see mõju kogu inimkonna arengule. Purskest paiskunud osakesi on leitud isegi Indiast. Siinset idüllilist rahu nautides on seda möllu raske ette kujutada..

Meie kodu kolmeks ööks

Esimene rolleriavarii: Marit Tuk-Tuki haiglas

Teine rolleri avarii: Marit järgmises haiglas, Elen teeb aega parajaks ja tutvub kohalike lastega

Head Eesti Vabariigi aastapäeva

Esimene vulkaan

Sumatra mägedel puuduvad tipud, kuna need on vulkaanid.



Õpetus, kuidas kaneelipuult koore kätte saab.
Vulkaan Sibayak (2370m)

Saarel valitseb küll moslemiusk, siiski pole ka paganlus surnud - vulkaanilt laskudes leiame paiga, kuhu jäetakse põlevaid sigarette esivanemate hingedele.
Peale rassimist mägedes on ideaalne võtta kuum väävlivann ja koorida keha väävlipulbriga.

Kristlased moslemimaal: raditsiooniline bataki küla: Lingga.

Sipiso-piso juga.

Joa juurest avaneb vaade Toba järvele, mis on tekkinud ajaloo ühest võimsaimast vulkaanipurskest.

Meie eesmärk on jõuda ööseks järve keskel asuvale saarele, hakkab hämarduma, vihmapilved..

Öine sõit saarelt saarele: Sumatralt Samosiri.

Räpane Berastagi

Leino:
Täna on kätte jõudnud meie reisi neljas päev. Sumatral oleme küll alles teist päeva.
Alustame tagasiteed Bukit Lawangist.
Tee ääres on kilomeetirte viisi palmiistandusi
Üritame teel külastada palmiõlivabrikut, aga tuima näoga monoglotist turvamees takistab oma õblukese kehaga sissepääsu. Kohale toimetatud autojuhi abiga saame lõpuks teada, et täna on pühapäev. Igati kasulik info!
Liiklus ikka suhteliselt harjumatu. Sõidukid paiknevad teel üsna kaootiliselt, signaalitatakse igal võimalikul juhul. Peredel on suurem väljaminek liiklusvahendile peale 3. lapse sündi, sest siis tuleb osta külgkorviga mootorratas. Neljakesi mahub veel mängleva kergusega võrri selga. Üks laps ees papa käte vahel ja teine tagaistmel mamma süles.

Naised vasakule, mehed pareamale (paraku ei viidanud sellele mitte miski)
Berastagi jõudes algasid probleemid autojuhiga. Tundub, et keelt oskavad sumatralased vaid siis, kui asjad lähevad nende soovide järgi. Meie taotlused jõuda Bataki traditsionaalkülla sumbusid lootusetutesse katsetesse. Lõpuks pidas juht mingi suvalise tondi juures kinni, lasi sel oma bossile helistada ja siis meile selgitada, et nihukese hinna eest, mis me maksime, sellist asja ei saa. Lõime käega ja saatsime kuradile.
Puuviljaturu külastamise saime hinna sisse. Seal oli maitsmist-vaatamist palju. Ostsime ananassi, banaane, apelsine, mandariine ja paari tundmatu puu vilja ning... ...porgandeid (peab küll ütlema, et kodumaised on paremad). Öömajaks valisime Sibayak Multinational Guest House'i, sest seal pidi olema sooja vett. Peale pakkide mahalaadimist asusime puuviljadieedile. Kati oli mind kuulda võtnud ja ühe duriani ostnud. Elen, uudishimulik nagu ta on, pistis tükikese kohe suhu :-) Andis tükk aega tatistada ja öökida, enne kui ta selle maitsest vabanes. Teised kahjuks nii ilmekat etteastet ei sooritanud.
Peale söömaaega siirdusime kohaliku turuga tutvuma.Muda, laga, kanade ja kalade hais pani isegi minu paljunäinud kere iiveldama. Kati ja Triin põgenesid kiirelt. Teised teostasid shopingut.
Lapsmüüja suigutab "hällis" beebit
Tulemuseks kolm pussi, kaks karaoke CD-d ja kaks Gucci-mucci särki.
Õhtusöögile siirdusime Cafe Raymondisse. See oli väheseid kohti, kus ving ei asunud lämmatama. Ümberringi tekkis üsna mitmeid valgeid. Pärast selgus, et kohvik oli LP-s kirjas... Öömajja tagasi siirdusime kohaliku transpordiga. Viie minutise mäkketõusu järel lõppes loomulikult kütus ja juht hääletas meid järgmise bussi peale. See oli teise liini sõiduk, aga oli nõus meid ära viskama. Järgnes 10 min hirmu, et kas juht sai õigesti aru, aga kõik toimus nagu õlitatult.
Vastlapäevani oli jäänud veel 1 päev...