Tappev tõus & batakid

Elen:
Meie ridades on kaod: au olla esimene Sumatra toidu ohver on Evelinil. Peamine kahtlusalune on eile lõunal mekitud rahvustoit gado-gado – pähklikastmega vürtsitud köögiviljad. Seda jubedalt lõhnavat kastet, millele ma annaks toiduõuduste ededabelis duriani järel teise koha, suudab meist süüa vaid Leino. Evelin magab lõunani ja tema toiduisu on nullilähedane. Leidsime ühiselt, et nii ongi parem – ehk võtab mõne liigse kilo maha, siis peaks juba kohvrisse ja sahtlisse ära mahtuma:)
Kati-Triin-Marit avstavad täna Samosiri võlusid autoga. Õnneks juhtub triol olema viisakas autojuht ja tüdrukud saavad näha vaatamisväärset (nt kuningate kivitoolid, kuumaveeallikad), imetleda Suhi-Suhi külas kangakudumist ja šopata (Marit: Mul on nüüd nuga ja sall, peaks leidma kellegi, kellele need sokutada) ja batakute muuseumis nende stoilist tantsu vihtuda (kõige hilisem tantsuetendus algab 11.30 - hommikul!).
Kuna mitmendat päeva järjest enam ratastel olla ei taha, otsustame me Leinoga matkata. Eesmärgiks on vallutada saarel asuva järve keskel asuva saare kõrgeim tipp. Sellel saarel asub ka omakorda järv, aga täna on see ära kuivanud. Kuna kohalikud giidid olevat laisad (ja selgub ka, et rahaahned – õhtul küsitakse selle retke eest 600-800 kr), otsustame omal käel matkata. Aga vaata siin ei ole nii, et valge inimene midagi ise otsustab. Kaugele meil sammuda ei lasta – küla piiril püüab üks äraütlemata libe sell meid kinni ja kupeldab oma venna meile giidiks, kuna saame 200 krooniga kaubale.
Tuk-Tukist Ambaritasse sõidame bemoga. Giidi kaasavõtmise otsus on igati mõistlik, sest matkarada on absoluutselt ilma igasuguse märgistuseta. Uurime, kas peaks ka söödavat teele kaasa muretsema, aga seda polevat vaja, kuna tipus on kaks restorani: Jenny’s ja John’s.
Meil on tõusta ca 700 meetrit – 900 m kõrgusel asuva järve pinnalt 1600 m kõrgusele. Peaks olema poisike. Aga, vastupidi, tõus on meeletult raske – päike paistab lagipähe, kusagilt pole võtta džunglimatkal abiks olnud juurikaid-liaane, sein on järsk ja tempo kiire – ümber tiirutavad vihmpilved ning giid hoiatab, et kui sadama peaks hakkama, siis edasi minna ei saa. Higi voolab hullemini kui saunas. Tunnen, et tuigun. Leino nahas küll praegu olla ei tahaks..
Ainsad hingelised, keda teel kohtame, on kolm tšehhi vanameest. Räkraske tõus võetud, algab päeva parim osa – metsavöönd, jahe ja mõnus. Puud paiknevad teineteisest kaugel, kuid sellest hoolimata on metsas pime – lopsakad võrad püüavad suurema osa päikesevalgusest kinni. Isegi taimed on kasvanud üles puude külge.
Lõuna paiku jõuame Doloki külakesse ehk tippu – kahjuks alla järvele siit vaadet ei avane. Restoran osutub õige pea ümber kukkuvaks osmikuks, kus ainus hingeline verise suu ja särgiesisega mutikene (hiljem saame teada, et see polegi veri, vaid mingi kohaliku juurika mögla, aga kogu lõunapausi aja oleme veendunud, et kõrtsipidajal raske hommik selja taga). Üllatuseks on selles kohas olemas ka 11 roaga menüü.Hinnad tavapärased 10-18 kr – kusjuures siin saarel olen tähele pannud, et ega olulist vahet pole, kus süüa, toit on ikka enam-vähem sama hinnaga – üle 20 eeguseid roogasid lihtne leida pole.
Selgub, et tädike ei elagi üksiduses – peagi jõuavad kohale nunnud koolivormis poisid, kellest üks on tema poeg. Kodutee võtvat neil iga päev aega 2 tundi. Kooliminek läheb libedamalt – sinna viskab paps rolleriga. Selgub, et teiselt poolt mäge toob tipuni autotee, miska otsustame sealt kaudu tagasi minna. Hääletame metsaveoauto peale. Muide, kaatreid siin pole, lauad lõigatakse palgist välja saega. Auto liigub edasi tigusammul. Vahepeal saab üks koorma otsas olnud mees kõrgepigeliinilt siraka, kui üritas selle alt autot läbi mahutada. Vahepeal libiseb koorem maha.
Kohvi kuivatamine
Möödume kohviistandustest ja riisipõldudest, kaugemale jääb ka kaunis kanjon.
Pangururani (Samosiri pealinn) jõudes hääletame bemo peale. Kuna see on niigi kahes kihis inimesi täis, siis tuleb paaril kohalikul katusele ronida, et me peale mahkusime. Huvitav, kaua siin elama peaks, et saaks ka aupaklikule katusekohale kandideerida?
Õhtustame lähedalasuvas Bagus Bay restoranis, kus söömaaja taustaks mägib bataku rahvapilliasambel ja esitatakse traditsioonilisi laulu- ja tantsunumbreid. Ei säästetud ka Eesti-plikasid: Katil õnnestus teha täna juba teist korda batakutantsu-etteaste.
Tsiteerides klassikuid: taas üks äraütlemata pekki läinud päev :)