Saturday, March 7, 2009

Singapur - Amsterdam - Tallinn

Elen:
Kuuest neegirst on alles jäänud neli – Marit ja Triin lahkusid eile ning hetkeifo põhjal on Maritil Singapuris nuga konfiskeeritud ja kuna sõnumitele nad ei vasta ja telefonid on välja lülitatud, siis oletame, et plikad on pokri pistetud.
Evelin ja Kati jäävad veel nädalaks Balile - Nusa Lembognani saare paradiisiranda
Taas lennujaam, taas öine lend. Õnneks on kõik sellele eelnev olnud väga meeldiv: spaa-mõnud (kaks kogukeremassaaži +maniküür + pediküür = 165 krooni) ja õhtusöök ühe Kuta hotelli mõistliku hinnaga restoranis, kus saime vaat’ et reisu parimat seafoodi! Mul on kidel plaan lennujaama sõidul takso hind 60lt 50le kaubelda, aga taksojuht pakub hoobilt hinnaks 40 – päevitunud turisti ei maksa petta.
Öösel kell 3 saabume Singapuri. Tegu on eelnevate kohtadega võrreldes ikka väga, väga teistsuguse paigaga. Hüvasti kauplemine, ülemaksmine, hotellirallid, turistilõksud, bemod. Tere tulemast pilvelõhkujad, puhtus, läänelikkus ja …. igavus. Hotelli bookime lennujaamas (valime Singapuri kohta suht odava, aga reisi kalleima - 700 kroonise), bussijuht teeb ühtlasi linnaekskursiooni, siseruumides hakkab üle vindi keeratud kondika tõttu külm (nujah, soovivad nad ju siin ka kostüüme, ülikondi ja sukki kanda). Hotellis vajutan unise peaga lambilüliti asemel toateeninduse nuppu ja ei möödu viit minutitki, kui ilus tõmmu poiss ukse taga.
Singapur on mulle pettumus. Ei tahaks pikalt viibida linnas, kus lõviosa ajast viibid suure konditsioneeriaparaadiga kodus või büroos või poes või transpordivahendis. Needsamad kondikad paiskavad tänavaile lisakuumust, kus kokkuvõttes on veel palavam. Jalutame hiinalinna, mis osutub Kadaka turuks. Seetõttu indialinna ei viitsigi minna. Tahaks hoopis šopata, aga head ostukohad ja hüvad hinnad on vehkat teinud.
Varahommikune Amsterdam. Minu esimene kokkupuude Hollandiga. Libud on juba punaste laternate all kohad sisse võtnud (tuleb tunnistada, et mõned on üsna kenad, mõned aga vanad ja jubekoledad), vähesed kõrtsid on avatud ja selgub, et väga vähestes saab kaardiga maksta – jään pantvangiks nii kaua, kui Leino käib pangaautomaadi kallal. Kuid päike tuleb välja ja kanalid on kaunid – niiet pole väga vigagi.
Maandumine on kerge: päike sillerdab Tallinna lahe jääl, õhk on puhas ja harjumatult värske ning suur kimp kollaseid tulpe tuletab tulbimaalt tulnule meelde, et täna on rahvusvaheline naistepäev :)

Friday, March 6, 2009

Thursday, March 5, 2009

Bali kokakunst

Evelin:

Nonii. Nüüd on perekond kapitaalselt lahus. Elen-Leino teabkus kalurikülas Amedis ja Marit-Triinu Sanuris.
Kati-Evelin tõusevad, einestavad oma terrassil ja proovivad lõpuks ka Warsa hotelli basseini ära. Külastame netikohvikut ja ostame 14.03-ks piletid Air Asiaga Denpasarist Johor Bahrusse. Ööga on hind veel tõusnud, nüüd juba ca 700 EEK p.p. Pakime taas oma kodinad kokku ja võtame suuna Amedile. Täna läheb huvitavaks, sest plaanime sinna jõuda ühistranspordiga. Kõnnime oma suurte kottidega pika palava tee marketini, kust saame sinise bemo peale, mis on valmis meid Gianyari viima (2 inimest 10 000.-). Bemo täitub kiiresti inimestest ja pakkidest ning jõuan juba muretsema hakata, et Kati ei jõuagi postkontorist tagasi ajaks, mil bemo liikuma hakkab. Ja nii ongi. Õnneks teeb bemo postkontori juures peatuse ja hetke pärast minu suureks õnneks kohtungi Katiga
J Järgmine bemo viib meid Semarapurasse (2 inimest 15 000.-)- sõidame bussis koos kanaga. Semarapuras kisub keeruliseks. Amlapurasse minekuks tahetakse meilt 40 000, meie üle 30 000 maksta ei taha. Teeme banaanipausi ja ootame pakkumisi. Lõpuks saame ühe vana siiski 30 000-ga nõusse, aga buss startivat alles 1 h pärast. No mis siis ikka. Ootame veidi, aga peale meie ei avalda keegi soovi Amlapurasse minekuks. Bussijuht on valmis nüüd juba kohe liikuma hakkama, aga tahab taas 40 000 saada. Jääme endale ja 30 000-le kindlaks. Tüüp hakkab seepeale „pika hambaga“ liikuma, kuid peatub hetke pärast peatänavale jõudes uuesti ning otsib veel kliente või teab mida. Kliente ei tule, küll aga leiab ta meile uue bemo, mis on valmis meid 30 000-ga peale võtma. See on ikka eriline kuut, kuhu nüüd satume. Väga palju inimesi ja sama palju pakke on juba pardal ja tuleb juurde! Parimal hetkel oleme bemos 22-kesi! Veidi aega sõitu ja siis saabub juhil ja ka paljudel reisijatel lõunapaus. Täiesti sürr värk. Taas liikuma hakkame ehk poole tunni pärast. Meile endile tundub juba, et oleme Amlapuras, aga kuna keegi meid välja ei aja, siis sõidame edasi. Lõpuks selgub, et tüüp tõi meid lausa Culik´ni, küll aga tahab nüüd lisaraha. Maksame kahepeale selle pika otsa eest 50 000. Sealt edasi taas pakid selga ja Amedi poole liikuma, kuhu on 3,5 km. Teel pakutakse meile korduvalt rolleritransporti, millest loobume. Tuleb ka paar kehva autopakkumist. Lõpuks peatub üks bemo, mille juht väidetavalt teab, kus meie majutuskoht Bulik Bungalows Amedis asub ja viskab meid 10 000 eest ära. Hotelli jõudes jõuame kiirelt pettuda, sest vaba on vaid üks tuba, millel merevaade puudub, kuigi oli lubatud. Konditsioneeri toas pole, sooja vett ka mitte. Rannal must liiv, meil suur nälg. Kuhu krdi kohta me tulime? Kohtume Eleni ja Leinoga, kes peatuvad sealsamas, aga vähe paremas toas. 

Kati kaupleb elu eest toa hinda alla ning räägib seetõttu telefonitsi otse omanikuga. Saame esimeseks ööks toa 110 000 eest. Tuba iseenesest ilus, eriti vannituba ja terrass. Sööme suurest näljast ära enamuse imepärastest puuviljadest. 

Kella 18-ks on kokku lepitud kokakursus lähinaabruse restoranis (hind 60 000 p.p.). Valmistame makrelli sate´d (vardaid), riisirooga, nuudlirooga, oasalatit ning kõike seda saadab vürtsikas Bali kaste. 





Söögid valmisid lihtsalt ja kiirelt ning pidusöögilauda istudes pannakse meile pähe Bali peopärjad ja sööming võibki alata. Kõik on väga maitsev, aga isegi meie suure nälja juures pole me võimelised kõike ära sööma. Tagasiteel Buliki ostame poest lichi-mahla ning hotellis saab sellest litsiviin J Vedeleme Leino-Eleni merevaatega terrassil ja naudime lainete laksumist, tähistaevast ja suurt sõõri ümber kuu.
Leino-Eleni päev Amedis olevat õige rahulik olnud- jalutati vaateplatvormile, tutvuti ümbrusega, ujuti ja loodi palju uusi tutvuseid. Hea chill päev oli!




















Wednesday, March 4, 2009

Rafting + Amed = paradiis

Leino:
Päev algas tüütus Ubudi linnas hirmsa vihmasajuga. Ei ole just tore sellise ilmaga raftingule minna, aga nagunii saab märjaks :-)
Vana hea indoneesia kombe kohaselt oli meie ja Kati pesu segi aetud ja läks vähe aega, enne kui omad vatid kätte saime. Õnneks olime sellega arvestanud ja täpselt üheksa väljusime hotellist. Raftingutransa juba ootas. Asjad tunduvad siin hämmastaval kombel töötama kui kellavärk. Peale meid korjati veel peale noored ja üsna eluvõõrad Austraalia tibid, kokku kaks tükki. Raftingutegijad olid profid. Rääkisid välismaa keelt ja suhtlesid vabalt, peale selle suutsid ka paati püsti hoida. Seda oli kohati tõesti vaja, sest üks enne startinud paat aeti osavalt küljetsi kaljuseina vastu püsti, inimesed lendasid muidugi kõik vette.
Valget vett oli 12 km julgelt kolmveerand, kõrgeimast kosest lasti alla ainult paadid, järgmisest paadid koos paadijuhiga javiimasest kogu kamp, selle kõrgus oli vast 3-4 m ja joa pikkus 5 m.Loodus oli minimaalselt öeldes super. Vähemalt 100 m sügavune jõeorg, kohati kitasas tunnel, mida ümbritsesid püstloodis või negatiivse kaldega seinad ning loomulikult ülalt langevate koskede alt läbisõit. Kohati oli päris raske selles möllus istuma jääda ning leidsin end paar korda selili istmete vahel siplemas kui kilpkonn :-)
Madu riisipõllus!
Pääle raftingut viskas transamees meid lähimale ristteele, kust sai Amedi poole suunduda. Austraalia tibid jäid mokk töllakil vahtima, kuidas valged inimesed seljakottidega suvalise tänava äärde jäeti. Viis minutit hiljem liikusime juba bemoga (kohalik marsa) edasi. Üks ümberistumine veel ja tunni pärast ootasime Amlapura politseijaoskonna ees järgmist sõiduvahendit.
Riisiterassid
Äkitselt möödus meist mikrobuss, kust esiaknast karjus patsiga mees välja:"Amed, Amed!" Meie "yes'i" peale peeti seadeldis kinni. Bussis oli hunnik keraamilisi plaate, juht ja patsiga mees, kes teatas, et ta on väikeettevõtja ja peab Amedis bungalow'sid. Ronisime peale. Juttu tuli kohe pikemalt. Ka müügijuttu. Selgus, et kolm majakest on juba valmis ja ta on nõus meid tühise 110 EEKi eest ühte neist majutama. Olime alguses Eleniga päris ettevaatlikud, sest erinevaid majutuskogemusi oli kogunenud piisavalt. Järgmiseks peeti kinni pealiku kodu juures, kuhu meid lahkesti teed jooma ja puuvilju sööma paluti. Päris huvitav oli näha ka ehedat bali elamut. Põrandal madratsid, polnud toole ega laudu, see-eest oli nurgas 40" LCD ja võimas musakeskus.
Selgus, et kutt on ka väikestviisi pillimees ja puhus meile kinnituseks Austraalia aborigeenide kahemeetrist pasunat nimega du-du-ri-du. Veel saime teada, et kõik poisslapsed jäävad vanematekoju ja nende abielludes ehitatakse hoovile täiendav eluase. Samas kui peres on ainult tütred, siis peab isa kurja vaeva nägema, et mõni väimees oleks nõus nende elamisse jääma, sest esivanemate hingede eest palvetamist ja ohvriandide toomist võib korraldada ainult meessoost isik. Kui teda ei ole, siis jääb tempel, mis on iga pere hoovis olemas, tühjaks ja hinged hooletusse. Keeruline värk igatahes.
Lõpuks selgus, et majake, mida meile pähe määriti oli igati oma hinda väärt (http://www.bulih.com/). Ehitatud aasta tagasi laavakivist ja vaatega merele otse voodist ning privaatsest aiast paistis bali kõrgeim vulkaan Gunung Agung. Homme tuleb ainult tšillimine.

Evelin ja Kati veetsid aega šopates Ubudi lõputute käsitöölettide vahel

Tuesday, March 3, 2009

Päikesetõus Baturi vulkaanil

Elen:
Äratus 3.30, et kohtuda giidiga kell 4. Eesmärgiks on jõuda päikesetõusuks Bali kõrguselt teise mäe Baturi (1717m) otsa. Öö on üle ootuste soe - minul pole väga häda, aga Leino ja Kati leemendavad.
Natuke kummaline on võõras kohas võõra inimese kannul pimedas astuda. Mingil hetkel hüppab eiteakust meile ligi koertekari. Õnneks pole tegu metsikute elajatega - läheduses on ka üks hütt, kus teelistel viimane võimalus muretseda rüübet. Puhkepausi ajal ilmub kottpimedusest välja teine grupp, eespool liikuvad lambikesed reedavad, et kamp teelisi on meist veelgi napima unega olnud.
Ca poolteist tundi peale starti jõuame ühe osmiku juurde ja meie üllatuseks teatab giid, et olemegi tipus. All paistab tuledes öine küla - tegu on saare suurima külaga, kus ca 20000 elanikku. Tänu viljakatele vulkaanilistele pindadele on siin jõukad inimesed, kala ja turism veel lisaboonuseks. Selgub, et see tipp on siiski vaid view-point ning sammume edasi, et päikesetõusuks kraatri servale jõuda.
Päikesetõus on meie varast tõusmist väärt. Idast avaneb vaade Bali kõrgeimale tipule ja kõige pühamale mäele Agungile (3142m), mille ette jääb teine täpselt samakujuline hiiglane - Abang. Vaatepilt on kaunis - üks mägi näib täpselt teise vari. Teisel pool näeme vulkaanikraatrit. Leino muudkui riidleb, et istun liiga serva peal, aga mul on siin mugav ja tundub turvaline. Aga, mida valgemaks läheb, seda kaugemale nihkun järsakust..
Baturi ja teiste lähedalasuvate vulkaanide kraatrid on omakorda ümbritsetud hiigelsuure kraatriga (läbimõõt ca 14 km). Suure kraatri serva pidi kulgeb autotee, mille äär on palistatud soolasehinnaliste restoranidega. Ca iga 9 aasta tagant hakkab mõni siinseist vulkaanidest purskama - sel ajal on restodes hinnad laes. Eriti kaunis olevat tulemöll öösiti.
Liigume mööda kraatriserva edasi järgmiste - nooremate - vulkaanide juurde. Vahepeal möödume suuremast seltskonnast, kes küpsetab vulkaanikuumusel mune. Mõne koha peal on maapind tuline. Vulkaanide tujust või millest iganes sõltuvalt jätavad nad mõnikord edast maha tumeda kooriku, mis kuni mitukümmend meetrit paks. Teinekord aga pruuni kihi, mis on nii õhuke, et koputades tekib tunne, et keegi võib teiseltpoolt tulla "ust" avama.
Kõige värskem vulkaan sel kuumaastikul purskas aastal 2000. Uurisin, et kui kiiresti laavajoad küladeni jõuavad. Vahel olevat see võtnd mitu kuud, halvimal juhul aga vaid viis minutit. Aegade jooksul on ohvreid olnud palju. Nüüd on külas oma vulkanoloog, kelle ametikohuseks pidev jälgimine ja ohu korral inimeste hoiatamine. Pärin edasi, et kas neil on ka mingi kommunikatsiooniplaan, et kuidas inimesi ohust teavitada. Mis plaan? Eks nad teistelt kuulevad, info levib suust suhu kiiresti, vastab giid.
Halbade pursete vastu võideldakse muudmoodi: näiteks eile õhtul kogunesid giidid (noorukite kambad) vanikutega mäejumalale au avaldama. Aga õnnetusi juhtub ikka. Näiteks viimase purske ajal langesid laavaroaks kaks tulemöllust filmi teinud sakslast - oleks pidanud tugevama zoomiga apastraati kasutama.
Nagu mägedes ikka, on allaminek valusam kui ülesminek. Katile teeb põlv korralikult haiget. Vaid üks lõik on super - laavatuhane nõlv, kust saab laskuda täiskäigul joostes.
Mägi tehtud, hakkame liikuma Ubudi suunas. Kuni Peneloka külakeseni liigume autokastis. Ootamatu kriiskava "kiikerikii" järgi adume, et Kati pinginaabriks on Kukk. Teiseks transpordivahendiks on buss, millega saame Gianyari, sealt bemoga Ubudi, kus meid viidi otse hotelli - Warsas bungalos - ette. Kuna üleeile õnnestus meil transpordi eest üle maksta, siis täna otsustasime, et kogu retke eest oleme nõus kokku tasuma kõige rohkem 100 krooni. Plaan saab täidetud. Kõik küüdisaamised võtsid aega maksimaalselt viis minutit.
Täna jäi õnneks ära meie lahutamatu igaõhtune rituaal - hotelliralli - kuna Evelin-Marit-Triin saabusid Ubudi juba eile ja leidsid majutuskoha. Tuba on küll veidi kehvake (kaupleme 200 kroonise hinna eest välja tasuta pesupesemise), aga see-eest hoovis basseind ja bungalo asub otse peatänaval Monkey Forest roadil. Ahvimetsas käis meist vaid Evelin, kellele üks ahv sõna otsese mõttes külge hüppas (ilmselt sellele järgnenud kiljatusel ei olnud mitte vähe detsibille:)
Kohe "kodu" juurest leiame hea söögikoha, kus võtame traditsioonilise supp-praad-värskemahl komplekt (=40kr). Leino leidis ülikalli roa - 60-kroonise krõbe-pardi, mis paraku osutus üleküpsetatud kehvaks käkiks. Värske mangistani mahl on aga super.
Ubud ise on pisuke pettumus. Igal sammul üritab keegi meile mõnd restorani, tantsuetendust, transpordivahendit või massaaži pähe määrida. Väsitav. Mõnus tundus üks kõrvaltänav, kus leian ökokohvikuid, joogapoode, hõbedatöökoja, kus saab ise ehteid meisterdada ja joogakeskuse, kus terve päeva saab käia erinevaid joogasid proovimas. Tahaks minna meditatsiooni proovima, aga seda täna paraku ei pakuta.
Hotelliralli asemel teeme täna dringiralli - otsime kohta, kus Mohijto oleks alla 50 krooni ja kappame läbi kümneid kohvikuid. Väsitav. Lõpuks potsatame ilmetus caf'é Balis, kus paljud road on juba otsa lõppenud, teenindus imeaeglane, kuid toit maitsev ja odav.
Päevasündmus: Evelin kukkus sööma, jooma ja šoppama.
Bali tants

Monday, March 2, 2009

Bemopäev

Kuidas lõpeb päev, mis algab vahuveiniga hommikusöögilauas?

Kati, Elen ja Leino sõidavad oma bemodega Baturi järve äärde. Teel kohtavad kõiksugu toredaid tegelasi.
Batur - must laavakivim muudab kogu küla troostituks.
Evelin, Marit ja Triin bemotavad Bali kultuuripealinna Ubudi

Sunday, March 1, 2009

Bali džungel ja elu snorgeldamine

Mangroovimetsad



Kaluripaadid






Leino:
Jätkan nüüd tänast päeva selle koha pealt, kus bänd läks laiali ja meie Eleni ja Katiga põrutasime snorgeldama. Giid poetas meid nimetusse sadamasse, kust leidsime paadiga 20-aastase poisi, kes polnud elusees Balilt lahkunud. Tundub, et nad on siin ikka üsna paiksed. Sadamast merele sõites avastasime mõlemal pool kaldal vaiadele toetuvad bungalod, mida eile nii meeleheitlikult taga otsisime :-(
Paarikümneminutise sõidu järel jõudsime Menjangani saarele, kus sain eludünamo. Snorgeldamine oli super. Tegemist on korraliku riffiga, mis kerkib põhjatust sügavikust. Pilt oli nii kirju, et pea hakkas ringi käima. Paar-kolmkümmend liiki kalu, lugematu hulk koralle ja pisut õõvastav põhjatuse kohal hõljumise tunne. Järsku hakkasid vastu ujuvad inimesed kätega vehkima ja röökima "look other side" üritasin meeleheitlikult rifi kõrval midagi näha, aga tulemuseta. Alles pärast kaldale jõudmist kuulsin Eleni ja paadipoisi käest, et nad olid kõrvuti ujunud 3-4 m pikkuse vaalaga. Ja ma EI NÄINUD SEDA!!!

Saarel paaegu et põkkume kartmatu hirvelisega

Saarelt tagasi sõites korjasime üles kolm sihitult ulpivat võrgupoid, millest üht kasutas sõiduvahendina labakäe suurune krabi. Mees otsustas paatipidi võõramaalastega tutvumise eesmärgil ringi kapata. Plikade kiljumine oli garanteeritud :-)

Evelin, Marit ja Triin said lõpuksometi basseini ääres peesitada.