Leino:Päev algas tüütus Ubudi linnas hirmsa vihmasajuga. Ei ole just tore sellise ilmaga raftingule minna, aga nagunii saab märjaks :-)
Vana hea indoneesia kombe kohaselt oli meie ja Kati pesu segi aetud ja läks vähe aega, enne kui omad vatid kätte saime. Õnneks olime sellega arvestanud ja täpselt üheksa väljusime hotellist. Raftingutransa juba ootas. Asjad tunduvad siin hämmastaval kombel töötama kui kellavärk. Peale meid korjati veel peale noored ja üsna eluvõõrad Austraalia tibid, kokku kaks tükki.
Raftingutegijad olid profid. Rääkisid välismaa keelt ja suhtlesid vabalt, peale selle suutsid ka paati püsti hoida. Seda oli kohati tõesti vaja, sest üks enne startinud paat aeti osavalt küljetsi kaljuseina vastu püsti, inimesed lendasid muidugi kõik vette.Valget vett oli 12 km julgelt kolmveerand, kõrgeimast kosest lasti alla ainult paadid, järgmisest paadid koos paadijuhiga javiimasest kogu kamp, selle kõrgus oli vast 3-4 m ja joa pikkus 5 m.Loodus oli minimaalselt öeldes super. Vähemalt 100 m sügavune jõeorg, kohati kitasas tunnel, mida ümbritsesid püstloodis või negatiivse kaldega seinad ning loomulikult ülalt langevate koskede alt läbisõit. Kohati oli päris raske selles möllus istuma jääda ning leidsin end paar korda selili istmete vahel siplemas kui kilpkonn :-)
Madu riisipõllus!Pääle raftingut viskas transamees meid lähimale ristteele, kust sai Amedi poole suunduda. Austraalia tibid jäid mokk töllakil vahtima, kuidas valged inimesed seljakottidega suvalise tänava äärde jäeti. Viis minutit hiljem liikusime juba bemoga (kohalik marsa) edasi. Üks ümberistumine veel ja tunni pärast ootasime Amlapura politseijaoskonna ees järgmist sõiduvahendit.
Riisiterassid
Äkitselt möödus meist mikrobuss, kust esiaknast karjus patsiga mees välja:"Amed, Amed!" Meie "yes'i" peale peeti seadeldis kinni. Bussis oli hunnik keraamilisi plaate, juht ja patsiga mees, kes teatas, et ta on väikeettevõtja ja peab Amedis bungalow'sid. Ronisime peale. Juttu tuli kohe pikemalt. Ka müügijuttu. Selgus, et kolm majakest on juba valmis ja ta on nõus meid tühise 110 EEKi eest ühte neist majutama. Olime alguses Eleniga päris ettevaatlikud, sest erinevaid majutuskogemusi oli kogunenud piisavalt. 
Järgmiseks peeti kinni pealiku kodu juures, kuhu meid lahkesti teed jooma ja puuvilju sööma paluti. Päris huvitav oli näha ka ehedat bali elamut. Põrandal madratsid, polnud toole ega laudu, see-eest oli nurgas 40" LCD ja võimas musakeskus.
Selgus, et kutt on ka väikestviisi pillimees ja puhus meile kinnituseks Austraalia aborigeenide kahemeetrist pasunat nimega du-du-ri-du. Veel saime teada, et kõik poisslapsed jäävad vanematekoju ja nende abielludes ehitatakse hoovile täiendav eluase. Samas kui peres on ainult tütred, siis peab isa kurja vaeva nägema, et mõni väimees oleks nõus nende elamisse jääma, sest esivanemate hingede eest palvetamist ja ohvriandide toomist võib korraldada ainult meessoost isik. Kui teda ei ole, siis jääb tempel, mis on iga pere hoovis olemas, tühjaks ja hinged hooletusse. Keeruline värk igatahes.
Lõpuks selgus, et majake, mida meile pähe määriti oli igati oma hinda väärt (http://www.bulih.com/). Ehitatud aasta tagasi laavakivist ja vaatega merele otse voodist 
ning privaatsest aiast paistis bali kõrgeim vulkaan Gunung Agung. Homme tuleb ainult tšillimine.
Järgmiseks peeti kinni pealiku kodu juures, kuhu meid lahkesti teed jooma ja puuvilju sööma paluti. Päris huvitav oli näha ka ehedat bali elamut. Põrandal madratsid, polnud toole ega laudu, see-eest oli nurgas 40" LCD ja võimas musakeskus.Selgus, et kutt on ka väikestviisi pillimees ja puhus meile kinnituseks Austraalia aborigeenide kahemeetrist pasunat nimega du-du-ri-du. Veel saime teada, et kõik poisslapsed jäävad vanematekoju ja nende abielludes ehitatakse hoovile täiendav eluase. Samas kui peres on ainult tütred, siis peab isa kurja vaeva nägema, et mõni väimees oleks nõus nende elamisse jääma, sest esivanemate hingede eest palvetamist ja ohvriandide toomist võib korraldada ainult meessoost isik. Kui teda ei ole, siis jääb tempel, mis on iga pere hoovis olemas, tühjaks ja hinged hooletusse. Keeruline värk igatahes.
Lõpuks selgus, et majake, mida meile pähe määriti oli igati oma hinda väärt (http://www.bulih.com/). Ehitatud aasta tagasi laavakivist ja vaatega merele otse voodist 
ning privaatsest aiast paistis bali kõrgeim vulkaan Gunung Agung. Homme tuleb ainult tšillimine.
Evelin ja Kati veetsid aega šopates Ubudi lõputute käsitöölettide vahel
No comments:
Post a Comment