Õnnelik lõpp. Ateena

Elen:
Reisi lõpetuseks saime mahti läbi astuda ka Ateenast. Nagu arvata võis, ei suutnud üks linn möödunud nädala mereelamustele konkurentsi pakkuda. Õnneks juhtus vähemalt olema meeldivalt soe ilm (siinkohal Leino ilmselt röögatab - ma ei saa aru, miks mehed ei oska nii head ja meie jaoks defitsiitset asja nagu soojus hinnata!)
Õgime end hommikul jahis ogaraks, sest emad on õpetanud, et toitu ei ole ilus ära visata ning taksotame Tertsu-Panajotis' juurde. Edasi kulgeme Ateena peab-nägema vaatamisväärsustega tutvuma. Akropoli väravas konfiskeeritakse Mariti jäätee, poiste õllesid aga mitte. Pilvede suunas viivast marmortrepist üles kulgedes juurdleme, miks jäätee tarbimine solvab jumalaid rohkem kui õllejoomine.. Arvata on, et Poseidonil on siin sõnaõigust:) Vaadanud peaatraktsiooni - tarkusejumalanna Ateena jaoks püstitatud templi üle, tutvume ka merejumal ehk meiejumal Poseidoni omaga. Ainus katuse all olev hoome on siinkandis sepp Hephaisthos tempel.
Väga pikalt me templeis aega ei veeda, kuna soojast ilmast on vahepeal saanud väga soe ilm. Siirdume parimate palade juurde: Terts viib meid ehedasse-heasse kreeka söögikohta. Sööme-joome nii kuis jaksame ehk võtame oma tavalise ringi: tatziki, kreeka salati, kreeka juustu, kala, pita, kannuveini. Üllatusena maksame söömaja eest vaid 10€/nägu.
Järgneb kohustuslik šoping ja paratamatu lennujaam. Otsustan viimaseid minuteid kasulikult kasutada ja Luksemburgi siirduva Antsu pildid oma arvutisse tõmmata (et õigustada arvuti kaasavõtmist - tunnistan, et ma tõesti ei kasutanud seda kordagi). Selgub, et see võtab aega 30 minutit, lennuki õhkutõusuni on jäänud 35 min ja arvuti mingit aja allahindlust täna ei tee. Tulemus, nagu ikka - ka see lennuk pidi meie tõttu pisut ootama..
Lõpetuseks tahan tänada BalticAiri, kes ühel neljapäeval meile sooduskampaania meili postkasti potsatas, Hannest, kes mu ühel laupäeval aasta tagasi LadyBirdiga Soome purjetama kaasa võttis ning Leinot, kes oli nõus hakkama kamba hullude kapteniks:) Ilma nendeta poleks me kunagi sattunud Spiridhonese kalju tipus asuvasse kabelisse, seilanud läbi madala Parose-Antiparose väina, jäänud ankrusse üksildases piraatide lahes, randunud keset ööd Kea Nikolaou sadamas jaaniiedasi. Super, et sattusime just Kreekamaale - kaasas olnud purjetamisõpikust selgus, et Kreeka saared kuuluvad maailma top 10 purjetamiskoha sekka! Kuhu järgmisena? Ahvenamaa? Türgi? Kariibid? Kuhuiganes!! Kindlasti ei jäänud see meie viimaseks merereisiks..

Mehed üle parda!

Leino:
Täna tuleb siis lõpupidu, aga enne seda on vaja veel Kea sadamast, kuhu eile öösel sisse navigeerisime, välja ukerdada ja purjetada Ateenani. Teab, mis kõik veel ette tulla võib...
Vesi on otsas, juba eile lõppes. Hambaidki tuli õllega loputada :-) Seega peale hommikust äratust esimene küsimus, kust vett saab? Lõunamaa kombe kohaselt on asjad nigu on. Selgub et ainus sadama töötav veekraan on meist 50 m kaugisel, meil aga voolikut max 20 m. Sätime ennast juba ankrut hiivama, et kraanile lähemale manööverdada, kui selgub, et kõrvaljahi Norsk'id tahavad ka vett ja on õnnejunnis, et maa seest üldse kraani leidsime. Kaks minutit ja diil kokku lepitud, ühendame nende vooliku meie omaga ja tangime mõlema jahi veepaagid. Loomulikult ei ole see nii lihtne, kui algul tundub. Veekraani otsast on ohtra kasutamisega vint maha keeratud ja üks mees peab kogu lihaste rammuga voolikut kraani küljes kinni hoidma. Teeme seda vaheldumisi ja saab päris kena näputrenni. Vooliku kerimise käigus annab sabotöör Ants (tsiviilelus tuntud ka Andrese nime all) oma panuse ja suudab juskui juhuslikult liitekohta lahti tõmmates mutri kai äärde vette pillata. Sealt ta paistabki 4 m sügavuses, ilus oranž. Et just Norsk'ide jahti tankides oli pütimees vette ka veidi diislit lasknud, siis ka elupõline hüljes Paavo keeldub sukeldumast. Antsu plaani igavesest ajast igavesti Kreekamaale jääda rikub teadmata päritolu norra pensionär, kes kibekiirelt lähedalasuvast minimarketist uue liidese tarnib. Vesi voolama ja kütus samuti ning ca poole tunni pärast on jaht reisivalmis.
Sadamast väljudes selgub, et tuult on ja üsna korralikult vast 9-10 m/s. Elukogenud roolimees Elis vaatab, kuidas teised jahid mootoriga vastutuult punnivad ja lisab: "Ega me sõidame sinna, kuhu tahame, mitte nii kuis tuul on!" ning laseb purjed heisata. Järgneb traditsiooniline hommiku-söök merel, kahju et sel reisil viimast korda. Einestamine lõpeb Eleni poolt valmistatud ahjusoojade saiadega, mida Paavo hellitlevalt "vana merekaru kreenisaiadeks" kutsub.
Poole kaheks jõuame väikesesse abajasse Sounioni Poseidoni templi varemete külje alla. Et korralik meremees ikka Poseidoni templist läbi astub, siis oli abajas ankurdatud jahte täis. Järgime nende eeskuju ja sõuame kummijullaga maale.

Tasus tulla, sest tegemist on ka 3,2
miljoni dollarise vaatega. Templi varemed asusid 100 m kõrgusel kaljul
vee kohal.
(Meie ankrus olev jaht pildil kõige vasakpoolne)
Väike suplus ja snorgeldamine ja edasi. Vahemärkusena võib öelda, et snorgeldamise pärast Egeuse mere äärde sõita ei ole mõtet, kalad on ilusad ja vesi läbipaistev, aga
põhjataimestik hall ja ilmetu.
Teel Ateenasse põikame läbi Pallaia Fokaia sadamast ja võtame peale Tertsu. Tuul on tugevnenud 12 m/s ja randumine päris ohtlik, sest sadam tuulele avatud ja sügavust alla 2 m (jahi süvis 1,8 m). Õnneks on kai otsa kinnitatud suhteliselt suur kalapaat, mille pardasse manööverdame. Noor tüdruk pikad jalad! Terts hüppab pardale ja kohe
täiskäik tagasi. Nagu profid, iseloomustab manöövrit Elis. Avastame, et peale tugevneva tuule on Terts kaasa toonud ka lisa ouzo varudele, mis hiljem saatuslikuks osutub. Elis ja Paavo täiendusest elevuses otsustasid endale kohe mehelõhnad juurde teha. Selle päeva ja ka kogu reisi tippkiiruseks saavutame 10,5 sõlme, seda 13 m/s tuulega. Saame ka esimese kaotuse osaliseks - purje trimmimisel lendab vintsi vänt Paavo käest üle parda. Hoobilt tekib hüüdnimi Vända-Paavo. Peale vahejuhtumit võtab ta rooli Eliselt üle. Roolimees Paavo kindel käsi, aga ebaselge silm viivad meid täpselt sihiks oleva toodri peale ja osavalt vastutuulde pööratuna hakkab jaht toodrile otsa vajuma. Ei aitagi muu, kui tuleb mootor käivitada, et ohust eemalduda. Sadama lähedus on üsna kivine ja ohutuse huvides otsustan tüüri enda kätte võtta. Et konsumeeritud tulivesi on aga pikka vinnaga asi, selle saame hiljem sildudes näitlikult selgeks.
Kai äärde minek on üsna keeruline. Kuna Alimos Marina on koduks umbes 2500-le jahile, siis esiteks tuleb leida õige kai (Elen kahtleb mu valikus lõpuni) ning peale seda tagurdada paarsada meetrit 8-10 m laiuses jahtide ja kaatrite vahelises pilus, mis oli kitsam kui me jahi pikkus. Eelnev nädal sildumistrenni on andnud piisavalt julgust, et efektse pöördega jaht kohale suunata ja...
... 3 m enne kaid järgneb fiasko. Isetegevusliku häppeningiga astub üles duo Kanged Mehed tuntud ka Elis & Paavo nime all. Viimati nimetatu eeldas, et ouzo ikka mehe jalgu kasvatab ja üritas toetada jala üle reelingu kõrvaljahile, mis asus vast 1,5m kaugusel. Endalegi üllatuseks avastas ta ennast vendritega kõrvu reelingu küljes rippumast jalad puusadeni vees. Samal ajal, kui Ants ja Kati Paavot pardale hiivasid lülitus tegevusse Elis. Ahtrivendri paigaldamiseks kummardununa leidis ta, et peatäie ouzo vastu aitab kindlasti soolane vahemere vesi ja sujuva tõukega sumatas pealtvaatajate meeleheaks ahtri ja kai vahele. Peale värskenduskuuri õnnestus tal ahtrist peale ronida, kuid et pea veel eriti selge polnud toetas käed kaile. Kuivõrd olin just hetk tagasi edasikäigu andnud, et jaht talle peale ei vajuks, siis võttis ta elegantselt trapi asendi olles horisontaalseks ühenduslüliks aluse ja kai vahel, külarahvas aplodeeris. Prouad ei mõistnud mehe eneseohverdust hinnata ja jätsid mööda tema selga kaldale jalutamata, arvan et selline osavõtmatus on äärmiselt solvav :-) Lõppeks saime kaisse kinni ja kapteni vastutus lõppes. (Fotol ülepardamahed Elis ja Paavo).
Õhtustasime Ateenas. Peale õhtusööki arvas isegi teada tuntud peoloom Marit, et sel reisil siis ööklubise ei jõudnud ja kogu väsinud bänd vajus viimast ööd koidesse magama.
Kui küsite, kas olen veelkord valmis sellist avantüüri ette võtma, olen sunnitud vastama, et iga kell. Mida õppisin? Hüüatus mees üle parda ei tähenda automaatselt, et neid ainult üks peaks olema :-)

Parose ringreis ja öösõit

Andres:
Olime jõudnud oma reisi kõige kaugemasse sihtpunkti Parose saarele Paroikia sadamasse. Paros on selline Muhu suurune saareke, kuhu on topitud terve Hiiumaa täis rahvast. Arvestades Küklaatide standardeid on ta üsna madal (napilt 700m üle merepinna), kuid meie jaoks piisavalt kõrge, et panna proovile nii inimvõimed kui tehnika. Kuna eelmisel õhtul sai kokku lepitud, et aitab mõneks ajaks lainte kündmisest ja on aeg ette võtta põhjalikum ringreis ka ühe saare peal, siis oli tänane äratus mõnevõrra hilisem – pool üheksa.
Ilmateate kohaselt pidi täna olema kõige jahedam, pilvisem ja tuulisem ilm, seega järelikult lõõskas juba hommikul kell pool üheksa päike ja ega ta enne loojumist ära ei läinudki. Mis seal muud, kui piknikuvarustus kokku ja eelmisel õhtul väljapeilitud autorendi firmasse Akropolis, mis asus sealsamas sadamas. Tegelikult tundus kogu selle linnakese elu keerlevat sadama ümber.
Ca pool tundi käis tõsine kauplemine hinna üle. Oli ka dilemma, kas võtta kaks autot või üks. Ja 5 EURi säästu kamba peale tundus sel hetkel sama hea diil kui Elise mahalükkamine LAVi orjapidajale. Aga ju oli asi rohkem ka põhimõttes kui süvafinantsilistes kalkulatsioonides. Tegemist oli ikkagi Lõuna-Euroopa mõistes ääremaaga ja kauplemine tühiste asjade üle tundub olevat sealse elustiili osa. Isegi hoolimata sellest, et autorendi firma penskarist omanik polnud tõenäoliselt eluski nii lärmavat ja 5 EURi peale erutuvat seltskonda näinud. Ühesõnaga hakkasime sealse eluga vist vaikselt ära harjuma.
Lõpuks lõime käed kahe Suzuki Jimny peale (a’ 40 EUR päev). Üks oli hard-top ja teine soft-top, mida hakkasime hellitavalt kabrioks kutsuma. Pakid läksid käilasse ja reisijad kambüüsi. Vahepeal jõudis rendifirma omanik veel hoiatada, et kiiruspiirang Parosel on 60 km/h ja et kohata võib ka politseinikke. Selle peale naersime sõbralikult, sest loomulikult ei kavatse me hakata oma kabrioga kolmanda käiguga kusagil töristama.
Esimeseks takistuseks kujunes linnast väljasaamine. Tundus loogilisene sõita mööda peatänavat, aga mingil hetkel muutus asfalt kruusaks ja siis kusagil mere ääres lõppes lihtsalt ära. Nagu klassikutel ikka. Egas midagi, ots ringi ja ilmakaarte järgi leidsime linna südamest õige teeotsa. Tuletan meelde, et piknikuvarustus ootas kannatlikult käilas, sest tahtsime kangesti oma esimest kuivamaa hommikusööki. Sihtpunkt oli kohaliku kuulsusega Akropolise mägi, mis olevat olnud tempel kõigile Kreeka jumalatele, keda teadupärast oli rohkem kui 10.
Suur oli kõigi üllatus, et suursugune ja iidne Parose Akropolis ei ole midagi muud kui üks kõrge kivihunnik. Ja ei mingit templit mäe otsas! Ju oli 2000 aastat oma töö teinud. Uudishimu sai aga näljast võitu ja hakkasime tipu suunas astuma. Oli kuulda kõhukorinat. Üles jõudes avanes lummav vaade väikesele lahesopile ja osale saarest. Oli ilus jogurtit ja võileiba pista.
Aeg pressis aga peale, kuna tahtsime ankru hiivata kella nelja paiku. Järgmine sihtmärk oli Naoussa linnake, mis pidavat kuulu järgi olema nagu muinasjutt. Autode juures selgus, et Paavo oli lähedusest leidnud ühe geopeituse punkti. Kuna meil olid ikkagi neljaveolised vankrid, siis otsustasime selle punkti ära võtta. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne. Punkt oli peidetud kusagile teise mäe otsa, kuhu esmapilgul ei viinud ühtegi teed. Aga Mariti ja Leino, kui kogenud off-road sõitjate, vilunud silmad, märkasid siiski ühte puudest ja muust prahist puutumata riba mäe küljes, mis sobis suurepäraselt testimaks meie kabrio maastikuvõimekust. Ma ise selles päris kindel siiski ei olnud. Aga kuna minu käes oli rool ja kõrvalistmelt tuli nõudlev pilk ning tagaistmelt ka ergutati, siis tuli minna. Tulemuseks oli kärssav sidur. Kuna mina polnud veel tilkagi hinge alla saanud, läks rooli selleks ajaks juba päris julgeks muutunud Leino ja pööras auto kitsukese riba peal ringi. Päris osavalt kusjuures. Geopunkt jäi aga ka seekord võtmata.
Mööda käänulisi ja mägiseid kohalikke kiirteid, kus keskmine kiirus ei ületanud oluliselt muula liikumiskiirust inna ajal, jõudsime me Naoussa linnakesse. Kati sõnade kohaselt on majad seal sama nunnud kui nende paadid. Või oli see vastupidi. Hoolimata nunnunäitusest ja lõõskavast päikesest ei olnud Elis oma sisemist komforti veel viiendaks päevaks tagasi saanud. Nagu ta ise enda kohta ütles: „Ei olnud ta sel päeval just karbi kõige teravam pliiats.“
Peale pisikest jalutuskäiku kohvikus vedeledes tekkis arutelu, et huvitav, miks keegi seni kellelegi eriti helistanud ei ole. Paavo ei paistnud aga sellest eriti üllatunud olevat, vaid lihtsalt teatas, et tema kommunikatsioon on siin sama tihe kui Eestiski. No vot siis! Selle peale tekkis vähemalt minutine mõttepaus.
Naoussast lahkudes otsustasime enne laevale minekut veel väikese tiiru saarel teha ja ohh imet, tee peale jäi veel üks geopeituse punkt. See asus mingi oliiviistanduse juures tühermaal väikese kivihunniku all. Vähemalt ühe saime kätte ja Paavo võib nüüd kogu puhkuse kordaläinuks nimetada.
Enne kolme tegime kiired ostud poes ja kohaliku gyrose kiirsöögikohas päris oma sadama lähedal. Kiirsöögikohas läks küll tunduvalt kauem aega kui õhtuti restoranis kolme käiku tellides, aga see selleks. Toit oli vähemalt hea. Ja maksis ainult €2,50.
Kell 16.30 hiivasime ankru. Kuna tegemist oli kariderohke piirkonnaga, kus isegi üks suur laevaõnnetus olla juhtunud ja puhus lõunatuul 8 m/s, läks seekord masti ainult geenua.
Hakkasime ka tundma esimesi tagasilööke. Peale nelja päeva merel hakkas otsa saama vesi ja hakkas haisema kajutite kõrval olev peldik. Õnneks sai äsja poes käidud ning õlle, veini ja ouzo varud tunnistati piisavaks. Kell viis saigi oma jao Neptun (või kohalike jaoks Poseidon) kui üles läks ka groot. Kurss võeti Kythnose ja Serifose vahele. Valget aega oli jäänud ca 2,5 tundi. Minek oli hea, saime lõunatuulega kätte 9 sõlme. Marit ja Kati hakkasid tegema ettevalmistusi tavernaks merel, vältides samal ajal meisterlikult laeva loksumise ja keeva vee ohtlikku kombinatsiooni. Peale suurepärast pastarooga, mille peale Paavo andis mõista, et need naised oskavad ikka õigetele nuppudele vajutada, hakkas hämarduma. Lootsime küll parimat, kuid siiski läks kell kaheksa kottpimedaks ja vaibus tuul.
Algas öösõit mootori jõul, sest tahtsime siiski suhteliselt kiiresti Kea saare sadamasse jõuda. Öösõit ei olnud just senise elu kõige ekstreemseim elamus, kui välja arvata see tulede virr-varr kottpimedas öös, millest osad olid tõenäoliselt majakad ja osad teised laevad. Mõned võisid olla ka taevatähed. Kuna kapten Leino enamus ajast magas, siis me Elisega ei osanud ka midagi hullu karta ja muudkui kütsime. Küll see teadmatus on alles suur jõud. Aegamisi hakkas laevatekil hõredamaks muutuma. Viimasena nokkis teri Marit, kes lahkus ca keskkööl ja jättis meid Elisega norskava kapteni seltskonda. Terve öö üürgas Smilers, nii et nägin hiljem veel öösel unes, kuidas kõnnin katuseid mööda. Kaasa tolknemas Pets, Margus ja Priit.
2.30 öösel olimegi Kea saarel asuvas Korissia sadamas. Sadamasse saabumine oli senistest üks kergemaid. Tõsi, tekil toimetas ka vähem rahvast. Peale seda saabus öörahu. Aga mitte kauaks…
Mingil hetkel avasin silmad ja mõtlesin, et peaks ju veel nagu öö olema, aga miks siis kõik nii valge on. Tuigerdasin siis kajutist välja, kroonikule kohaselt paber ja pliiats näppus ja näen Elenit õhkõrna neglizee väel teki ja kambüüsi vahel hõljumas ja asju alla loopimas. Ta jõuab veel vaid öelda, ÄIKE, kui korraga ongi kogu maailm valgust täis. Kriban selle olulise detaili logiraamatusse, fikseerin kellaajaks 4.02 ja tuigerdan tagasi kajutisse oma poolelijäänud katuserännakuid vaatama. Hiljem sain teada, et ma vist isegi norskasin sel ööl esimest korda.

Sõrmuste Isanda saartel

Kati:
Seltskond on tutvunud, esimesed üllatused kogetud ;) ja omandatud oskused jäämaks ellu nii merel kui sadamates - saabunud reisi parim aeg, aeg nautida! :) Ja nautida on reisil üle ootuste paljut: ilus ilm, maalilised vaated, meri-meri-meri, võrratud söögid ja SELTSKOND !!! :)
... aga nüüd päevatöö juurde.
Jäime õhtul ankrusse Sifnose saarel. Esmakordselt oli tunda lõunamaa öö soojust ja sumedust, taevas säras miljon tähte. 2 meist (ilmselt kõige suuremad romantikud!! ;) ) jäid lõunamaise öö ilu ja hääli nautima tekile. Aga uni oli hea vist ka teistel. Ei tea, kas see on tingitud ealistest iseärasustest või varajasest päikesetõusust või kohusetundest või ... , aga hiliseid ärkajaid sellel jahil ei ole! Õhtul lepiti kokku, et stardime vara ja piisab, kui 3 meist tekil on, aga kõik see mees on kl 6:35 stardivalmis! (Ilmselt on asi sellest, et iga hetk sellel reisil on nii nauditav, et maha ei saa midagi magada!)
Algab 4. päev merel, liigume Küklaadide vahel edasi reisi kaugeimasse punkti Anti-Parosele ja Parosele, planeeritav distants ca 33km. Ankur üles kl 6:50, Poseidon jt merekarud saavad esimese Ouzulonksu kl 7:20. Ilm on tavapäraselt "tormine": vesi peegelsile, taevas selge, saarte kohal mõni üksik pilveträps, tuult 0,0...0,1 ms. Tõmbame küll sadamast eemaldudes korraks purjed üles, aga mõttetu üritus. Liikuda saab vaid mootori jõul. Ikkagi tormine Egeuse meri Küklaadide vahel ;)
Meie rollid jaotuvad sujuvalt: Elen valmistab hommikusööki ette, Marit roolib, mehed naudivad hommikut. Mina olen ainus, keda juba teist hommikut merehaigus vaevab. :( Vaatlen merd ja suundun ahtrisse, veele lähemale. Sellel ajal on vihiku haaranud Paavo ning maha jätnud mõned olulised read: Marit Katile, kes ahtris (ootab o...t): "äkki tuled rooli, siis on vähemalt midagi mõtestatumat teha, vaatad horisonti ja peab mõtlema rohkem, kui okset oodates..." :D
Algab hommikusöök, roolis mina, Elis üllatab seltskonda omletiga! Mina olen sunnitud korraks roolist lahkuma, sest hoolimata minu pingutustest saabus vajadus "vee lähistel" olla ja päev algas ka mulle :)
Hommikusöögile järgneb juba tavapärane jõudeelu. Poolunes päevitajaid äratab erutav hetk: paadi kõrval uudistab 2 ca 50cm-st kala! Mehed hakkavad kiirelt tegutsema, Leino haarab landi, Ants loobib saia, keegi teeb pilte. Aga kalad ei ole lollid, neoonroheline plastikkala neid ei peibuta ja lõunasöök peab tulema külmkapist :)
Kl 11 ajal on tuulekiiruseks 3-4,5 m/s ning tõmbame purjed peale! Silmapiiril on üldiselt tühjus, 1 jaht ilmub AntiParose tagant. Eleni massaažikool praktiseerib Leino peal, tüürib Ants, teised tiksuvad päikese käes.
Anti-Parose ja mingi pisisaare vahel saame tuule purjesse ning esmakordselt ka väikese kreeni! Lõunaooteks on arbuusiamps ning lõunalaua plaanime katta saarel. Selleks seilame kunagisse piraatide varjupaika, helesinisesse laguuni Ormos Dhespotico lahel. Jahi paneme ankrusse ning esmakordselt tõstame maha ka kummipaadi. Üllatusega selgub, et paat, mida päevitus- ja massaažilauana kasutatud, on veidi kannatada saanud, paadilauad nimelt murdunud... :))) Tüdrukud valivad kaldale lähenemiseks ujumise, poisid proovivad paati. Kaldal ootab meid tavapärane vaatepilt: kivised kaljud ning väiksed puukesed, ranna ääres väike kabel ning muul. Valime söögipaigaks muuli tipu: siit avaneb hea vaade lahele ja jahile, mis tasakesi ankrus kõigub. Sööme, oleme rõõmsad... ja äkki märkab Elen, et meie "kõvasti" kaldale tõmmatud kummipaat triivib merel! Elis reageerib kõige kiiremini, suu täis ja plätud jalas kahlab ta vees paadi suunas. Leino tõttab appi (ja korjab kokku vees ujuvad Elise plätud), ühiselt tuuakse paat ära. Tasub vaid mainida, et Elis ja Leino nende enda sõnul ujuda ei oska... :) Jahile naasevad Ants-Elis-Elen-Marit paadiga, Paavo ja Kati ujuvad ning Leino läheneb snorgeldades, jõuab õnnlikult kohale, kuid kaotab jahi juures toru. Paavo saab võimaluse sukelduda ning tõuseb koos toruga pinnale :) Lahesopist lahkudes saame tunda esimest "tormi". Tekil olijad on üsna muigel nägudega, kui meenub, et Marit on samal ajal dušši all ;) Mariti väljudes saavad kapten ning tüürimees paar kõvemat sõna kuulda. :)
Kulgeme edasi 2 saare vahel, mõlemal kaldal paistmas romantiline Küklaadide valge-sinine kuubikarhtiektuur. Sügavust on siis vähe, miinimumsügavus, mille läbime, on 3m. Saarte vahelt välja jõudes ootab meid võrratu vaatepilt - kaljusaar ning selle ümber veest kerkimas põnevad erikujulised kivikamakad. Tundub nagu oleksime jõudnud "Sõrmuste isanda" imemaale! Kaljusaare tipus on kabel, kusagil ka geopeituse punkt ning meil on kindel soov tippu jõuda. Ankurdame (nata liigagi julgelt ;) ) karide vahel, naised ja Paavo lähevad paati ning sõidavad saarele. Mida lähemale, seda nauditavam see väike loodusime on: ülipõnevad kaljud, vesi sini-roheline ja selge. Saarekese kiviseina on raiutud trepp, mida mõõda üles liigume... Üleval on võimas tunne! Reisi kõige vingem loodusvaade! Siit avaneb miljonivaade ka meie jahile, fotosessioon jahi suunas ja jahilt meie poole, anname kabeli kella, naudime veel ning liigume päikseloojangus tagasi jahile. Paavo ujub ja märkab, et meie ankur on kari taga kinni. Järgneb väike ärevus, puudutame korraks jahipõhjaga kaljut, kuid kõik läheb hästi, nagu ikka.
Kõrvuti suure kruiisilaevaga seilame päikeseloojangul Parose läänekalda sadamalinna Parika. (Meie esimene sissesõit sadamasse ööpimeduses!) Parkimine sujub kiirelt, leiame koha väiksemat tüüpi kruiisilaeva kõrval. Kiire kostüümivahetus, prügikotid jahilt välja ning linnaringile! Et saare põhjatipus asuv kaluriküla Naussa olla imekanus, otsustame saarel mõned tunnid ringi vaadata. Uurime homseks autorendist hindu, Elen jätab oma pangakaardi kohalikku automaati ning rohkete söögi- ja joogikohtade seast valime meile soovitatud "Albadrossi". Sööme kala, joome veini, diskuteerime hindade üle, kuum teema on jätkuvalt liblikas ja meie teised imelised sõiduvõtted ;) aga tänase õhtu kõige kuumem teema on maapinna kõikumine. Nimelt selgub, et poolel seltskonnast maal olles pind kõigub üsna kõvasti. :) Leinol koguni nii hullusti, et ta palub "lauda kinni hoida" ja lõpuks lahkub, sest vajab paadi "kindlat pinda" oma jalge alla. :) Huvitaval kombel ei jõudnud me täna söögikohas kolmandat veiniliitrit ära juua ;) Aga ei mingit raiskamist! võtame veini kaasa, sest õhtu on noor ning teekond paadini pikk ;)
Kl 0:00 paiku saabub jahil öörahu. Oli mõnus päev. Homne on taas paljulubav. Mmmm, mõnus puhkus... Oo, kaunis hetk, sa kestma jää! :)
Hommikul selgus, et Elis käis veel klubisid ja kuumemaid tibisid otsimas ;), kuid naases paari tunni pärast, väidetavalt pidu leidmata :)
Ja sõnajärje saab Andres-Ants :)

Peegelsiledat vett pidi Sifnosele

Elis:
Kell 7:13 hakkas kambüüsis, või peaks ma ütlema minu kajutis, pihta vilgas sebimine. Naised alustasid varahommikuste iluprotseduuridega, mehed olid juba niisamagi ilusad ja vaatasid seda tegevust kaastundlikult pealt. Kuigi oleksin veel meeleldi pisut pikutanud, tundus siiski kambüüsis puhkenud mürglit observeerides, et magamisest enam head nahka ei tule..
Mõne minuti mõtteid kogununa meenus eilne Antsu kalambuur kui ta mu ühele Lõuna-Aafrika vanaprouale sandikopikate eest maha müüs, ent kuna rahaülekanne ei olnud veel toimunud, otsustas kollektiiv mu esialgu siiski kaasa võtta helges lootuses, et ehk õnnestub sama kaup veel kellelegi teistkordselt pähe määrida.
Tekile jõudes nägin asjalike nägudega meremehi (ja naisi). Kõik paistsid lõpuks olevat oma rolli sisse elanud ning asjad käisid pardal vana hea Saksa ornungi kohaselt:
7:16 hiivati ankur ning seati kurss esialgsete plaanide kohaselt Serifose saarele.
7:19 tõusis päike
7:35 otsis kapten Leino oma isiklikest varudest välja pudeli peenemat meremehemärjukest Ouzot, mida ka kohe innukalt päripäeva ringi lastes mekkima hakati.
Erinevalt kahest eelmisest päevast oli organism meremehe elu eripäradega juba harjunud ning enesetunne suurepärane (loe Ouzo maitses imehea).
Kahjuks ei tundu lood tuulega kõige paremad olevat, mistõttu saab seekord vatti jälle mootor. Leino määras mind vastutavaks mootori õlitaseme perioodilise kontrolli eest, andes karmi korralduse vajadusel pealt ära juua.
Vahepeal olime kõik juba jõudnud oma jahi nime ära unustada, mille peale saadeti Paavo, kui teravama silmaga mees, vöörist nime kokku veerima. Pika veerimise peale selgus, et nimi on vahepeal muutunud: CARYANDA asemel veeris Paavo CAIYANDRA. Tõe huvides peab mainima, et võisin ka ise meeltesegadusehoos tol hetkel oma märkmetesse valesti kirjutada (anyway, blame Paavo).
Vaatamata olematule tuulele otsustab kapten lõpuks siiski lippu kõrgel hoida ning purjed heisata, mille peale süstib meist kohe mööda üks teine jaht. Lähimal vaatlusel osutub see paatkonnaks, kelle me eile ilmselt nende Norra juurte tõttu ekipaaž „Norsk’iks“ ristisime.
Et siiski mitte häbisse jääda, otsustasin rooli haarata ja Norskidest uuesti mööda kihutada, ent au ja kuulsuse asemel tegi Leino mulle hoopis märkuse kursist kõrvale kaldumise suhtes. Märkus oli põhjendatud, aga õnneks ei olnud me täieliku tuulevaikuse tõttu meetritki edenenud.
Mõne minuti pärast tuksub mootor jälle täisvõimsusel ning sõidame Norskidest elegantse kaarega mööda. Vahemärkusena võiks mainida, et oleme selleks ajaks ka juba kapteni isiklikke õllevarusid märkimisväärselt vähendanud…hõkk.
Kuna Sal-Salleri plaat käib juba kolmandat ringi, kerkis jõuliselt esile küsimus, kui palju ta on meie kapellmeistrile maksnud ja mis sellest rahas ka saanud on.
11:00: päike on täna erakordselt ere ning tekk päevitajaid täis (loe: naised on end paljamaks koorinud).
11:29 tõi Leino kuskilt salapeidikust välja uue suure Ouzo (eelmine oli kahjuks otsa saanud).
12:00 delfiinid kella kahes (N37o 11’ 56,9’’, E24o 01’ 13,2’’). Paavo näitas neile tagumikku ja rohkem me neid kahjuks ei näinud. (Alloleval fotol Paavo taustal Milose saar, kuhu me paraku ei jõudnud) Vt filmi sulistavast Paavost.
Kuna ühtegi mereimetajat rohkem silmapiiril ei paista ja et aega mitte tühja-tähja peale raisata, siis klaarime vahepeal ära ühe olulise fakti. Nimelt on juba ammu teada, et iga õige mehe nimes peab R täht sees olema. Meie seltskonnast kvalifitseerub kahjuks õigeks meheks ainult Ants (kuigi kuluaarides sahistatakse, et Ants polegi ta päris nimi).
Vahepeal püüdsin telefoni laadida, et lähedastele oma eksistentsist teada anda, ent telefon ei võtnud pilti ette. Reisikaaslastelt ääri-veeri taustainfot kogudes, selgus uskumatu fakt, et ma olla esimesel päeval koos riietega (ühtlasi ka telefoniga) vette kukkunud. See asjaolu selgitas nii mõndagi seni arusaamatut. Leino hea inimesena aitas hädast välja ja laenas oma telefoni. Peale mõnda telefonikõne ilmnes, et kodus ei olnud minu kadumist keegi märganud. Seega võisin kogu edasise reisi ajaks telefonist kerge südamega loobuda.
Ahjaa, vahepeal otsustas kapteni esimene abi Elen, et meie sihtkohaks ei saagi olema Serifose saar vaid hoopistükkis naabersaar Sifnos, kuna see on veel kaugemal. Kellelgi vastuväiteid ei olnud.
Mõni aeg hiljem väljendas Paavo rahulolematust meie Ouzo joomise tempoga. Probleeme tekitas asjaolu, et mingi mehed on seda märjukest 12 aastat hellalt valmistanud ja siis tuleme meie ning laseme taktis 1 ouzo per hour.
18:00 jõuame lõpuks Sifnose sadamasse. Tundub olevat väike õdus saareke – kõik on käe-jala juures. Nagu viimasel ajal kombeks saanud, trügime esimese asjana kõik kambakesi peldikusse. Mõni ennast pesema, mõni kergendama – kuidas kellelgi parasjagu kombeks. Asjad aetud, siirdume kohustuslikule kultuuriüritusele kohalikkesse mägedesse, mille käigus selgub, et mägesid ilustav taimkatte on küll äärmiselt kaunis, aga võrdlemisi okkaline ja terav.
Ei lähe poolt tundigi, kui oleme mägedest kenasti all. Suundume esimesse kõrtsi ja laseme laua katta. Siis tuleb esimene tagasilöök. Nimelt selgub, et vaatamata asutuse tagasihoidlikule distantsile merest on mereandide valik pehmelt öeldes niru. Peale lühemat segadus suundume Eleni initsiatiivil järgmisse kõrtsi paremat õnne otsima. Ka see ei hiilga mereandide valikuga, aga vähemalt on siin saadaval head sealiha. Mingid merest pärit elukad siiski leitakse ja kantakse lauda. Hoian neist igaks juhuks aupakklikku kaugusesse ja ootan oma sealihapraadi.
Leino, Paavo ja Minu vaimustuseks hakatakse lauale kandma ohtrates kogustes majaveini, mis on Paavo sõnul igati kasulik, kuna see olevat maja kulul. Söödagu-joodagu.
Vaikselt hakkab ka vedu võtma seltskondlik vestlus. Isegi Marit ei hoia end täna peenemat poeveini mekkides tagasi. Paavo tuli lõplikult kapist välja ja üllatuslikult selgus, et ta on vastu igasuguseid ootusi tegelikult kõva naljamees.
Kuna pastakas hakkab juba kätt rõhuma, siis otsustasin juba aegsasti (21:36) krooniku raske ent ausa ja tulusa ameti Katile üle anda…

Parosest mööda, Hydrale ankrusse

Marit:

Ja jälle jõudis kätte järjekordne hommik meie seiklusrikkal merereisil. Ma ei tea kuidas on olukord meeste hulgas, aga naissoost meeskonnaliikmetel (Elen, Kati, mina) hakkab omaette hobiks kujunema avalikes kohtades kraanikaussides vanniskäimine. Mis teha kui me kord juba sellised puhtusearmastajad oleme.
Käisime veel poes asju ostmas, üldiselt möödusid hommikused ettevalmistused sel korral vahejuhtumiteta.
Tänaseks sihtpunktiks oli Porose saar (keegi nagu mainis, miskipärast jõudsime hiljem Hydrale), mis eeldab päris korraliku vahemaa läbimist ja meie liikumiskiirust arvestades võib see natuke aega võtta. Mäletamist mööda olid hommikusöögi ajal veel purjed üleval ja jaht lihtsalt kõikus kohapeal. Lõpuks sai kaptenil siiber ja ta käskis mootori käivitada. Üheks positiivseks asjaoluks on, et ilm sattus üsna soe. Tegelikult on täna esimene päev, kus sai pluusi seljast. Ja nii ta läheb, pardal valitseb mõnus äraolemine. Mõned tunnid hiljem on kuulda Paavo kurtmist, et see puhkus on tema jaoks liiga aktiivne, tahaks rohkem niisama vedeleda ja tsillida. Mõtteteri aina pudeneb, nende autoriks on peamiselt Paavo, kuna Elis on otsustanud vaikimise kasuks ja alustanud näljastreiki. Ausalt öeldes, käesolevaks hetkeks ma enam ei mäleta milles probleem täpselt seisnes, aga loodetavasti heitis sellele valgust eelmise päeva kroonik. Siiski Kati ja minu poolt sai pakutud Elisele keeksi, et ta natukenegi rõõmsam oleks. Elis siiski arvas, et keeks pole päris see…
Vahepealsed tunnid läksid kaduma, kuna laisavõitu kroonik kobis natukeseks lõunauinakule. (Toimetuse märkus: Sõitsime purjed liblikas läbi maalilise väina Porose saare ja Peloponnose poolsaare vahel - teekond kulges paralleelselt linnatänavaga, turistid püüdsid meid pildile saada. Olukorda tegi põnevamaks see, et kitsast väina, millest pool oli niigi madalik, tuli jagada teiste jahtide, tiiburite ja majakõrguse reisilaevaga:) Porosele lähenemisest, väinast läbisõidust ja ühest ootamatust halsist on ka filmisüüdistused.

Jõudsime Hydrale. Kuna parkimiskohta meile polnud jäetud, olime sunnitud ärakasutama teiste inimeste lahkust ja end nende külge kinnitama.
Vaatasime viisakusest natuke saarel ringi ja siis sööklasse. Õhtu arenedes ja sobivate asjaolude kokkulangemisel tekkis mõte Elis eelarve tasakaalustamiseks ühele LAV kodanikule maha lükata. Tädi ei olnud enam esimeses nooruses, aga see-eest paistis igati maksejõuline. Pooled vahetasid rekvisiite ja jäi üle ainult ülekannet ootama jääda. Loomulikult tegime ka puhkuseplaane, kuna Elis lubas meid lahkelt oma LAV residentsis võõrustada.
Vot selline päev siis.