Parose ringreis ja öösõit

Andres:
Olime jõudnud oma reisi kõige kaugemasse sihtpunkti Parose saarele Paroikia sadamasse. Paros on selline Muhu suurune saareke, kuhu on topitud terve Hiiumaa täis rahvast. Arvestades Küklaatide standardeid on ta üsna madal (napilt 700m üle merepinna), kuid meie jaoks piisavalt kõrge, et panna proovile nii inimvõimed kui tehnika. Kuna eelmisel õhtul sai kokku lepitud, et aitab mõneks ajaks lainte kündmisest ja on aeg ette võtta põhjalikum ringreis ka ühe saare peal, siis oli tänane äratus mõnevõrra hilisem – pool üheksa.
Ilmateate kohaselt pidi täna olema kõige jahedam, pilvisem ja tuulisem ilm, seega järelikult lõõskas juba hommikul kell pool üheksa päike ja ega ta enne loojumist ära ei läinudki. Mis seal muud, kui piknikuvarustus kokku ja eelmisel õhtul väljapeilitud autorendi firmasse Akropolis, mis asus sealsamas sadamas. Tegelikult tundus kogu selle linnakese elu keerlevat sadama ümber.
Ca pool tundi käis tõsine kauplemine hinna üle. Oli ka dilemma, kas võtta kaks autot või üks. Ja 5 EURi säästu kamba peale tundus sel hetkel sama hea diil kui Elise mahalükkamine LAVi orjapidajale. Aga ju oli asi rohkem ka põhimõttes kui süvafinantsilistes kalkulatsioonides. Tegemist oli ikkagi Lõuna-Euroopa mõistes ääremaaga ja kauplemine tühiste asjade üle tundub olevat sealse elustiili osa. Isegi hoolimata sellest, et autorendi firma penskarist omanik polnud tõenäoliselt eluski nii lärmavat ja 5 EURi peale erutuvat seltskonda näinud. Ühesõnaga hakkasime sealse eluga vist vaikselt ära harjuma.
Lõpuks lõime käed kahe Suzuki Jimny peale (a’ 40 EUR päev). Üks oli hard-top ja teine soft-top, mida hakkasime hellitavalt kabrioks kutsuma. Pakid läksid käilasse ja reisijad kambüüsi. Vahepeal jõudis rendifirma omanik veel hoiatada, et kiiruspiirang Parosel on 60 km/h ja et kohata võib ka politseinikke. Selle peale naersime sõbralikult, sest loomulikult ei kavatse me hakata oma kabrioga kolmanda käiguga kusagil töristama.
Esimeseks takistuseks kujunes linnast väljasaamine. Tundus loogilisene sõita mööda peatänavat, aga mingil hetkel muutus asfalt kruusaks ja siis kusagil mere ääres lõppes lihtsalt ära. Nagu klassikutel ikka. Egas midagi, ots ringi ja ilmakaarte järgi leidsime linna südamest õige teeotsa. Tuletan meelde, et piknikuvarustus ootas kannatlikult käilas, sest tahtsime kangesti oma esimest kuivamaa hommikusööki. Sihtpunkt oli kohaliku kuulsusega Akropolise mägi, mis olevat olnud tempel kõigile Kreeka jumalatele, keda teadupärast oli rohkem kui 10.
Suur oli kõigi üllatus, et suursugune ja iidne Parose Akropolis ei ole midagi muud kui üks kõrge kivihunnik. Ja ei mingit templit mäe otsas! Ju oli 2000 aastat oma töö teinud. Uudishimu sai aga näljast võitu ja hakkasime tipu suunas astuma. Oli kuulda kõhukorinat. Üles jõudes avanes lummav vaade väikesele lahesopile ja osale saarest. Oli ilus jogurtit ja võileiba pista.
Aeg pressis aga peale, kuna tahtsime ankru hiivata kella nelja paiku. Järgmine sihtmärk oli Naoussa linnake, mis pidavat kuulu järgi olema nagu muinasjutt. Autode juures selgus, et Paavo oli lähedusest leidnud ühe geopeituse punkti. Kuna meil olid ikkagi neljaveolised vankrid, siis otsustasime selle punkti ära võtta. Tuli välja, et see ei olegi nii lihtne. Punkt oli peidetud kusagile teise mäe otsa, kuhu esmapilgul ei viinud ühtegi teed. Aga Mariti ja Leino, kui kogenud off-road sõitjate, vilunud silmad, märkasid siiski ühte puudest ja muust prahist puutumata riba mäe küljes, mis sobis suurepäraselt testimaks meie kabrio maastikuvõimekust. Ma ise selles päris kindel siiski ei olnud. Aga kuna minu käes oli rool ja kõrvalistmelt tuli nõudlev pilk ning tagaistmelt ka ergutati, siis tuli minna. Tulemuseks oli kärssav sidur. Kuna mina polnud veel tilkagi hinge alla saanud, läks rooli selleks ajaks juba päris julgeks muutunud Leino ja pööras auto kitsukese riba peal ringi. Päris osavalt kusjuures. Geopunkt jäi aga ka seekord võtmata.
Mööda käänulisi ja mägiseid kohalikke kiirteid, kus keskmine kiirus ei ületanud oluliselt muula liikumiskiirust inna ajal, jõudsime me Naoussa linnakesse. Kati sõnade kohaselt on majad seal sama nunnud kui nende paadid. Või oli see vastupidi. Hoolimata nunnunäitusest ja lõõskavast päikesest ei olnud Elis oma sisemist komforti veel viiendaks päevaks tagasi saanud. Nagu ta ise enda kohta ütles: „Ei olnud ta sel päeval just karbi kõige teravam pliiats.“
Peale pisikest jalutuskäiku kohvikus vedeledes tekkis arutelu, et huvitav, miks keegi seni kellelegi eriti helistanud ei ole. Paavo ei paistnud aga sellest eriti üllatunud olevat, vaid lihtsalt teatas, et tema kommunikatsioon on siin sama tihe kui Eestiski. No vot siis! Selle peale tekkis vähemalt minutine mõttepaus.
Naoussast lahkudes otsustasime enne laevale minekut veel väikese tiiru saarel teha ja ohh imet, tee peale jäi veel üks geopeituse punkt. See asus mingi oliiviistanduse juures tühermaal väikese kivihunniku all. Vähemalt ühe saime kätte ja Paavo võib nüüd kogu puhkuse kordaläinuks nimetada.
Enne kolme tegime kiired ostud poes ja kohaliku gyrose kiirsöögikohas päris oma sadama lähedal. Kiirsöögikohas läks küll tunduvalt kauem aega kui õhtuti restoranis kolme käiku tellides, aga see selleks. Toit oli vähemalt hea. Ja maksis ainult €2,50.
Kell 16.30 hiivasime ankru. Kuna tegemist oli kariderohke piirkonnaga, kus isegi üks suur laevaõnnetus olla juhtunud ja puhus lõunatuul 8 m/s, läks seekord masti ainult geenua.
Hakkasime ka tundma esimesi tagasilööke. Peale nelja päeva merel hakkas otsa saama vesi ja hakkas haisema kajutite kõrval olev peldik. Õnneks sai äsja poes käidud ning õlle, veini ja ouzo varud tunnistati piisavaks. Kell viis saigi oma jao Neptun (või kohalike jaoks Poseidon) kui üles läks ka groot. Kurss võeti Kythnose ja Serifose vahele. Valget aega oli jäänud ca 2,5 tundi. Minek oli hea, saime lõunatuulega kätte 9 sõlme. Marit ja Kati hakkasid tegema ettevalmistusi tavernaks merel, vältides samal ajal meisterlikult laeva loksumise ja keeva vee ohtlikku kombinatsiooni. Peale suurepärast pastarooga, mille peale Paavo andis mõista, et need naised oskavad ikka õigetele nuppudele vajutada, hakkas hämarduma. Lootsime küll parimat, kuid siiski läks kell kaheksa kottpimedaks ja vaibus tuul.
Algas öösõit mootori jõul, sest tahtsime siiski suhteliselt kiiresti Kea saare sadamasse jõuda. Öösõit ei olnud just senise elu kõige ekstreemseim elamus, kui välja arvata see tulede virr-varr kottpimedas öös, millest osad olid tõenäoliselt majakad ja osad teised laevad. Mõned võisid olla ka taevatähed. Kuna kapten Leino enamus ajast magas, siis me Elisega ei osanud ka midagi hullu karta ja muudkui kütsime. Küll see teadmatus on alles suur jõud. Aegamisi hakkas laevatekil hõredamaks muutuma. Viimasena nokkis teri Marit, kes lahkus ca keskkööl ja jättis meid Elisega norskava kapteni seltskonda. Terve öö üürgas Smilers, nii et nägin hiljem veel öösel unes, kuidas kõnnin katuseid mööda. Kaasa tolknemas Pets, Margus ja Priit.
2.30 öösel olimegi Kea saarel asuvas Korissia sadamas. Sadamasse saabumine oli senistest üks kergemaid. Tõsi, tekil toimetas ka vähem rahvast. Peale seda saabus öörahu. Aga mitte kauaks…
Mingil hetkel avasin silmad ja mõtlesin, et peaks ju veel nagu öö olema, aga miks siis kõik nii valge on. Tuigerdasin siis kajutist välja, kroonikule kohaselt paber ja pliiats näppus ja näen Elenit õhkõrna neglizee väel teki ja kambüüsi vahel hõljumas ja asju alla loopimas. Ta jõuab veel vaid öelda, ÄIKE, kui korraga ongi kogu maailm valgust täis. Kriban selle olulise detaili logiraamatusse, fikseerin kellaajaks 4.02 ja tuigerdan tagasi kajutisse oma poolelijäänud katuserännakuid vaatama. Hiljem sain teada, et ma vist isegi norskasin sel ööl esimest korda.