Täna tuleb siis lõpupidu, aga enne seda on vaja veel Kea sadamast, kuhu eile öösel sisse navigeerisime, välja ukerdada ja purjetada Ateenani. Teab, mis kõik veel ette tulla võib...Vesi on otsas, juba eile lõppes. Hambaidki tuli õllega loputada :-) Seega peale hommikust äratust esimene küsimus, kust vett saab? Lõunamaa kombe kohaselt on asjad nigu on. Selgub et ainus sadama töötav veekraan on meist 50 m kaugisel, meil aga voolikut max 20 m. Sätime ennast juba ankrut hiivama, et kraanile lähemale manööverdada, kui selgub, et kõrvaljahi Norsk'id tahavad ka vett ja on õnnejunnis, et maa seest üldse kraani leidsime. Kaks minutit ja diil kokku lepitud, ühendame nende vooliku meie omaga ja tangime mõlema jahi veepaagid. Loomulikult ei ole see nii lihtne, kui algul tundub. Veekraani otsast on ohtra kasutamisega vint maha keeratud ja üks mees peab kogu lihaste rammuga voolikut kraani küljes kinni hoidma. Teeme seda vaheldumisi ja saab päris kena näputrenni. Vooliku kerimise käigus annab sabotöör Ants (tsiviilelus tuntud ka Andrese nime all) oma panuse ja suudab juskui juhuslikult liitekohta lahti tõmmates mutri kai äärde vette pillata. Sealt ta paistabki 4 m sügavuses, ilus oranž. Et just Norsk'ide jahti tankides oli pütimees vette ka veidi diislit lasknud, siis ka elupõline hüljes Paavo keeldub sukeldumast. Antsu plaani igavesest ajast igavesti Kreekamaale jääda rikub teadmata päritolu norra pensionär, kes kibekiirelt lähedalasuvast minimarketist uue liidese tarnib. Vesi voolama ja kütus samuti ning ca poole tunni pärast on jaht reisivalmis.
Sadamast väljudes selgub, et tuult on ja üsna korralikult vast 9-10 m/s.
Elukogenud roolimees Elis vaatab, kuidas teised jahid mootoriga vastutuult punnivad ja lisab: "Ega me sõidame sinna, kuhu tahame, mitte nii kuis tuul on!" ning laseb purjed heisata. 
Järgneb traditsiooniline hommiku-söök merel, kahju et sel reisil viimast korda. Einestamine lõpeb Eleni poolt valmistatud ahjusoojade saiadega, mida Paavo hellitlevalt "vana merekaru kreenisaiadeks" kutsub.
Poole kaheks jõuame väikesesse abajasse Sounioni Poseidoni templi varemete külje alla. Et korralik meremees ikka Poseidoni templist läbi astub, siis oli abajas ankurdatud jahte täis. Järgime nende eeskuju ja sõuame kummijullaga maale.
Tasus tulla, sest tegemist on ka 3,2miljoni dollarise vaatega. Templi varemed asusid 100 m kõrgusel kaljul
vee kohal.
(Meie ankrus olev jaht pildil kõige vasakpoolne)
Väike suplus ja snorgeldamine ja edasi. Vahemärkusena võib öelda, et snorgeldamise pärast Egeuse mere äärde sõita ei ole mõtet, kalad on ilusad ja vesi läbipaistev, agapõhjataimestik hall ja ilmetu.
Teel Ateenasse põikame läbi Pallaia Fokaia sadamast ja võtame peale Tertsu. Tuul on tugevnenud 12 m/s ja randumine päris ohtlik, sest sadam tuulele avatud ja sügavust alla 2 m (jahi süvis 1,8 m). Õnneks on kai otsa kinnitatud suhteliselt suur kalapaat, mille pardasse manööverdame. Noor tüdruk pikad jalad!
Terts hüppab pardale ja kohetäiskäik tagasi. Nagu profid, iseloomustab manöövrit Elis. Avastame, et peale tugevneva tuule on Terts kaasa toonud ka lisa ouzo varudele, mis hiljem saatuslikuks osutub. Elis ja Paavo täiendusest elevuses otsustasid endale kohe mehelõhnad juurde teha. Selle päeva ja ka kogu reisi tippkiiruseks saavutame 10,5 sõlme, seda 13 m/s tuulega. Saame ka esimese kaotuse osaliseks - purje trimmimisel lendab vintsi vänt Paavo käest üle parda. Hoobilt tekib hüüdnimi Vända-Paavo. Peale vahejuhtumit võtab ta rooli Eliselt üle. Roolimees Paavo kindel käsi, aga ebaselge silm viivad meid täpselt sihiks oleva toodri peale ja osavalt vastutuulde pööratuna hakkab jaht toodrile otsa vajuma. Ei aitagi muu, kui tuleb mootor käivitada, et ohust eemalduda. Sadama lähedus on üsna kivine ja ohutuse huvides otsustan tüüri enda kätte võtta. Et konsumeeritud tulivesi on aga pikka vinnaga asi, selle saame hiljem sildudes näitlikult selgeks.
Kai äärde minek on üsna keeruline. Kuna Alimos Marina on koduks umbes 2500-le jahile, siis esiteks tuleb leida õige kai (Elen kahtleb mu valikus lõpuni) ning peale seda tagurdada paarsada meetrit 8-10 m laiuses jahtide ja kaatrite vahelises pilus, mis oli kitsam kui me jahi pikkus. Eelnev nädal sildumistrenni on andnud piisavalt julgust, et efektse pöördega jaht kohale suunata ja...
... 3 m enne kaid järgneb fiasko. Isetegevusliku häppeningiga astub üles duo Kanged Mehed tuntud ka Elis & Paavo nime all. Viimati nimetatu eeldas, et ouzo ikka mehe jalgu kasvatab ja üritas toetada jala üle reelingu kõrvaljahile, mis asus vast 1,5m kaugusel. Endalegi üllatuseks avastas ta ennast vendritega kõrvu reelingu küljes rippumast jalad puusadeni vees. Samal ajal, kui Ants ja Kati Paavot pardale hiivasid lülitus tegevusse Elis. Ahtrivendri paigaldamiseks kummardununa leidis ta, et peatäie ouzo vastu aitab kindlasti soolane vahemere vesi ja sujuva tõukega sumatas pealtvaatajate meeleheaks ahtri ja kai vahele. Peale värskenduskuuri õnnestus tal ahtrist peale ronida, kuid et pea veel eriti selge polnud toetas käed kaile. Kuivõrd olin just hetk tagasi edasikäigu andnud, et jaht talle peale ei vajuks, siis võttis ta elegantselt trapi asendi olles horisontaalseks ühenduslüliks aluse ja kai vahel, külarahvas aplodeeris.
Prouad ei mõistnud mehe eneseohverdust hinnata ja jätsid mööda tema selga kaldale jalutamata, arvan et selline osavõtmatus on äärmiselt solvav :-) Lõppeks saime kaisse kinni ja kapteni vastutus lõppes. (Fotol ülepardamahed Elis ja Paavo).Õhtustasime Ateenas. Peale õhtusööki arvas isegi teada tuntud peoloom Marit, et sel reisil siis ööklubise ei jõudnud ja kogu väsinud bänd vajus viimast ööd koidesse magama.
Kui küsite, kas olen veelkord valmis sellist avantüüri ette võtma, olen sunnitud vastama, et iga kell. Mida õppisin? Hüüatus mees üle parda ei tähenda automaatselt, et neid ainult üks peaks olema :-)
No comments:
Post a Comment