Friday, May 23, 2008

Tbilisi shoping

Leino:
Viimane päev ostsime suveniire, kõik teavad, kui kohutav see on. Ei taha pikemalt rääkidagi... (Suveniiripoest anti kaasa inglise keelne sertifikaat: The gift shop Sachukrebi 95, 26 Rustaveli Avenue has sold to Mr... tempel, allkiri - E). Õhtustasime restoranis, milles oli algselt plaanitud Eleni sünnipäeva pidada. Selgus, et interneti kaudu oli näppu jäänud Gruusia üks parimaid restorane “Tsiskvili”. On mõnel aga õnnelik käsi! Koht oli ilus ja söök maitsev. Mida enamat lõpetuseks tahta? Ainult sauna. Kes on Gruusias käinud ja pole “väävlisauna” näinud... Igal juhul soovitan proovida ja kindlasti koos seljaküürijaga. Alguses tundub vähe ebamugav, nähes millist saasta sult seljast kooritakse, aga massaž teeb lihased pehmeks ja peale seda oled kui uuestisündinu. Saunad on avatud kuni kella üheni, nii et paras otse Air Balticu lennule minna.

Thursday, May 22, 2008

Borjomi ja Eleni sünnipäev

Leino:
Päev algas varakult, kell kolm hommikul prõmmiti vastu uksi-aknaid ja keegi karjus:”Maria! Maria!” No, tere tulemast! Perenaise sugulane oli valimiste lõpupeole vähe pikemaks jäänud ja vajas öömaja, mida talle ka mahlakate gruusiakeelsete väljenditega pakuti. Kahjuks jäid peenemad nüansid puuduliku keeleoskuse tõttu tabamata, aga üldine dialoog oli kahtkemata Jaroslav Hašeki vääriline. Öörahu jätkus kell 4.00.
Hommikul otsustasime suunduda Borjomi-Kharagauli rahvusparki ratsutama. Rahvuspargi keskuses selgus, et ajaga jällegi kitsas käes – ühepäevase ratsamatkaga mägedesse ei jõua. Lõime käega ja otsustasime teha jalgsituuri. Oli teine üsna inimtühi postkaardivaadetega paik. (Kolme tee ristis pidasime piknikku, seltsiks vaid üks lehm - E.) Kuivõrd emotsiooni oli eelmistel päevadel nii palju kogunenud, siis võtsime seda päeva äärmiselt rahulikult. Teravaimaks elamuseks oli külapood, mis asus suurema koerakuudiga võrreldavas putkas. Üritasin sealt osta janukustutuseks paar õlut, sest päev oli tapvalt palav olnud. Küsisin ühe “Kazbegi” ja teise memme omal valikul, seepeale sulges vanaproua luugi ning kadus ja päris pikaks ajaks. Vaevalt viie minuti möödudes oli memm tagasi ja veel külma õllega, selgus, et ta käis seda kõrvalmaja külmkapist toomas. Külalisele ikka parimat! Peale esimese õlle sissekulistamist avastasin, et teine on “Baltika” porter! Külalisele ikka parimat!
Kolmeks jõudsime Tbilisi maršutka peale ja viieks olime juba linnas. Seal selgus järjekordselt, et Gruusia pole veel valmis – hotellis, kus plaanisime ööbida, toimusid veel kõvad renoveerimistööd :-) Õnneks leidsime üsna kiiresti vanalinnast värskelt renoveeritud hotelli (100 laari/2 in) Järgmiseks ülesandeks oli peoriiete soetamine Eleni sünnipäevapeoks. Nimelt olime kutsutud Eesti saadiku poolt valimiste vaatlejatele korraldatud vastuvõtule. Shoppamine Tbilisis ei olnud mitte lihtne ülesanne. Valdav oli putkamajandus, aga ei karda raskusi pioneer...
Vastuvõtt toimus saadiku kodus, keset Tbilisit kaheksandal korrusel. Vaadet oli! Pidu oli juba täies hoos, kui kella kümne paiku astus läbi üllatuskülaline, keegi hr. Shakashvili, kes juhtumisi on ka Gruusia president, isiklikult. Maja piirati pommikoertega ümber ja tuubiti turvamehi täis. Alt vedas aga tehnika ja liftirikke tõttu pidi hr. President füüsilist treenitust demonstreerima ja jalgsi kohale ronima. Klassikalise grusiinina suutis ta nii pika toosti öelda, et nii mõnigi eestlane tundus selle käigus janust nõrkevat. Ja vähemalt üht eestikeelset sõna valdas mees perfektselt, see oli muidugi “Terviseks!”

Wednesday, May 21, 2008

Valimised suvises suusakeskuses

Päev mineraalveelinnas Borjomis algab hommikujooksuga. Seekord olen nuti ja kulgen piki jõekallast, et võeras kohas jälle ära ei eksiks. Jõekest kaunistavad arvukad sillad, laste mänguplatsid, lähima kalju tipus oleva vaaterattani viib köisraudtee. Naku ikka, pole kõik veel päris valmis - pargi kaugemas osas käivad parasjagu kaevetööd. Hiljem saan teada, et jõge ümbritsev park ongi kuulus Borjomi mineraalveepark ning olen loomulikult pettunud.
Traditsiooniline tagasihoidlik hommikueine: tee, sulguni, sai ja tgemali (ploomimoos). Ööbimispaiga leidsime eile öösel tänu sellele, et olin Tbilisis õhtusel veinijoomal kelleltki kuulnud, et Borjomis elab aadressil Gostava 29 vahva pere, kes meelsasti võõraid majutab, kusjuures polnud sugugi kindel, et aadressi õigesti mäletan. Peale meie peatub selle pere juures veel üks ameeriklane, kes rääkis muljetavaldavaid lugusid Usbekist. Selgus, et jutud meist liiguvad kiiremini kui me ise - nimelt ta teadis, et oleme need eestlased, kes gepsiga Kazbegil käisid, ta oli meist kuulnud kolmelt ameeriklaselt (!)
Kuna kohalike tähemärkide mittemõistmine muutub juba tüütuks, hakkame nende hieroglüüfide vastu sügavamat huvi tundma. Sõnade dekodeerimisel on abiks korduvad tähed. Peagi saame lihtsamatest kohanimedest juba aru :)
Esimest korda näeme turismiinfopunkti - paraku on see parlamendivalimiste tõttu suletud. Sõidame maršutkaga (5 larit) paarkümmend km ülesmäge asuvasse riigi populaarseimasse suusakeskusesse - Bakurianisse. Kahjuks polnud tegu väikese armsa mägikülaga, vaid suht koleda paigaga, kus käis taas vilgas ehitustöö - no polnud jälle veel valmis jõutud! Loodetavasti on talvel siin ilusam.
Astume sisse koolimajas asuvasse valimisjaoskonda - inimesi vooris agaralt, hääletamine käis samaaegselt paljudes erinevates klassiruumides. Tegu näib olevat suursündmusega - jaoskonna ette on kogunenud ohtralt peamiselt meessugu külarahvast.
Tahaks kangesti minna mägedesse ratsamatkale, kuid kahjuks on kõik hobused mööda mägesid laiali. Samuti ei õnnestu leida ühtki tähistatud matkarada ega saada ümbruskonna kaarti. Üks kohalik joonistab kaardi meile käsitsi:) Jalutame läbi küla mägedesse - nii kui asustusest eemale saame, muutub ümbruskond võluvaks. Siinsed mäed on väga alpilikud. Lõunatame ühel kaunil platsil, kus on nii soe, et kisun end bikiinide väele.
Tagasi alla sõidame rongiga (!) - see on kõige jaburam rööbassõiduk, millel õnnestunud viibida: 2 minivagunit, üliaeglane tempo (plaanis kirjas olnud 2h asemel kulgesime ligi 3h), peatused suvalistes kohtades - oli oht, et iga põõsa tagant hüppab keegi peale. Kui vedurijuht mõnd sõpra kohtas, tegi ta ikka pikema peatuse - vaja ju juttu puhuda! Kummalisel kombel ei sõitnudki rong Borjomi raudteejaama - tekkis pisuke paanika, et oleme teises linnas, eksinud, kusagil pärapõrgus.. Lahendus oli lihtsam: mõnes linnas on nimelt kaks raudteejaama - üks pidu puhuks ja teine igapäevaseks kasutuseks. Pool tunnikest piki Mtkvari jõe kallast rahvahulgaga kaasa voolamist (väga palju rahvast on liikvel - ikkagi pidupäev, valimised!) ja jõudsime tuttavatesse paikadesse. Tsentrumis tabame turismiinfotöötaja, kelle käest saame teada, et raftingut selles riigis ei pakuta. Krt, nende jõgedega on kuritegu seda mitte teha!
Õhtustame infopunkti poisi soovitatud paigas - linnas näis üldse olevat kolm korralikumat toitlustusasutust - kaks neist Lonely Planeti soovitatud, need jätsime trotsist vahele. Kui hakkame lahkuma, üritavad kaks kõrvallauas istuvat kanistritäie koduveiniga varustatud kohalikku Leinot punit saada. Kiire põgenemistrikk - lihtsalt ei jaksa enamp!

Tuesday, May 20, 2008

Vashlovani Rahvuspark

Leino:
Päev algas tüliga! Elen ei suutnud mitte taluda meie taksojuhti, kes meile end eelmisel õhtul pähe määris ja ka hommikuks kohale vedas. Päris rõvedat serbohorvaadikeelset sõimu kostis :-)
Lõpuks võitis siiski kaine mõistus ja ka tütarlaps sai aru, et uue takso leidmiseks ja asjade pealelaadimiseks läheb täiendav pooltund, mida meil ei olnud mitte.
Takso alustas kell 8 hommikul sõitu Dedophlistskaro poole. Seal asuski Vashlovani rahvuspargi peakorter. Teravaid elamusi pakkus tankimine. Nagu enamus taksosid oli ka meie ’06 käepäraste vahentitega vedelgaasiküttele umber ehitatud. Turvameetemena kamandati meid tankimise ajaks autost välja kümne meetri kaugusele seni kuni tanklatöötaja paberossi pahvides gaasi lisas. Juuksed olid peas püsti ja järjekordselt käis läbi mõte, et kas siin autodele ka äkki tehnilist ülevaatust tehakse…
Nõks peale üheksat jõudsime kohale. Kohalikud olid vastas ja teadsid kohe, kes me oleme. Tundus vähe imestamapanev, et kas nad teavad peast kõiki külastajaid? Hiljem muidugi selgus, et näiteks eelmisel aastal käis pargis tervelt 800 (kaheksasada!!!) külastajat. Pole vist raske 2-3 inimest päevas meelde jätta.
Alustuseks peab ütlema, et park, nagu enamus Gruusiat, ei olnud veel valmis, aga giidiga meil vedas. Tegemist oli mehega, kes oli palju käinud-näinud ja oskas juttu vesta mitte ainult rahvuspargi teemadel. Näiteks saime temalt teada, et põhjani joomise komme on tulnud nõukaajaga, enne seda purjus grusiini ei nähtud, sest ringilällamine võrdus näo kaotamisega.
Sõit Dedophlistskarost parki võttis tubli poolteist tundi, aga ette rutates võib öelda, et oli ka igat penni väärt. Tegemist oli looduskaitsealaga, millest märkimisväärse osa moodustas reservaat, kus liikusid ringi hundid, karud, ilvesed ja teised loomad (ja linnud - nt faasanid!), keda kahjuks liikumispiirangute tõttu näha ei olnud võimalik. Enamuse pargist moodustas stepp, mida eestlasele võiks iseloomustada kui rohelist ookeani – kuni silmapiirini lainetav rohuvaip. Ühel hetkel palus giid meil silmad sulgeda ja mitte avada enne, kui ta on lubanud. Järgnes karjatus! Stepi asemel oli autorataste ees 150 m sügavik, suur ja võimas kanjon. Sinna alla laskudes avastasime, et tegemist on endise merepõhjaga ja järsud seinad koosnesid põhiosas kivistunud mudast, milles oli näha nii merikarpe kui ka elevandieellaste jäänuseid. Pehme sein oli koduks ka kaljupääsukestele, kes olid sinna moodustanud euroopa surima koloonia. Eleni lemmikuks oli kilpkonn, keda ta esmakordselt vabas looduses kohtas.
Tagasiteel selgus, et olema jäänud ajahätta ja giid lahendas probleemi geniaalselt nagu Aleksander Suur Gordioni linnas, nimelt loobus ta teede kasutamisest ja sõitis 100-ga otse mööda steppi linna suunas. Saime kätte fiilingu, mida tunnevad piloodid Pariis-Dakari rallil ja ühtlasi jõudsime ka maršutka väljumise ajaks. Sellest päevast jäi üles küsimus, miks teised mööda teeauke 40-50 km/h sõidavad?
Elevandiluu kanjoniseinas (kunagises merepõhjas)

Monday, May 19, 2008

Puhkus Sighnaghis

Ärkame Sighnaghis David Zandarashvili koduhotellis (davidzandarashvili@yahoo.com) - tedagi oli meile soovitanud Tbilisi-Irine. Meenub, et õhtul lauast tõustes oli mu suurim soov, et saaks kuidagi omal jalal autoni.. Piinlik! Piinlik sellepärast, et hoolimata ohtrast veinijoomisest pidavat korralikult purjakil inimesesse grusiinid väga halvustavalt suhtuma. Erit hull nähtus olevat siinmail aga purjakil naine! Otsustan minna hommikujooksule, et päev särama saada. Tegemist on imearmsa linnakesega, meie tänane kodu asub üsna selle südames, linnamüüri lähedal. Peagi taipan, et olen linna tänavatevõrku pisut alahinnanud - eksin lootusetult ära, mõistagi pole mul aimugi, mis tänaval pesitseme. Õnneks oskab peale pooletunnist ekslemist üks poodnik mind siiski õigele teele juhatada - tänu sellele, et mulle meenus Davidi nimi, täpsemalt eesnimi.
Davidi isa kohtasime juba eile David Garejil, lisaks isale sagivad söögisaalis ringi ema ja vanaema. Grusiinidel näib tavaline olevat, et mitu põlvkonda elavad sama katuse all. Peale pererahva kohtame kahte sloveenlast, kes asuvad teele Kazbegi suunas ja kolme israellast, kes on rännakul mööda iidset siiditeed marsruudil Türgi-Gruusia-Ažerbaidžaan-Turkmenistan.. kuni Hiinani välja.
Hommikusöök on siin majas rikkalik. Uueks tooteks toidulaual on matsohi (kodune jogurt).
Otsustame eelnevatest päevadest taastumiseks võtta puhkepäeva: ei mingit seiklemist ega kiireid liigutusi! Ilm suviselt soe. Jalutame mööda linna, satume surnuaiale (kus kohtab väga fantaaiarikkaid hauaplaate - kes on pildil oma Volgaga, kes lemmik-Adidasepusaga), ostame süüa-juua ja potsatame kauni vaatega üksildasse välikohvikusse, kus paraku meid ei teenindata (vaat kui kasulik võib olla, kui omal söök kaasas!) Hetke pärast maabub samale platsile mikrobussitäis mustades ülikondades mehi, kellest mitmel relv vööl. Käivad meie ümber, uudistavad, passivad niisama. Veidi kummaline. Linnas paneme tähele, et igal tänavanurgal seisab mõni politseinik - selgub, et president Mihhail Shakashvilil plaan täna linna väisata. Tukkidega mehed äärelinna kohvikus olid tema ihukaitsjad. President on Sighnaghis muide väga populaarne - see linn on üks ta lemmikuid. Miša on näiteks lasknud tänavate kaupa vanalinna renoveerida - remonti lähevad kõik välja valitud tänavaid palistavad hooned. Tegu on omamoodi potjomkinlusega, kuna toetust jätkub vaid fassaadide korrastamiseks - seest näevad paljud majad ikka suht õnnetud välja.
Õhtul jalutame Davidi isa soovitusel veidi maad linnast eemal asuvasse nunnakloostrisse, mis on küll kena paik, kuid pole kuigi meelierutav vaatamisväärsus. Teel kohtame 2 koeraga ažerbaidžaanlannat ja poolakaid, kellega olime tutvunud Tbilisis - väike riik, see Gruusia!
Tagasi linna jõudnuna märkame, et inimesed seisavad lausa tänaval, et hr presidenti näha. Kuuleme ta helikopteri maandumist, kuid uudistma ei viitsi minna - vihma hakkab sadama, lähme parem ära koju. Sealgi ootab meid ees üks tuttav nägu - üksinda rändav Poola muusik, keda kohtasime samuti Tbilisis. Õhtusöögil liituvad meiega Davidi Depoplistskaros elav vend ning tema politseinikust sõber. David ja üks israellastest mängivad pilli ja laulavad - taas üks lõbus ja koduveinine õhtu!

Sunday, May 18, 2008

Kindzmarauli ja Leino sünnipäev

Asume varahommikul Irine soovitatud autojuht Gotega teele koobaslinn David Gareji poole. Sohver osutub rohkem selliseks ei-jah sõnavaraga meheks. Kuni Sagarejo linnakeseni on tee asfalt, tee ääres müüakse arvukalt churchkelasid (pähklid viinamarjasiirupis), mis on ainsad kohaliku maiustused. Edasi tuleb ca 30 km sõita suht kahtlase kattega teed. Asustus peaaegu puudub: teele jääb üks suurem küla, muidu vaid otsatu stepp, ei mingeid puid - ainsad rohust kõrgemad objektid lehma- ja lambakarjad. Iga karja juures on tavaliselt mitu karjust, hobust ja pakikandjat-eeslit. Karjused pidavat karjaga steppi mööda rändama korraga vähemalt kuu aega.
Lisaks David Garejile on teised Gruusia tuntumad koobaslinnad Vardzia ja Uplistsikhe - igal turistil soovitatakse vähemalt üks neist ära näha. Soovitus pole paha - need 4.-6. sajandil munkade poolt liivakaljusse rajatud koobaskodud olid väärt vaatepilt. Kahju vaid, et arvukad grafitimeistrid olid iidseid freskosid oma nimede jm üliolulise infoga täiendanud.
Koobaslinna künka tipust (tippu suundusime mööda kõrvaloleval pildil olevat RADA pidi) avaneb suurepärane vaade ca 20 km ulatuses Ažerbaidžaani mägisele stepile. Küsides ühelt kohalikult, kui kaugele Ažerbaidžaani piir meist jääb, saame vastuseks, et olemegi juba seal maal (!). Kuna ees laiub enam-vähem inimtühi stepp, siis pole piirivalvel ja piiripostidel mõtet - nagunii pole kusagile minna.. Mõne kilomeetri kaugusel paistab siiski üks valge hoone - tõenäoliselt piirivalvekordon.
Edasi suundume põhja - Kaukasuse mäestiku piiril asuvasse Kvareli linna. Ala on tuntud veinipiirkond, teed palistavad viinamarjaistandused. Lõunatame kohalikus söömamajas, kus iseenesestmõistetavalt tuuakse meile kahepeale 1,5 liitrit koduveini. Et veinindusest rohkem aimu saada, teeme peatuse Kindzmarauli veinitehases, sealne toodang on tuntud kui Stalini lemmikmark. Juhtume kokku veinitehase turismiagentuuri direktor (jah, täpselt nii on visitkal kirjas) Ramaz Gogitashviliga, kes teeb meile lahkelt tuuri tehase territooriumil. Kõige muljetavaldavam on ca 4-meetrise läbimõõduga tsha-tsha masin. Loomulikult palutakse meil vastvalminud märjukest proovida - samakas mis samakas! Nagu suurem osa sellest riigist, pole ka tehas päris valmis - käivad ehitustööd. Ramaz kõneleb säravail silmil, mis ja kuidas olema saab. Jõudsime jälle natuke liiga vara! Vene turust rääkides läheb Ramazil meel mõruks - selle sulgumine oli raske hoop, Venemaa mustal turul pidavat pudel nende veini maksma üle 100$!
Peale ringkäiku tehases satume degusteerimisele - see on korraldatud küll sakslastele, aga me tõesti ei raatsinud sest lõbust loobuda. Üritust austab oma kohalolekuga ka veinitehase president Tamaz Konchoshvili isiklikult. Tegu on nii kõva mehega, et isegi Gorbatšovi kuiva seaduse ajal, mil veinitootmine piirkonnas seisati, õnnestus tal Kindzmarauli päästa. Tehase poest ostame mõistagi veini ja konjakit - ikka natuke rohkem, kui lennukisse lubatakse. Ramaz ja Tamaz osutuvad nii külalislahketeks meesteks, et kutsuvad meid õhtusöögile. Kuna sellisest pakkumisest on patt ära öelda, siis leiame end varsti mäeveerul oja kaldale kaetud pika pidulaua tagant, kus lisaks meile degustatsioonilt tuttavad sakslased ning kohalikku rahvast - kokku ca 30 inimest. Kes see seltskond on ja miks siia kogunenud, jääb meile suht arusaamatuks, kuid me ei viitsi sellega ka pead vaevata, vaid pühendume piduroogadele. Toidulaua hitiks kujunevad tskhotskalid (kõrvalt jõest püütud keedetud ja jahutaud beebiforellid) ja badrijanid (pähkli-küüslaugukastmega baklažaanid). Leino keelab mul rangelt teistele öelda, et tal täna sünnipäev (sellest hoolimata usun, et seekordne vananemispidu jääb talle pikemalt templina mällu) - et siis ei saavat me sealt iial tulema.. Meenub Harri räägitud lugu eestlasest, kes kolm päeva sõi-jõi koos grusiinidega ning kui siis otsustas meelekindlalt, et aitab küll, aeg minna, lasi võõrustaja-grusiin tal südamerahuga autokummid katki - ei ole viisakas poole peo pealt pageda! Tulema saamisega on raskusi meilgi: viis vanahärrat esitasid suurepäraseid laulunumbreid, nobedad naisterahvad kandsid muudkui uusi ja uusi roogasid lauale, toostid läksid aina pikemaks ja sagedasemaks.. Gaumarjos, gaumarjos, gaumarjos.. .. Appi, kus me oleme!?








Saturday, May 17, 2008

Lumepiiril

Peale tagasihoidlikku hommikusööki (leib-juust-moos), alustame jalutuskäiku Kazbegi suunas. Külavahel on kõikvõimalikud kohad täis valmisplakateid - isegi laudad ja mahajäetud majad, postrid on koguni akende ees kardinateks. Tõuseme Gergeti Trinity kirikuni, kus parasjagu on hommikune missa. Ilus. Süütame küünlad.
Kazbegi on tujukas nagu tipud ikka - ei taha end meile terves hiilguses näidata. Kuna rajad on vaid aimatavad, matkame mööda mäeharja, liigume kuni lumepiirini, geps näitab 2530 m. Edasi kahjuks ei saa, kuna mina olen sussides, st tossudes. Lumepiiril teeme pikniku - vaated on imeilusad. Korraga kuuleme laviini - kahjuks ei näinud seda, aga vähemalt kuulsime! Sellega Leinol jälle üks unistus vähem! Anname ka oma panuse turismiarendusse - laome ühe tuuri.
Tagasiteel kohtame kiriku juures kampa Jaapani turiste (suures hirmus räpase mägiõhu eest oli üks neist vati-marlismaskiga:) Aga muidu on kant inimtühi - kõrgemal nägime vaid kolme hingelist - neidsamu ameeriklasi, kes eile marsast maha jäid. Päris huvitav on neil siin vene keelt oskamata hakkama saada - kohalikud inglise keelt ei tonka. Isegi mina ajan läbi oma olematu vene keelega. Meile haagib sappa kohalik koer, kes traditsiooniliselt saab omale nimeks Sepik. Sepikust on kasu ka - ta näitab meile kätte otsetee alla ning teenib auga ära paar barankat.
26 lari eest on külamees nõus meid kohale sõidutama kümnekond km põhja pool asuva ja väidetavalt 70 m kõrguse kose juurde. Leino soovib looduslikku dušši võtta, kuid meie giid keelab selle kategooriliselt ära: pidevalt pidavat kosest alla langema kivikamakaid, nädala eest olevat pilt võrreldes praegusega täiesti teine olnud. Siit mõned km edasi asub juba Venemaa piir. Veel 4 aasta eest olevat meie autojuht teinud Venemaal tasuvaid tee-ehituse otsi, kuid nüüd on kõik Gruusiat ja Venemaad ühendavad teed suletud ja meie sohver töötu. Kazbegis pidavat üldse suurem osa rahvast tööta olema. Tagasiteel oleks juht teel jalutanud lehmale peaaegu otsa sõitnud (lehmad-lambad on siinmail tavalised liiklejad). Kuna autot loom ei kartnud, siis juht peatus ja hakkas looma kividega loopima - et mis tolgendab teel! Loomakaitse pole siin ka veel in.
Külaväljakul selgub, et õhtune marsa, mis peaks väljuma kell 5, lahkus juba kl 4, kuna keegi pidi matusele minema. Võtame takso - ca 70-aastane külamees nõustub 50 lari eest kolmetunnise pealinna-otsa ära tegema. Tegelikult oli see hea variant, kuna saime teel peatuse teha Zhinvali järve kaldal asuvas väikses-armsas Ananari kindluses. Kütusega on nad siin kokkuhoidlikud - mäest alla veeredes jäetakse mootor alati seisma.
Tbilisis paneb sohver meid Didubes maha, kuna suures linnas ta liigelda ei oska. Tuleb võtta metroo - oo üllatust- see on ainult kohalikus keeles!
Nazi soovitusel ööbime Tbilisis Irine Japaridze juures (http://www.iverieli.narod.ru/, ca 30 larit/2 in), lõbusa ümmarguse mammi juures, kes aplalt on valmis ka igale külalisele reisikorraldajaks hakkama. Tema kodu on midagi kodumajutuse ja noortehotelli vahepealset, meie ruum midagi toa ja kapi vahepealset:) Seltskond on Irine juures väga kirju: šveitslased, sakslane, poolakad, mesinädalatel israellased, 2 suure koeraga ažerbaidžaanlanna.. Keskööl tõstame selles rahvaste paablis ühistoosti Leino sünnipäeva puhul.

Friday, May 16, 2008

Suund Kazbegile!

Hommikusöögirõdult avaneb suurepärane vaade Tbilisile - linn on ümbritsetud mägedest, ohtralt kirikutorne, majad erinevatel tasapindadel. Toiduvalik rikkalik: sulguni, lavaš, makaronid, munapuder, erinevad koogikesed, maasikad jpm. Kõrvallaua on vallutanud grusiinid - seal käib ringi vein ja tüübid on juba (või ikka veel?) suht lärmakad. Leinol tuleb mõte, et läheks Eesti saatkonnast Harri juurest läbi (ikka abiks, kui õigel hetkel meenub, et tuttav inimene läheduses!) Saatkonnahoone on väga kena, kuid kõik ei ole veel päris valmis - käib parasjagu remont. Harri osutub saadikuks. Saame temalt Lonely Planety ja kasulikku turistiinfot. Teele! Suur on üllatus nähes takso pakiruumis gaasiballooni - nimelt autod eelistavad siin gaasi tarbida. Selline osavad-käed-stiilis üllitis näitab, et ohutuse teema pole siin veel in..
Esimene eesmärk on minna nii lähedale kui võimalik riigi ühele kõrgeimale tipule - Kazbegile (5033 m). Kaukasus ongi peasüüdlane, miks täna siin oleme: nimelt 2 aasta eest Elbruse ümbruse mägede nõlval istudes ja Gruusia mägesid, sh Ushbad vaadates tekkis suur tahtmine näha Kaukasust ka teiselpoolt Gruusia piiri.. Ushbale oleks pidanud lähenema Mestiase kandist, paraku nädal on liiga lühike, et asustusest nii kaugele seigelda.
Didube metroojaama lähistel selgub, et Kazbegi suunda sõidab maršutka ca tunni aja pärast. Ega maršutkad siin mingi plaani järgi ei liigu - minnaks siis, kui buss reisijaid täis. Iseenesest on see väga mõistlik - ei mingit tühjaltkargamist. Viskame kotid mingisse mikrobussi ja teeme aega parajaks raha vahetades ja turul jalutades. Jäi silma, et makarone ja kohvi müüakse enamvähem kartulikoti suurustest kottidest ja WC oli väga, väga jube. Maršutkas olid peale meie vaid kohalikud - soovis tulla ka 3 inglise keelt kõnelevat poissi, aga kuna nad polnud rahavahetuskohta veel üles leidnud ja ruumi vist ka polnud, jäid nad maha. Sõit kestis ca 3 tundi (10 larit). Esimene osa kulges väga kiiresti, aga mida mägisemaks tee muutus, seda väiksemaid numbreid näitas spido. Mingil hetkel hakkasid lumised mäetipud paistma.. mingil hetkel, ca 2100 m peal jõudsime talve (meil olid seljas loomulikult suveriided).. Mõned päevad varem polevat Kazbegile saanud sõita, kuna laviinid olid tee sulgenud. Jaanuaris-veebruaris olevat seal lund olnud 4 meetrit. Jah, käis küll peast läbi mõte, et miks ma siin olen ja mitte suvises Tbilisis või kevadises Eestis.
Veidi maad peale Gudauri suusakeskust läbime õnnelikult Jvari Passi nimelise mäekuru (2370 m, talviti olevat see enamasti suletud) ja hakkame taas allapoole veerema.
Kazbegile lähenedes tegi marsajuht aina sagedamini peatusi. Aga mitte reisijate pärast: enamasti jooksis mõnest väravast keegi välja ja sai juhilt mingi pakikese. Bussijuhi elukutse eelduseks on siinmail hea mälu - pakipeatusi oli õite palju ning isegi ühte poodi vedas ta niiviisi kaupa kohale! Üks peatus ühel porisel platsil kestis teistest natuke kauem ning mitte midagi ei toimunud.. Lõpuks küsis bussijuht meilt, kas me maha ei lähegi - oleme kohal.. Ups! Palusime tal endale mõnd paika soovitada, kus katust ja patja. Juht viib meid Nazi Chkareuli nimelise proua juurde (ssujashvili@yahoo.co.uk). Nazi elas teisel pool jõge - seal laius juba Gergeti küla. Kodu on lihtne ja vannituba väga-väga lihtne (nii lihtne, et seal me end pesta ei tahtnudki). Maja olid ehitanud armeenlased, kes Spitaki maavärinas surma said. Nazi on südamlik naisterahvas. Kurdab, et elu pole enam nii helge kui varem - 4 aasta eest olevat gaas ja elekter tasuta olnud, nüüd aga peab selle eest maksma (!) Tõsi, Kazbegi piirkonnas antakse endiselt elanikele natuke ka tasuta gaasi - nii 700 kuupi kuus (Eestis kütaks sellega maja ära! - energiasäästu teema pole siin veel in). Gaas on 3x odavam kui Eestis ja poole odavam kui Tbilisis.
Küla näeb välja väga vaene, majad pole ammu remonti näinud, sõiduvahendiks Žiguli või Niva, prügi armastatakse maha loopida - see torkas silma kogu riigis, hädasti oleks vaja TeemeÄrat! Kunagi viis kiriku juurde mäetippu õhutramm, aga see pandi kinni, kuna vagun kukkus alla.. Kunagi tehti siin mägijõel raftingut, aga see lõpetati ära, kuna 3 tšehhi said surma. Küla peatänavat palistavad tillukesed hästi vaesed poekesed - ühes näiteks pandi elekter siis põlema, kui me sisenesime - müüja ise konutas pimedas. Päevale pani punkti Nazi valmistatud superhea hartšo ja mitte eriti hea chakobili (ööbimine, hommiku- ja õhtusöök = 25 larit/in).