Puhkus Sighnaghis

Ärkame Sighnaghis David Zandarashvili koduhotellis (davidzandarashvili@yahoo.com) - tedagi oli meile soovitanud Tbilisi-Irine. Meenub, et õhtul lauast tõustes oli mu suurim soov, et saaks kuidagi omal jalal autoni.. Piinlik! Piinlik sellepärast, et hoolimata ohtrast veinijoomisest pidavat korralikult purjakil inimesesse grusiinid väga halvustavalt suhtuma. Erit hull nähtus olevat siinmail aga purjakil naine! Otsustan minna hommikujooksule, et päev särama saada. Tegemist on imearmsa linnakesega, meie tänane kodu asub üsna selle südames, linnamüüri lähedal. Peagi taipan, et olen linna tänavatevõrku pisut alahinnanud - eksin lootusetult ära, mõistagi pole mul aimugi, mis tänaval pesitseme. Õnneks oskab peale pooletunnist ekslemist üks poodnik mind siiski õigele teele juhatada - tänu sellele, et mulle meenus Davidi nimi, täpsemalt eesnimi.
Davidi isa kohtasime juba eile David Garejil, lisaks isale sagivad söögisaalis ringi ema ja vanaema. Grusiinidel näib tavaline olevat, et mitu põlvkonda elavad sama katuse all. Peale pererahva kohtame kahte sloveenlast, kes asuvad teele Kazbegi suunas ja kolme israellast, kes on rännakul mööda iidset siiditeed marsruudil Türgi-Gruusia-Ažerbaidžaan-Turkmenistan.. kuni Hiinani välja.
Hommikusöök on siin majas rikkalik. Uueks tooteks toidulaual on matsohi (kodune jogurt).
Otsustame eelnevatest päevadest taastumiseks võtta puhkepäeva: ei mingit seiklemist ega kiireid liigutusi! Ilm suviselt soe. Jalutame mööda linna, satume surnuaiale (kus kohtab väga fantaaiarikkaid hauaplaate - kes on pildil oma Volgaga, kes lemmik-Adidasepusaga), ostame süüa-juua ja potsatame kauni vaatega üksildasse välikohvikusse, kus paraku meid ei teenindata (vaat kui kasulik võib olla, kui omal söök kaasas!) Hetke pärast maabub samale platsile mikrobussitäis mustades ülikondades mehi, kellest mitmel relv vööl. Käivad meie ümber, uudistavad, passivad niisama. Veidi kummaline. Linnas paneme tähele, et igal tänavanurgal seisab mõni politseinik - selgub, et president Mihhail Shakashvilil plaan täna linna väisata. Tukkidega mehed äärelinna kohvikus olid tema ihukaitsjad. President on Sighnaghis muide väga populaarne - see linn on üks ta lemmikuid. Miša on näiteks lasknud tänavate kaupa vanalinna renoveerida - remonti lähevad kõik välja valitud tänavaid palistavad hooned. Tegu on omamoodi potjomkinlusega, kuna toetust jätkub vaid fassaadide korrastamiseks - seest näevad paljud majad ikka suht õnnetud välja.
Õhtul jalutame Davidi isa soovitusel veidi maad linnast eemal asuvasse nunnakloostrisse, mis on küll kena paik, kuid pole kuigi meelierutav vaatamisväärsus. Teel kohtame 2 koeraga ažerbaidžaanlannat ja poolakaid, kellega olime tutvunud Tbilisis - väike riik, see Gruusia!
Tagasi linna jõudnuna märkame, et inimesed seisavad lausa tänaval, et hr presidenti näha. Kuuleme ta helikopteri maandumist, kuid uudistma ei viitsi minna - vihma hakkab sadama, lähme parem ära koju. Sealgi ootab meid ees üks tuttav nägu - üksinda rändav Poola muusik, keda kohtasime samuti Tbilisis. Õhtusöögil liituvad meiega Davidi Depoplistskaros elav vend ning tema politseinikust sõber. David ja üks israellastest mängivad pilli ja laulavad - taas üks lõbus ja koduveinine õhtu!