Suund Kazbegile!

Hommikusöögirõdult avaneb suurepärane vaade Tbilisile - linn on ümbritsetud mägedest, ohtralt kirikutorne, majad erinevatel tasapindadel. Toiduvalik rikkalik: sulguni, lavaš, makaronid, munapuder, erinevad koogikesed, maasikad jpm. Kõrvallaua on vallutanud grusiinid - seal käib ringi vein ja tüübid on juba (või ikka veel?) suht lärmakad. Leinol tuleb mõte, et läheks Eesti saatkonnast Harri juurest läbi (ikka abiks, kui õigel hetkel meenub, et tuttav inimene läheduses!) Saatkonnahoone on väga kena, kuid kõik ei ole veel päris valmis - käib parasjagu remont. Harri osutub saadikuks. Saame temalt Lonely Planety ja kasulikku turistiinfot. Teele! Suur on üllatus nähes takso pakiruumis gaasiballooni - nimelt autod eelistavad siin gaasi tarbida. Selline osavad-käed-stiilis üllitis näitab, et ohutuse teema pole siin veel in..
Esimene eesmärk on minna nii lähedale kui võimalik riigi ühele kõrgeimale tipule - Kazbegile (5033 m). Kaukasus ongi peasüüdlane, miks täna siin oleme: nimelt 2 aasta eest Elbruse ümbruse mägede nõlval istudes ja Gruusia mägesid, sh Ushbad vaadates tekkis suur tahtmine näha Kaukasust ka teiselpoolt Gruusia piiri.. Ushbale oleks pidanud lähenema Mestiase kandist, paraku nädal on liiga lühike, et asustusest nii kaugele seigelda.
Didube metroojaama lähistel selgub, et Kazbegi suunda sõidab maršutka ca tunni aja pärast. Ega maršutkad siin mingi plaani järgi ei liigu - minnaks siis, kui buss reisijaid täis. Iseenesest on see väga mõistlik - ei mingit tühjaltkargamist. Viskame kotid mingisse mikrobussi ja teeme aega parajaks raha vahetades ja turul jalutades. Jäi silma, et makarone ja kohvi müüakse enamvähem kartulikoti suurustest kottidest ja WC oli väga, väga jube. Maršutkas olid peale meie vaid kohalikud - soovis tulla ka 3 inglise keelt kõnelevat poissi, aga kuna nad polnud rahavahetuskohta veel üles leidnud ja ruumi vist ka polnud, jäid nad maha. Sõit kestis ca 3 tundi (10 larit). Esimene osa kulges väga kiiresti, aga mida mägisemaks tee muutus, seda väiksemaid numbreid näitas spido. Mingil hetkel hakkasid lumised mäetipud paistma.. mingil hetkel, ca 2100 m peal jõudsime talve (meil olid seljas loomulikult suveriided).. Mõned päevad varem polevat Kazbegile saanud sõita, kuna laviinid olid tee sulgenud. Jaanuaris-veebruaris olevat seal lund olnud 4 meetrit. Jah, käis küll peast läbi mõte, et miks ma siin olen ja mitte suvises Tbilisis või kevadises Eestis.
Veidi maad peale Gudauri suusakeskust läbime õnnelikult Jvari Passi nimelise mäekuru (2370 m, talviti olevat see enamasti suletud) ja hakkame taas allapoole veerema.
Kazbegile lähenedes tegi marsajuht aina sagedamini peatusi. Aga mitte reisijate pärast: enamasti jooksis mõnest väravast keegi välja ja sai juhilt mingi pakikese. Bussijuhi elukutse eelduseks on siinmail hea mälu - pakipeatusi oli õite palju ning isegi ühte poodi vedas ta niiviisi kaupa kohale! Üks peatus ühel porisel platsil kestis teistest natuke kauem ning mitte midagi ei toimunud.. Lõpuks küsis bussijuht meilt, kas me maha ei lähegi - oleme kohal.. Ups! Palusime tal endale mõnd paika soovitada, kus katust ja patja. Juht viib meid Nazi Chkareuli nimelise proua juurde (ssujashvili@yahoo.co.uk). Nazi elas teisel pool jõge - seal laius juba Gergeti küla. Kodu on lihtne ja vannituba väga-väga lihtne (nii lihtne, et seal me end pesta ei tahtnudki). Maja olid ehitanud armeenlased, kes Spitaki maavärinas surma said. Nazi on südamlik naisterahvas. Kurdab, et elu pole enam nii helge kui varem - 4 aasta eest olevat gaas ja elekter tasuta olnud, nüüd aga peab selle eest maksma (!) Tõsi, Kazbegi piirkonnas antakse endiselt elanikele natuke ka tasuta gaasi - nii 700 kuupi kuus (Eestis kütaks sellega maja ära! - energiasäästu teema pole siin veel in). Gaas on 3x odavam kui Eestis ja poole odavam kui Tbilisis.
Küla näeb välja väga vaene, majad pole ammu remonti näinud, sõiduvahendiks Žiguli või Niva, prügi armastatakse maha loopida - see torkas silma kogu riigis, hädasti oleks vaja TeemeÄrat! Kunagi viis kiriku juurde mäetippu õhutramm, aga see pandi kinni, kuna vagun kukkus alla.. Kunagi tehti siin mägijõel raftingut, aga see lõpetati ära, kuna 3 tšehhi said surma. Küla peatänavat palistavad tillukesed hästi vaesed poekesed - ühes näiteks pandi elekter siis põlema, kui me sisenesime - müüja ise konutas pimedas. Päevale pani punkti Nazi valmistatud superhea hartšo ja mitte eriti hea chakobili (ööbimine, hommiku- ja õhtusöök = 25 larit/in).