Päev algas tüliga! Elen ei suutnud mitte taluda meie taksojuhti, kes meile end eelmisel õhtul pähe määris ja ka hommikuks kohale vedas. Päris rõvedat serbohorvaadikeelset sõimu kostis :-)
Lõpuks võitis siiski kaine mõistus ja ka tütarlaps sai aru, et uue takso leidmiseks ja asjade pealelaadimiseks läheb täiendav pooltund, mida meil ei olnud mitte.
Takso alustas kell 8 hommikul sõitu Dedophlistskaro poole. Seal asuski Vashlovani rahvuspargi peakorter. Teravaid elamusi pakkus tankimine. Nagu enamus taksosid oli ka meie ’06 käepäraste vahentitega vedelgaasiküttele umber ehitatud. Turvameetemena kamandati meid tankimise ajaks autost välja kümne meetri kaugusele seni kuni tanklatöötaja paberossi pahvides gaasi lisas. Juuksed olid peas püsti ja järjekordselt käis läbi mõte, et kas siin autodele ka äkki tehnilist ülevaatust tehakse…
Nõks peale üheksat jõudsime kohale. Kohalikud olid vastas ja teadsid kohe, kes me oleme. Tundus vähe imestamapanev, et kas nad teavad peast kõiki külastajaid? Hiljem muidugi selgus, et näiteks eelmisel aastal käis pargis tervelt 800 (kaheksasada!!!) külastajat. Pole vist raske 2-3 inimest päevas meelde jätta.Alustuseks peab ütlema, et park, nagu enamus Gruusiat, ei olnud veel valmis, aga giidiga meil vedas.
Tegemist oli mehega, kes oli palju käinud-näinud ja oskas juttu vesta mitte ainult rahvuspargi teemadel. Näiteks saime temalt teada, et põhjani joomise komme on tulnud nõukaajaga, enne seda purjus grusiini ei nähtud, sest ringilällamine võrdus näo kaotamisega.Sõit Dedophlistskarost parki võttis tubli poolteist tundi,
aga ette rutates võib öelda, et oli ka igat penni väärt. Tegemist oli looduskaitsealaga, millest märkimisväärse osa moodustas reservaat, 
kus liikusid ringi hundid, karud, ilvesed ja teised loomad (ja linnud - nt faasanid!), keda kahjuks liikumispiirangute tõttu näha ei olnud võimalik. 
Enamuse pargist moodustas stepp, mida eestlasele võiks iseloomustada kui rohelist ookeani – kuni silmapiirini lainetav rohuvaip. Ühel hetkel palus giid meil silmad sulgeda ja mitte avada enne, kui ta on lubanud. Järgnes karjatus! 
Stepi asemel oli autorataste ees 150 m sügavik, suur ja võimas kanjon. Sinna alla laskudes avastasime, et tegemist on endise merepõhjaga ja järsud seinad koosnesid põhiosas kivistunud mudast, milles oli näha nii merikarpe kui ka elevandieellaste jäänuseid. 
Pehme sein oli koduks ka kaljupääsukestele, kes olid sinna moodustanud euroopa surima koloonia. Eleni lemmikuks oli kilpkonn, keda ta esmakordselt vabas looduses kohtas.
Tagasiteel selgus, et olema jäänud ajahätta ja giid lahendas probleemi geniaalselt nagu Aleksander Suur Gordioni linnas, nimelt loobus ta teede kasutamisest ja sõitis 100-ga otse mööda steppi linna suunas. Saime kätte fiilingu, mida tunnevad piloodid Pariis-Dakari rallil ja ühtlasi jõudsime ka maršutka väljumise ajaks. Sellest päevast jäi üles küsimus, miks teised mööda teeauke 40-50 km/h sõidavad?
Elevandiluu kanjoniseinas (kunagises merepõhjas)
No comments:
Post a Comment