Traditsiooniline tagasihoidlik hommikueine: tee, sulguni, sai ja tgemali (ploomimoos). Ööbimispaiga leidsime eile öösel tänu sellele, et olin Tbilisis õhtusel veinijoomal kelleltki kuulnud, et Borjomis elab aadressil Gostava 29 vahva pere, kes meelsasti võõraid majutab, kusjuures polnud sugugi kindel, et aadressi õigesti mäletan. Peale meie peatub selle pere juures veel üks ameeriklane, kes rääkis muljetavaldavaid lugusid Usbekist. Selgus, et jutud meist liiguvad kiiremini kui me ise - nimelt ta teadis, et oleme need eestlased, kes gepsiga Kazbegil käisid, ta oli meist kuulnud kolmelt ameeriklaselt (!)
Kuna kohalike tähemärkide mittemõistmine muutub juba tüütuks, hakkame nende hieroglüüfide vastu sügavamat huvi tundma. 
Sõnade dekodeerimisel on abiks korduvad tähed. Peagi saame lihtsamatest kohanimedest juba aru :) Esimest korda näeme turismiinfopunkti - paraku on see parlamendivalimiste tõttu suletud. Sõidame maršutkaga (5 larit) paarkümmend km ülesmäge asuvasse riigi populaarseimasse suusakeskusesse - Bakurianisse. Kahjuks polnud tegu väikese armsa mägikülaga, vaid suht koleda paigaga, kus käis taas vilgas ehitustöö - no polnud jälle veel valmis jõutud! Loodetavasti on talvel siin ilusam.
Astume sisse koolimajas asuvasse valimisjaoskonda - inimesi vooris agaralt, hääletamine käis samaaegselt paljudes erinevates klassiruumides. Tegu näib olevat suursündmusega - jaoskonna ette on kogunenud ohtralt peamiselt meessugu külarahvast.
Tahaks kangesti minna mägedesse ratsamatkale, kuid kahjuks on kõik hobused mööda mägesid laiali. Samuti ei õnnestu leida ühtki tähistatud matkarada ega saada ümbruskonna kaarti. Üks kohalik joonistab kaardi meile käsitsi:)
Jalutame läbi küla mägedesse - nii kui asustusest eemale saame, muutub ümbruskond võluvaks. Siinsed mäed on väga alpilikud. Lõunatame ühel kaunil platsil, kus on nii soe, et kisun end bikiinide väele.
Tagasi alla sõidame rongiga (!) - see on kõige jaburam rööbassõiduk, millel õnnestunud viibida: 2 minivagunit, üliaeglane tempo (plaanis kirjas olnud 2h asemel kulgesime ligi 3h), peatused suvalistes kohtades - oli oht, et iga põõsa tagant hüppab keegi peale.
Kui vedurijuht mõnd sõpra kohtas, tegi ta ikka pikema peatuse - vaja ju juttu puhuda! Kummalisel kombel ei sõitnudki rong Borjomi raudteejaama - tekkis pisuke paanika, et oleme teises linnas, eksinud, kusagil pärapõrgus.. Lahendus oli lihtsam: mõnes linnas on nimelt kaks raudteejaama - üks pidu puhuks ja teine igapäevaseks kasutuseks. Pool tunnikest piki Mtkvari jõe kallast rahvahulgaga kaasa voolamist (väga palju rahvast on liikvel - ikkagi pidupäev, valimised!) ja jõudsime tuttavatesse paikadesse. Tsentrumis tabame turismiinfotöötaja, kelle käest saame teada, et raftingut selles riigis ei pakuta. Krt, nende jõgedega on kuritegu seda mitte teha!
Õhtustame infopunkti poisi soovitatud paigas - linnas näis üldse olevat kolm korralikumat toitlustusasutust - kaks neist Lonely Planeti soovitatud, need jätsime trotsist vahele. Kui hakkame lahkuma, üritavad kaks kõrvallauas istuvat kanistritäie koduveiniga varustatud kohalikku Leinot punit saada. Kiire põgenemistrikk - lihtsalt ei jaksa enamp!
Astume sisse koolimajas asuvasse valimisjaoskonda - inimesi vooris agaralt, hääletamine käis samaaegselt paljudes erinevates klassiruumides. Tegu näib olevat suursündmusega - jaoskonna ette on kogunenud ohtralt peamiselt meessugu külarahvast.Tahaks kangesti minna mägedesse ratsamatkale, kuid kahjuks on kõik hobused mööda mägesid laiali. Samuti ei õnnestu leida ühtki tähistatud matkarada ega saada ümbruskonna kaarti. Üks kohalik joonistab kaardi meile käsitsi:)
Jalutame läbi küla mägedesse - nii kui asustusest eemale saame, muutub ümbruskond võluvaks. Siinsed mäed on väga alpilikud. Lõunatame ühel kaunil platsil, kus on nii soe, et kisun end bikiinide väele.Tagasi alla sõidame rongiga (!) - see on kõige jaburam rööbassõiduk, millel õnnestunud viibida: 2 minivagunit, üliaeglane tempo (plaanis kirjas olnud 2h asemel kulgesime ligi 3h), peatused suvalistes kohtades - oli oht, et iga põõsa tagant hüppab keegi peale.
Kui vedurijuht mõnd sõpra kohtas, tegi ta ikka pikema peatuse - vaja ju juttu puhuda! Kummalisel kombel ei sõitnudki rong Borjomi raudteejaama - tekkis pisuke paanika, et oleme teises linnas, eksinud, kusagil pärapõrgus.. Lahendus oli lihtsam: mõnes linnas on nimelt kaks raudteejaama - üks pidu puhuks ja teine igapäevaseks kasutuseks. Pool tunnikest piki Mtkvari jõe kallast rahvahulgaga kaasa voolamist (väga palju rahvast on liikvel - ikkagi pidupäev, valimised!) ja jõudsime tuttavatesse paikadesse. Tsentrumis tabame turismiinfotöötaja, kelle käest saame teada, et raftingut selles riigis ei pakuta. Krt, nende jõgedega on kuritegu seda mitte teha!Õhtustame infopunkti poisi soovitatud paigas - linnas näis üldse olevat kolm korralikumat toitlustusasutust - kaks neist Lonely Planeti soovitatud, need jätsime trotsist vahele. Kui hakkame lahkuma, üritavad kaks kõrvallauas istuvat kanistritäie koduveiniga varustatud kohalikku Leinot punit saada. Kiire põgenemistrikk - lihtsalt ei jaksa enamp!
No comments:
Post a Comment