Kindzmarauli ja Leino sünnipäev

Asume varahommikul Irine soovitatud autojuht Gotega teele koobaslinn David Gareji poole. Sohver osutub rohkem selliseks ei-jah sõnavaraga meheks. Kuni Sagarejo linnakeseni on tee asfalt, tee ääres müüakse arvukalt churchkelasid (pähklid viinamarjasiirupis), mis on ainsad kohaliku maiustused. Edasi tuleb ca 30 km sõita suht kahtlase kattega teed. Asustus peaaegu puudub: teele jääb üks suurem küla, muidu vaid otsatu stepp, ei mingeid puid - ainsad rohust kõrgemad objektid lehma- ja lambakarjad. Iga karja juures on tavaliselt mitu karjust, hobust ja pakikandjat-eeslit. Karjused pidavat karjaga steppi mööda rändama korraga vähemalt kuu aega.
Lisaks David Garejile on teised Gruusia tuntumad koobaslinnad Vardzia ja Uplistsikhe - igal turistil soovitatakse vähemalt üks neist ära näha. Soovitus pole paha - need 4.-6. sajandil munkade poolt liivakaljusse rajatud koobaskodud olid väärt vaatepilt. Kahju vaid, et arvukad grafitimeistrid olid iidseid freskosid oma nimede jm üliolulise infoga täiendanud.
Koobaslinna künka tipust (tippu suundusime mööda kõrvaloleval pildil olevat RADA pidi) avaneb suurepärane vaade ca 20 km ulatuses Ažerbaidžaani mägisele stepile. Küsides ühelt kohalikult, kui kaugele Ažerbaidžaani piir meist jääb, saame vastuseks, et olemegi juba seal maal (!). Kuna ees laiub enam-vähem inimtühi stepp, siis pole piirivalvel ja piiripostidel mõtet - nagunii pole kusagile minna.. Mõne kilomeetri kaugusel paistab siiski üks valge hoone - tõenäoliselt piirivalvekordon.
Edasi suundume põhja - Kaukasuse mäestiku piiril asuvasse Kvareli linna. Ala on tuntud veinipiirkond, teed palistavad viinamarjaistandused. Lõunatame kohalikus söömamajas, kus iseenesestmõistetavalt tuuakse meile kahepeale 1,5 liitrit koduveini. Et veinindusest rohkem aimu saada, teeme peatuse Kindzmarauli veinitehases, sealne toodang on tuntud kui Stalini lemmikmark. Juhtume kokku veinitehase turismiagentuuri direktor (jah, täpselt nii on visitkal kirjas) Ramaz Gogitashviliga, kes teeb meile lahkelt tuuri tehase territooriumil. Kõige muljetavaldavam on ca 4-meetrise läbimõõduga tsha-tsha masin. Loomulikult palutakse meil vastvalminud märjukest proovida - samakas mis samakas! Nagu suurem osa sellest riigist, pole ka tehas päris valmis - käivad ehitustööd. Ramaz kõneleb säravail silmil, mis ja kuidas olema saab. Jõudsime jälle natuke liiga vara! Vene turust rääkides läheb Ramazil meel mõruks - selle sulgumine oli raske hoop, Venemaa mustal turul pidavat pudel nende veini maksma üle 100$!
Peale ringkäiku tehases satume degusteerimisele - see on korraldatud küll sakslastele, aga me tõesti ei raatsinud sest lõbust loobuda. Üritust austab oma kohalolekuga ka veinitehase president Tamaz Konchoshvili isiklikult. Tegu on nii kõva mehega, et isegi Gorbatšovi kuiva seaduse ajal, mil veinitootmine piirkonnas seisati, õnnestus tal Kindzmarauli päästa. Tehase poest ostame mõistagi veini ja konjakit - ikka natuke rohkem, kui lennukisse lubatakse. Ramaz ja Tamaz osutuvad nii külalislahketeks meesteks, et kutsuvad meid õhtusöögile. Kuna sellisest pakkumisest on patt ära öelda, siis leiame end varsti mäeveerul oja kaldale kaetud pika pidulaua tagant, kus lisaks meile degustatsioonilt tuttavad sakslased ning kohalikku rahvast - kokku ca 30 inimest. Kes see seltskond on ja miks siia kogunenud, jääb meile suht arusaamatuks, kuid me ei viitsi sellega ka pead vaevata, vaid pühendume piduroogadele. Toidulaua hitiks kujunevad tskhotskalid (kõrvalt jõest püütud keedetud ja jahutaud beebiforellid) ja badrijanid (pähkli-küüslaugukastmega baklažaanid). Leino keelab mul rangelt teistele öelda, et tal täna sünnipäev (sellest hoolimata usun, et seekordne vananemispidu jääb talle pikemalt templina mällu) - et siis ei saavat me sealt iial tulema.. Meenub Harri räägitud lugu eestlasest, kes kolm päeva sõi-jõi koos grusiinidega ning kui siis otsustas meelekindlalt, et aitab küll, aeg minna, lasi võõrustaja-grusiin tal südamerahuga autokummid katki - ei ole viisakas poole peo pealt pageda! Tulema saamisega on raskusi meilgi: viis vanahärrat esitasid suurepäraseid laulunumbreid, nobedad naisterahvad kandsid muudkui uusi ja uusi roogasid lauale, toostid läksid aina pikemaks ja sagedasemaks.. Gaumarjos, gaumarjos, gaumarjos.. .. Appi, kus me oleme!?