Külavahel on kõikvõimalikud kohad täis valmisplakateid - isegi laudad ja mahajäetud majad, postrid on koguni akende ees kardinateks. Tõuseme Gergeti Trinity kirikuni, kus parasjagu on hommikune missa. Ilus. Süütame küünlad.
Kazbegi on tujukas nagu tipud ikka - ei taha end meile terves hiilguses näidata. Kuna rajad on vaid aimatavad, matkame mööda mäeharja, liigume kuni lumepiirini, geps näitab 2530 m. 
Edasi kahjuks ei saa, kuna mina olen sussides, st tossudes. Lumepiiril teeme pikniku - vaated on imeilusad. Korraga kuuleme laviini - kahjuks ei näinud seda, aga vähemalt kuulsime! Sellega Leinol jälle üks unistus vähem! 
Anname ka oma panuse turismiarendusse - laome ühe tuuri. Tagasiteel kohtame kiriku juures kampa Jaapani turiste (suures hirmus räpase mägiõhu eest oli üks neist vati-marlismaskiga:) Aga muidu on kant inimtühi - kõrgemal nägime vaid kolme hingelist - neidsamu ameeriklasi, kes eile marsast maha jäid. Päris huvitav on neil siin vene keelt oskamata hakkama saada - kohalikud inglise keelt ei tonka. Isegi mina ajan läbi oma olematu vene keelega. 
Meile haagib sappa kohalik koer, kes traditsiooniliselt saab omale nimeks Sepik. Sepikust on kasu ka - ta näitab meile kätte otsetee alla ning teenib auga ära paar barankat.
26 lari eest on külamees nõus meid kohale sõidutama kümnekond km põhja pool asuva ja väidetavalt 70 m kõrguse kose juurde. Leino soovib looduslikku dušši võtta, kuid meie giid keelab selle kategooriliselt ära: pidevalt pidavat kosest alla langema kivikamakaid, nädala eest olevat pilt võrreldes praegusega täiesti teine olnud. Siit mõned km edasi asub juba Venemaa piir. Veel 4 aasta eest olevat meie autojuht teinud Venemaal tasuvaid tee-ehituse otsi, kuid nüüd on kõik Gruusiat ja Venemaad ühendavad teed suletud ja meie sohver töötu. 
Kazbegis pidavat üldse suurem osa rahvast tööta olema. Tagasiteel oleks juht teel jalutanud lehmale peaaegu otsa sõitnud (lehmad-lambad on siinmail tavalised liiklejad). Kuna autot loom ei kartnud, siis juht peatus ja hakkas looma kividega loopima - et mis tolgendab teel! Loomakaitse pole siin ka veel in.
Külaväljakul selgub, et õhtune marsa, mis peaks väljuma kell 5, lahkus juba kl 4, kuna keegi pidi matusele minema.
Võtame takso - ca 70-aastane külamees nõustub 50 lari eest kolmetunnise pealinna-otsa ära tegema. Tegelikult oli see hea variant, kuna saime teel peatuse teha Zhinvali järve kaldal asuvas väikses-armsas Ananari kindluses. Kütusega on nad siin kokkuhoidlikud - mäest alla veeredes jäetakse mootor alati seisma.
Meile haagib sappa kohalik koer, kes traditsiooniliselt saab omale nimeks Sepik. Sepikust on kasu ka - ta näitab meile kätte otsetee alla ning teenib auga ära paar barankat.
26 lari eest on külamees nõus meid kohale sõidutama kümnekond km põhja pool asuva ja väidetavalt 70 m kõrguse kose juurde. Leino soovib looduslikku dušši võtta, kuid meie giid keelab selle kategooriliselt ära: pidevalt pidavat kosest alla langema kivikamakaid, nädala eest olevat pilt võrreldes praegusega täiesti teine olnud. Siit mõned km edasi asub juba Venemaa piir. Veel 4 aasta eest olevat meie autojuht teinud Venemaal tasuvaid tee-ehituse otsi, kuid nüüd on kõik Gruusiat ja Venemaad ühendavad teed suletud ja meie sohver töötu. 
Kazbegis pidavat üldse suurem osa rahvast tööta olema. Tagasiteel oleks juht teel jalutanud lehmale peaaegu otsa sõitnud (lehmad-lambad on siinmail tavalised liiklejad). Kuna autot loom ei kartnud, siis juht peatus ja hakkas looma kividega loopima - et mis tolgendab teel! Loomakaitse pole siin ka veel in.Külaväljakul selgub, et õhtune marsa, mis peaks väljuma kell 5, lahkus juba kl 4, kuna keegi pidi matusele minema.
Võtame takso - ca 70-aastane külamees nõustub 50 lari eest kolmetunnise pealinna-otsa ära tegema. Tegelikult oli see hea variant, kuna saime teel peatuse teha Zhinvali järve kaldal asuvas väikses-armsas Ananari kindluses. Kütusega on nad siin kokkuhoidlikud - mäest alla veeredes jäetakse mootor alati seisma. Tbilisis paneb sohver meid Didubes maha, kuna suures linnas ta liigelda ei oska. 
Tuleb võtta metroo - oo üllatust- see on ainult kohalikus keeles!
Nazi soovitusel ööbime Tbilisis Irine Japaridze juures (http://www.iverieli.narod.ru/, ca 30 larit/2 in), lõbusa ümmarguse mammi juures, kes aplalt on valmis ka igale külalisele reisikorraldajaks hakkama. Tema kodu on midagi kodumajutuse ja noortehotelli vahepealset, meie ruum midagi toa ja kapi vahepealset:)
Seltskond on Irine juures väga kirju: šveitslased, sakslane, poolakad, mesinädalatel israellased, 2 suure koeraga ažerbaidžaanlanna.. Keskööl tõstame selles rahvaste paablis ühistoosti Leino sünnipäeva puhul.
Tuleb võtta metroo - oo üllatust- see on ainult kohalikus keeles!Nazi soovitusel ööbime Tbilisis Irine Japaridze juures (http://www.iverieli.narod.ru/, ca 30 larit/2 in), lõbusa ümmarguse mammi juures, kes aplalt on valmis ka igale külalisele reisikorraldajaks hakkama. Tema kodu on midagi kodumajutuse ja noortehotelli vahepealset, meie ruum midagi toa ja kapi vahepealset:)
Seltskond on Irine juures väga kirju: šveitslased, sakslane, poolakad, mesinädalatel israellased, 2 suure koeraga ažerbaidžaanlanna.. Keskööl tõstame selles rahvaste paablis ühistoosti Leino sünnipäeva puhul.
No comments:
Post a Comment