Tagasi Napolisse

Marit:
Ärasõidupäevale omaselt toimus juba enne kukke ja koitu pardal vilgas sebimine. Sellest hoolimata, et ärasõit Napolisse oli planeeritud 6.30-ks ja kogu meie seltskond kohusetundlikult pampudega ettenähtud ajaks kai peal passis, ei olnud italianodel selle asjaga eriti kiiret. Lõpuks toimusid siiski vangerdused erinevate busside vahel, mis lihtinimesele liigkeerulised arusaada ja sõit läks lahti.
Napoli lennujaamas vabanesime tülikamatest pampudest ja siis muudkui linna peale laiama.
Peale kosutavat hommikusööki, mis tegelikult eriti õnnestunud polnudki, irdusid seltskonnast Paavo ja Reilika, kes vajasid lihtsalt puhkust peale eelmise päeva kurnavat lahkumispidu ja põrutavaid sündmusi (Reilika põgenemine kohalike käest ja hilisemad eksirännakud sadamakail).
Ülejäänud seltskond suundus linna. Üsna pea sai selgeks, et see kooslus ühes pundis pole eriti teovõimeline ja toimus hargnemine. Kogunemine oli mõned tunnid hiljem ühes juhtumisi täiesti hubases restoran-baaris. Sel ajal kui järjekordne “välk ja pauk” meid oma tuntud headuses osavalt teenindas, saime aega üle vaadata ka kogutud saagi. Elen ja Sigrid olid kõvasti saapaid jm asju ostnud, Elis oli oma lapsele soetanud armsalt rõõsa koolikoti. Shoppingul oli ka luusereid - Leino, Ants, Kert ja mina, kellel polnud midagi sellist ette näidata, mis siin mainimist vääriks.
Ja ega siis muud kui lennujaama ja Ants Brüsseli ning ülejäänud jõuk Stanstedi poole punuma. Lõpetuseks peab mainima,et peale merel veedetud nädalat osutus lennujaamahotell Stanstedis, kus me viimasel ööl peatusime, täielikuks hügieeniparadiisiks :-)

Õppesõit Salerno lahel..

..ehk kuidas Anija mehed käisid Agropolis.
Elis:
Täna on siis käes meie lühikese ent see-eest kuulsusetu merereisi viimane päev. Lõpuks ometi hakkavad asjad oma õigetele kohtadele asetuma. Peale eileõhtust kiiret lõppmängu avastan ennast hommikul magamas juba koduseks saanud kõikide mugavustega hubases kambüüsis, kuhu sai peale viimase klaasi tühjendamist joonelt külili kukutud. Peab tunnistama, et üle pika aja maitses uni hea – magasin lausa kella 11-ni. Selle reisi pikima une auhinda vastu võttes selgus, et ekipaaž Paavo-Reilika lõid siiski selle rekordi napilt aga kindlalt üle. Ülejäänud meeskond aga oli omavoliliselt aluselt lahkunud. Lauale lebas silt kirjaga, mis agiteeris seltsimehi aeglaselt kiirustama kuna Mia Xara olla tahtnud väljuda kell 12:00. See mõistagi piiras niigi ahtaid hommikusöögi väljavaateid, mistõttu piirdusime tavapärase kerge einega mitte just ülearu lähedal asuvas šokolaadi-kondiitriäris.
Kell 12:00 olid kõik, kes õnnelikumalt või õnnetumalt, pardal ning läks ka kohe sõitmiseks lahti. Plaan oli seekord äärmiselt lihtne ent geniaalne – minna merele chillima ja ankurdama. Samuti pidas kapten Leino peenikest plaani enesele järelkasvu koolitada, et tulevikus jääks laeval rohkem aega pühenduda elu püsiväärtustele – alkagooli konsumeerimisele. Tehtud-mõeldud. Ühel häälel valiti tänase päeva kapteniks Siki ning õppesõit võis alata. Algatuseks õnnestub meil kohe sattuda sügavasse tuuleauku. Podistame mootoriga pisut maad edasi ja leiame ka tuule üles, mille tugevuseks on minu mõõdikute järgi „pole paha“. Proovime ka liblikat. Tagajärjeks WC-st väljuv rahulolematu Kert, kes nõuab häälekalt suuremat kreeni. Vanematelt merekarudelt laekus ka mitmeid õpetussõnu ja kasulikke näpunäiteid.
Viidi läbi hääletusvoor järgmise aasta reisisihi valikuks. Ülekaalukalt võitsid Kanaarid. Hiljem otsustas žürii siiski rahvahääletuse tulemust muuta ning uueks sihiks sai Horvaatia, kuna sealne õlu on aus ja odav.
Vastu igasuguseid ootusi on täna väga ilus ilm. Särgid-püksid kipuvad maha tulema ja tekil paljastub hulganisti paljast valget pinda. Leidus ka rahulolematuid kes arvasid, et 7-t sellist päeva järjest küll välja ei kannataks. Äärmisel juhul võiks olla 6 ja lisaks 1 tormine ent see eest päikeseline.
Nõndamoodi mõnusasti chillides lendas aeg ja jooksis jutt. Keegi mõtiskles poolvaljusti (see võis ka vabalt olla nüüdseks ametikohustustest prii ja jõudeelu nautiv Leino), et Kert on muidu tip-topp koll, ent tal on üks viga – Marit. Teravmeelsemad haarasid kohe sõnast ning selgitasid, et ka Leinol on üks viga, mis algab E tähega. Muidugi ei jäänud ära märkimata ka minu mõningad pisivead, mis huvitava kokkusattumusena algavad samuti E-ga.
Vahepeal viib erukapten Leino, kes eile raadioside käigus raadiosaatja endale kõrva toppis, igaks juhuks läbi põhjaliku koolituse Mayday edastamiseks, et tulevikus ei korrataks samu vigu.
Kell 15:00 teeme ujumispeatuse. Kuna põhiankur seekord keeldub jalgu alla võtmast, läheb sisse manuaalne varuankur. Kõigi üllatuseks ei ole vesi just kõige soojem. Vette läheb, nagu alati, elupõline hüljes Paavo. Talle sekundeerib kapten Siki. Kuna pardal on terav puudus lemmikloomadest, püüab Paavo kinni ühe korraliku rasvase meduusi, kes asetatakse ämbriga ahtrisse tüürimehe kohale.
Ujumispaus ei kestnud just ülearu kaua. Varsti hiivame ankru ning suundume Agropolise kodusadamasse tankima. Manööver tankimiskai äärde toimub eeskujulikult. Ilmselt oleks ka põkkumine parkimiskaiga edukalt aset leidnud, ent kaldalt asjade kulgu jälgiva itaalia mehikese närvid ei pea vastu ja ta nõuab häälekalt rooli oma pikaaegset lemmikut, meie kõikenäinud erukaptenit, kuna ümbruses parkivad kaatrid olla ülihinnalised. Kolmandal katsel saame kaile pihta. Ahtrivendri paigaldamine möödub vaatamata jõupingutustele viperusteta.
Sadamas ootab meid ees terve päeva iseennast sealsamas paigas tankinud ja seetõttu kõrgendatud meeleolus olev Sybili meeskond, nende hulgas galantsed härrasmehed Horny ja Barney. Lasime ka nende meeldivas seltskonnas heamaitsta kohalikul kvaliteetveinil, mis oli villitud keeratava korgiga 5 liitrisesse anumasse. Jahi tagastamine sujus samuti, hoolimata mõningatest väiksematest puudustest, tõrgeteta. Vastuvõtjal oli viimane puhkuse-eelne tööpäev, mistõttu ta ei olnud just üleliia punktuaalne.
Final countdown. Sai käidud juba eelnevalt tuttavas restoranis kogu üritust kokkuvõtval banketil, mis möödus võrdlemisi vaoshoitult. Hiljem väisasime ka eskadrilli admiral Volmeri staapi, kus toimus põhjalikum otste kokkutõmbamine ja analüüs. Kuna vein ja peenem poeviin oli selleks ajaks juba lõppenud, otsusin end seekord Vana Tallinnaga oimetuks lüüa. Paraku sai mingil hetkel selle reisi magusalimiit täis ning hea plaan jäi realiseerimata. Väsinud ent õnnelik meeskond naases täies koosseisus tagasi Mia Xara-le kell 1:30. Siiski võib häbenemata väita, et sel õhtul jäi ressurssi märkimisväärselt üle. Hommikune äratus sai tellitud 6:00-ks, et jõuda 6:30 väljuvale Napoli bussile.
PS! hommikul äratas meeskonda Sybili madruste vilgas tegevus Mia Xara pardal , mis oli suunatud meie laevaaku demontaažile laenamise eesmärgil.

Capri teine pool..

..ja tormine tagasitee.
Leino: Alustuseks pean teatama, et Paavole võib usaldada kõike muud peale kirjutamise. Oma püha kohusena otsustas kapten isiklikult kirja panna reisi põnevamad momendid.
Alustan natuke paraleelselt Kerdiga ehk eelmisest õhtust. Jõudsime vaiksesse abajasse Caprist otse idas, kus targa raamatu järgi oli rangelt mitte soovitav ankurdada. Seda tõenäoliselt põhjas oleva risu pärast ning soovitati kasutada ankrupoisid. Tundus, et viimased lahkujad olid kustutanud valguse, s.t. ühtegi poid ei olnud. Lõpuks leidsime tagasihoidliku lipukese veest kerkimas, selle küljes oli vast 10 mm jämedune ots, mis peaks kinni kalapaadi, aga Bavaria 44, hmm...
Kahe mehega otsustasime proovida, kas tuleb põhjast lahti. Ei tulnud.
Et õhtuvalgust veel oli ja tuult abajas polnud otsustasime pidamist testida. Tõmbasime otsa vööriknaapi kinni ja tegime väikese õhtusöögi. Seniteadmata isik, kes eine esimesena lõpetas ja tekile läks hüüatas saatuslikud sõnad: "Jaht triivib!" Oligi nii, Mia Xara ja ummiklainetus osutusid, alandav küll, tugevamaks kui 2 parimais aastais Maarjamaa mehepoega. Triiv kandis meid loomulikult kõrge kaljuse kalda poole, kus murdlaine mässas. Kiire otsus ots lahti ja
mootoriga kaldast eemale. Ots tuli kergelt lahti küll knaabist, aga mitte jahi küljest. Kümmekond meetrit liikunud, nägime, et lipuke hakkas pahaendeliselt meile järgnema. Kas tüüri või kruvi taga? Keerleb! Järelikult kruvi!!! Masin stopp! Ankur sisse, et tagasi ei kannaks. Õnneks :-) läks juba pimedaks. Mida teha? Murdlainetus on vast 50 m kaugusel ja ankur otse all, sügavus 20 m, et ankur kindla peale pidama jääks tuleb järgi anda vähemalt 80 m otsa. Hmm! Üks tark mees, Phytagoras nimeks, ütles a2+b2=c2 ehk esimeseks kindlaks pidepunktiks on... kaljud. Puudus ettekujutus, kui ümber on ots mähkunud. Pimedat aega oli jäänud 12 tundi. Vette sai lastud kummipaat ja välja otsitud varuankur, et saaks selle kaugemale viia. Samaaegselt otsustas hüljes Paavo kontrollida oma taskulambi veekindlust ja kiikas korra põhja alla. Mehe jutu järgi piisas vaid ühest noalõikest.
Otsustasime varuankru kasutamise asemel üritada vabastada kruvi. Lahendamist vajas küsimus kas siduda Paavole põhja alla sukeldumiseks julgestusots külge või mitte. Lugesime kokku kruvi, tüüri, kiilu ja ripnevad otsad, kuhu professionaalne sukelduja suudab professionaalselt takerduda ning otsustasime et julgestuseks jääb Kert. Mõeldud tehtud, andsime Reilikale validooli ja Paavo kadus jahi alla. Käis plõks ja lahti see ots tuligi. Kõik kokku alla 30 sekundi.
Nüüd oli järgmine probleem - ainsateks orientiirideks olid jäänud kuu ja kaks tähte, kuhu minna. Otsustasime ankrut mitte hiivata ja kottpimedas uut kohta otsima hakata, sest abajas oli keskelt üsna sügav. Jagasime end paarikaupa vahikordadesse ning andnud kõigile teada, et juhul, kui ankur liikuma hakkab, käivitada mootor ja hoida kurssi 230 kraadi, läksin magama. Tagantjärele kuulsin, et sain ainsana esimese vahi ajal poolteist tundi suikuda, sest tuulepuuduse
tõttu abajas tegi jaht 360 kraadiseid pöördeid ja külglainetuses sattudes lengerdas nii, et köögis nõud lendasid.
Viimases vahis olime Eleniga. Oli kena vaadata, kuidas päike hakkas mäe tagant tõusma ja hommikul seitsme paiku "Sybil" abajasuust möödus. Söönud hommikust, otsustasime suuna võtta Caprile, sest osad meist ei olnud seal jalga maha saanud. Oli teine selline vanadekodu moodi koht, kus oli väga palju kuuldeaparaatidega inimesi :-) Nad käisid tähtsa näoga giidide järel ja noogutasid iga lause peale, mida see vaeseke oma mikrofoni ütles.
Kella ühepaiku andsime otsad ja suundusime Agripolise poole. Selge oli, et me päevavalges sinna ei jõua. Kena traditsiooni kohaselt tõusis tuul ja saime jälle vestides sõitu proovida. Paavo, öistest seiklustest härga täis, otsustas rooli ronida.Grootpuri oli meil parandamisest hoolimata selline poolpidune ja hakkas vähe kõvemate puhangute ajal rebenema. Jäime ainult genoa peale lootma.Järjekordselt ei olnud silmapiiril ühtegi alust. Tuule kiirus oli näidiku järgi 27 sõlme. Arvestades, et saime ainult eespurjega liikudes bavaria nii kreeni, et alumise reelingu juures oli vesi pahkluuni, siis näidik ei olnud taadeldud, vähemalt hiljuti mitte.
Õhtu saabudes vajus tuul vähe vaiksemaks ja rooli võttis üle noor kapten Siki. Viimased kuus miili läksid mootoriga vastutuules, aga laine oli ikka nii korralik, et iga kokpitis olija pidi arvestama et saab ämbri vett iga 10 minuti jooksul. Pärast sadamas oli kena võrrelda, et kellel kõige valgetriibulisemad ja jäigemad riided. Öine tähistus Agripolise sadamas ei ole just kiita. Ainus selge märk oli Valgustatud Santa Maria Kuju, aga seda polnud jälle kaartidel...
See oli ainus päev, kus tundsime puudust vanast heast Rooma vomitooriumist, aga kõik läks õnnelikult ja sadamas leidsime ka Mariti kilekoti tervena üles :-)

Ankrus - päeval ja ööl

Kert:
Hommikul ärgates olime sunnitud tõdema, et Elis ei olnud öö jooksul siiski imesid korda saatnud. Itaalia temperamendist pakatav naiskelner ühest imekauni merevaatega Ischia ristorantest ei ilmunud meile hommikusööki tegema ja nii kinnitasime oma keha juba tavapäraseks muutunud menüü järgi .
Ilmataat meie reisiseltskonna hellitamisega ülemäära palju vaeva ei näinud. Olgugi, et Tallinnast startides oli meil kaasa võtta üsnagi suvine ilmaprognoos, osutus tegelikkus oluliselt jahedamaks-tuulisemaks-pilvisemaks. Tänane hommik ei olnud erandiks – ilm oli jahe ja tuuline. Ent meie eskaader end heidutada ei lasknud – kapten heiskas varakult purjed ning keeras paadinina laulusalmidest hästi tuntud Capri saare suunas.
Avamerele jõudes tervitas meid tugev tuul, mis meeskonnale vägagi meeldis - rõõmsat siginat-saginat oli meie laevuksese peal rohkem kui eelmistel päevadel. Tormituuled, kohati üle pea pritsivad lained, pidev rappumine ning kreenis olek tegid selle sõidu äärmiselt nauditavaks. Kohalike jaoks olid sellised ilmastikuolud ilmselt grande problemo’ks – nii kaugele kui silm avamerel seletas, ei paistnud silmapiiril mitte ühtegi teist meresõidukit. Ei suurt, ega väikest. Aga ju see pigem italiano’de probleem, et nad head meresõidu ilma vääriliselt hinnata ei oska. Meie kapten oli igatahes vana rahu ise ning meeskond oli kapteni vääriline – märjukesepudel käis hoogsalt ringi ning tuju oli kõigil hea!
Paavo oli meile eelmisel päeval selgitanud geopeituse mängu reegleid. Minuarust on see geopeitus üks ütlemata vahva väljamõeldis. Ent Sigridile meeldis Paavo seletus ilmselt veelgi rohkem, sest tema otsustas härjal sarvist haarata ja omapoolse panuse ülemaailmsesse aarete nimekirja lisada. Palju täpsemalt ma siinkohal kirjutada ei saa – las jääb aareteotsijatele ka väheke nuputamisainet. Mõned märksõnad siiski: a)aare on liikuv objekt, b) paikneb Ischia ja Capri vahelises veekogus c) on musta värvi ja seda saab kasutada ujumise käigus. Aarde leidja peab samaväärse aarde asemele panema ja originaali toimetama Sigridile.
Kui geopeituse punkt maha märgitud sai, siis läks reisi rekordite registreerimiseks. Tüürimees Paavo täpse silma all fikseeriti tuule maksimaalseks kiiruseks 21 Itaalia Ühikut (tõenäoliselt oli tegu sõlmega - toim.) ning laine kõrguseks kaks kerti (kerdi pikkus napilt alla 2m - toim). Teadjamate sõnul on need päris väärikad numbrid.
Lõuna paiku jõudsime Capri külje alla ning peatusime saare lõunapoolse sadama juures (Marina Piccolo). Purjekatele seal kaid ei ole ning sestap ankurdasime end rannast veidi eemale. Kuivõrd kogu meeskond korraga maale minna ei saanud, siis otsustasime lõunat paadis süüa. Meie tublid naishinged asusid koos Antsuga pastat valmistama ning Kert ja Marit suundusid „julla“-ga soola ning mageda vee järele. Tühi soolatops usaldati õige inimese kätte – kui Marit rannarestorani sisse marssis ja tühja topsiga vehkis, siis täideti see sekunditega. :-) Igatahes sai lõunasöök superhea – proovisin mina selle reisi jooksul igasugu pastaroogasid, ent ühestki kõrtsist nii head ei saanud kui Mia Xara kambüüsist.
Kuivõrd maalepääs oli piiratud, siis peale lõunasööki andis kapten Capri viisa Antsule, Sikile, Maritile ja Kerdile. Paari tunniga saime saarest üldmulje kätte. Eks ta päris huvitav ja omapärane ole – ega muidu sellest niipalju lauldud ei oleks. Kui turismikombinaadile iseloomulikud paratamatused kõrvale jätta, siis võib öelda, et on väga ilus saar!
Meie ringijalutamise lõpetas kapteni ärev kõne: „Tuul on tõusnud, marss paati ja minekut! Pidime kiirustama, et enne pimeduse saabumist ranniku äärde tormivarju jõuaksime. Sihtkohaks oli „vaikne abajas“, kuhu oli plaan ööseks ankrusse jääda.
Ajaliselt oli meie arvestus õige – pimeduse saabumise ajaks jõudsimegi plaanitud kohta. Ent legendijärgset ankrukohta selles abajas ei olnud…. Väljas oli tugev tuul ja pimedus – lähimasse sadamasse sõitma hakata enam ei saanud. Sidusime end kohalike kalameeste võrgupoi külge ja lasime ankru välja. Oli lootus, et need hoiavad meid paigal, ega lase lainetel paati kaljude vastu puruks peksta.
Koht iseenesest ei olnud sugugi nii vaikne kui loodetud – laine loopis paati pea sama tugevasti kui hommikupoolse Ischia-Capri reisi ajal. Tekilt ümbruskonda silmitsedes avanes õudusfilmilik vaade – sünged kaljud kolmelt poolt meid ümbritsemas, sekka mõned lagunenud ja mahajäetud majakesed, mida valgustas vaid kuu. Kapten otsustas, et me ei soovi nende kaljude vastu ennast katki sõita ja meile ei sobi sellises miljöös merehädalisteks hakata. Sestap sai ankur käsu laev paigal hoida. Meeskond sai loa magama minna, ent keegi pidi kogu aeg valves olema.
Vahetustega valvates me selle öö mööda saatsimegi, ent korralikult magada ei saanud sellel öösel mitte keegi – keda segas katkematu loksumine, keda väike hirm võimaliku õnnetuse pärast.

Meie, Türreeni mere piraadid

Ants:
Eelmise päeva kultuurišokist Pompeisse või siis Itaalia kavalatest ent see-eest odavatest vägijookidest ikka veel oimetu paatkond ei olnud kella seitsmeks endast erilist märku veel andnud, kui me Leinoga otsustasime seekord ausate eurooplastena sadamamaksud nagu kord ja kohus ENNE lahkumist ära maksta. Mitte et me seda väga teha oleksime tahtnud, sest 70 EURi saaks siiski ka märksa eesmärgipärasemalt ära kulutada kui ainult ühe öö eest suures vesivoodi laadses plastiktorus. Kuna me olime aga jällegi esimene paatkond, kes startis, et soovinud me seda koormist ja seletamist teiste paatkondade õlule asetada, nagu see kahetsusväärselt Amalfis juba juhtus.
Vaade Napolile ja Vesuuvile


Sorento sadamakapteni putkast leidsimegi ühe noore italiano, kellele inglise-itaalia-prantsuse-esperanto sõnavara kasutades oma soovist lahkuda kümne minutiga selgeks tegime. Seina peal ilutses ka hinnakiri, mille kohaselt alla 14 meetri pikkused laevukesed (mida Mia Xara, tuginedes teise klassi matemaatikale, kahtlemata oli) maksaksid sadamatasuna 56 EUR. Raha juba näpus, palusime ka korralike eurooplastena arvet, mille küsimist kohe kahetsema hakkasime, sest pärast sebimist-sagimist ja telefonikõnesid võttis blanketi leidmine noorel ent kogenematul italianol aega oma pool tundi. Kas siis üleliigsetest manöövritest või millestki muust tingituna lajatas esmapilgul sõbralik noormees meile siiski 70 EUR arve. Põhjenduseks toodi segane jutt ainult ühest ööst… Vot siis.
Väljusime sadamast kell 8 ja võtsime suuna kohe Procida saarele, mis asub Ischia ja Itaalia ranniku vahel. Sellele nelja ruutkilomeetrisele maalapile on pressitud tervelt 11 tuh elanikku (võrdluseks, Kihnu on neli korda suurem, aga seal elab napp 600 inimest – vot sulle regionaalpoliitikat). Sõit ise kulges ilma suuremate vahejuhtumiteta, kui välja arvata 15 knotsine tuuleke ja „ilus kreen“, mis nagu õhtul selgus, meremeeste seltskonnas välja naerdakse, sest ega ju Bavaria tüüpi lustikummutiga kreeni saada ei ole võimalik. Julgeksin siiski siinkohal vastu vaielda, aga sellest ja Paavo vägiteost saab lugeda mõned päevad hiljem.
Elis sai nagu kord ja kohus laevatekil magades käpa jälle korralikult maha. Ei tea, kas teda olid ära väsitanud neljanda päeva seksinaljad või minestas ta Paavo faktidel põhineva konstanteeringu peale, et vetsupotti tuleb ikkagi soolane vesi, mitte ei raisata seal nappe mageveevarusid või oli asi hoopis ära joodud õllevarudes, aga kui me lõunasöögi ajaks Procida väikesadamasse jõudsime, siis nägi ta niivõrd murettekitav välja, et naised keelitasid teda ikkagi paati jääma. Elis tõsise mehena tühja loba kuulama ei jäänud ja uskudes endasse siiski rohkem kui naissugu, otsustas jalutuskäigu kaasa teha.
Lõuna samas sadamatrahtris oli korralik ja vein odav. Söödud-joodud otsustati jalutada ca kilomeetri kaugusele jääva Isola di Vivara peale, mida ühendab Procida põhisaarega sulnis sillake. Plaaniks see paraku jäigi, sest kohalikud olid otsustanud turismihooaja lõppu tähistada korraliku sillaremondiga, nii et otsustasime ankru hiivata ja Ischiale purjetada. Vahepeal käisid vapramad meist ujumas, trotsides laeva põhjatutest kloaakidest pärinevat ollust ja meduuse. Mõnel see õnnestus, mõnel mitte…
Jõudsime Ischiale ca tund enne päikeseloojangut. Kaks paati olid seal juba ees. Teadsime raadiosidele tuginedes, et ühe paadi mootoril oli jõud raugenud ning see purjetas vapralt paari knotsise tuulega samuti meie poole. Neljas paat olla talle appi läinud, aga mootorit see tööle ikkagi ei pannud.
Sadamas tervitas meid Volmer, kes otsekohese mehena ilma igasuguse sissejuhatuseta Eliselt küsis, et kas ta poes käis? „Jah,“ vastas Elis. „Õlut ostsid?“ „Jah,“ vastas Elis. „No aga too siis,“ nõudis Volmer. Pärast veel siunas, et õlu olevat selline soe…
Ischia on selline poole Vormsi suurune aga väga rahvarohke: üle 60 tuh inimese. Ta on eelkõige tuntud oma termide ja spade poolest. Meie tunneme teda aga hoopis ühe vahva naiskelneri poolest Michelini tärniga pärjatud hotellirestoranis, mille nime enam keegi kahjuks ei mäleta. Vahva naiskelner suutis tervele bändile naeratuse saatel maha ärida oma viimased hooaja lõppu tähistavat viis kala, ühe kalmaari ja kaks krevetti. Kõik olid marurahul ja pugisid isuga. Elis oli kohe nii rahul, et tahtis vahvat naiskelnerit paati kaasa tarida. Enda sõnade kohaselt ainult hommikuks süüa tegema. Aga mine sa tema tegelikke ihasid tea. Igatahes jäi Ischia meile meelde kohana, kus kõik otsad jäetakse lahti….

Pompei polegi pompoosne

Siki:
Õhtune otsade kokkutõmbamine oli hoogne ja põhjamaisest "tagasihoidlikkusest"said oma osa ka rahvusvaheline seltskond kogu Amalfi jahtsadamas. Kui peale muulilt päikesetõusu pildipurki püüdmist meie Mia Xarale naasin, siis tervitas mind soliidne briti proua väga viisakalt - "Good morning! Did yu have a nice party?" Oi seda inglaste otsekohesust ikka küll! No ja kogu ülejäänud eestlastest eskaader ristis meie jahi ka peojahiks!
Idaeurooplaste kombekohaselt otsustas reisiseltskond sadamamakse optimeerida ning lahkus ilma ormeggiatori aka kummijullaga Paologa arveldamata. Päevatõde seekord Paavolt - mida kallimas sadamas me ööbime, seda rohkem me säästame :))))

Teekond Amalfist Sorrentosse oli täis hingematvaid vaateid Itaalia rannikule ning kuna tuult oli purjetamiseks piisavalt, siis ujumispause seekord ei tehtud ning juba ennelõunat alustasime Sorrento sadamate vallutamist. Viimane oli komplitseeritum kui oskasime arvata, kuid lõpuks maabusime Piano di Sorrentos.
Esialgne plaan rentida autod, et Pompeisse varemeid vaatama minna, asendus sadamalähedase hotelli abivalmi teenindaja soovitusel hoopis paarikümne minutiseks rongisõiduks kuulsasse turistilõksu. Ja me võime kõigile kinnitada - Pompei külastamiseks EI kulu tervet päeva! See oli võimalik läbida 1 tunni ja 15 minutiga! Kuna Elis antud ürituse sõna otses mõttes jahis mahamagas, siis kingituseks sai ta meie kõigi poolt Pompei kaardi :))))
Õhtu möödus hiljem Sorrentos ringikonnates, kus sai ka üks Paavo geopeituse punkt ülesleitud, limoncello ja veinivarusid täiendades ning hiljem Piano di Sorrentos õhtustades. Hetkel on parim saak 1,80 EURi poolteise littri veini eest! Vett juua on siin ilmselge priiskamine!
In vino veritas! Ja Itaalias on tõde palju ja väga odavalt!

PS, Ülejäänud neli jahitäit eestlasi suundusid erinevalt kavas olnud plaanile Caprile - plaan, mis meil läks eile õhtul kõrvust. Isegi teiste jahtidega raadiosidet pidades ei tulnud see pisiasi ilmsiks, kuna nii Capril kui Sorrentos on sadam nimega Grande ja Piccolo:)

Otse põhja ehk Amalfisse

Leino:
Buon giorno! Algas meie esimene päev Itaalias. Ei tea küll miks, aga igal sügisel kisub soojale maale purjetama. Seekord sõidukiks Bavaria 44, nimeks Mia Xara. Pidi teine kreekakeeli tähendama head õnne. Kuivõrd seekord on tegemist suurema firmaga, on jahi vastuvõtmine pikem protsess. See võttis aega julgelt paar tundi. Iga jubina ülevaatuse kohta tehakse
akti märge. Omandan rohkelt itaaliakeelset terminoloogiat.
Teised lasevad samal ajal hommikusöögil hea maitsta. Raisk, kes käskis kipperiks hakata? Selgus,et meie alus oli viiest eestlaste omast kõige paremas korras, ainult groot vajab natuke õmblemist. Teistel on vaja purjede vahetamist, lekib mageveetank jne.
Umbes 11 jõuame sadamast välja, kaasas kõvad hoiatused kohe algava tormi kohta. Purjed seda arvamust ei jaga ja vajuvad üsna kotti.
Peale paari tundi kõlab kipperi käsklus:"Start the engine". Reis jätkub naftapurjede jõul. Elis sattub sellest nii vaimustusse, et üritab tulivett konsumeerida
mootoriga võidu, s.t. 4 l/h. Nõrgim lüli tõmmatakse peale paari tundi soodiga tekile kinni, et ta omavolilise manöövriga pardalt ei lahkuks. Peale paari ujumispausi jõudsime Amalfi sadamasse. Vastas oli kummijullaga Paulo og Luca (fotol), kes sujuvalt üritas meile selgitada, et avaliku kai ääres kohta pole ja me peame teadmata summa eest erakai äärde parkima. Peale 10 minutist diskussiooni andsid targemad järele ja otsustasid Paulo rooli lasta. Filigraanse manöövriga pargiti meid peatänava äärde.
Puhvet ja seafood oli super, tuleb jälle õgimisreis... Amalfi ise on üsna Hydra sarnane. Püstloodis kitsad tänavad ja ülisõbralikud residendid. Aga jäätis oli super, väärt igas penni sellest 5 eurost. Öö möödus rahulikult, kella kolmest alates oli kõiksemees eesti jahtidel uinunud.

Buon Giorno, Italia!

Elen:
Üks nädal, üks rendijaht, üks vahemeremaa ja kamp vähekogenud seilajaid. Deja vu ehk Küklaadid aasta tagasi. Tundub, et Kreeka on meil ka täna peategelane - rohkem kui sellest, mis saapamaal juhtuma hakkab, räägime teel Tallinnast Napoli sellest, mis juhtus aasta eest. Latt on kõrgel!
Miks me seda jälle teeme? Ainult sellepärast, et ühel päeval potsatas minu ja kapten Leino postkasti meil üleskutsega minna Itaaliasse purjetama. Meile ei ole üldjuhul vaja selliseid asju mitu korda teada anda. Ning loomulikult ei lasta meil minna kaksi, vaid kohe liituvad vennad Vendrid ehk Elis ja Paavo ning ülejäänud mullune seltskond. Pluss paarilised, mistõttu pidime esialgse pisema Bavaria suurema, 44-jalase vastu välja vahetama.
Uustulnukaks meie kambas on ka Siki, kes lubab Tallinna lennujaamas lapsele, et toob ühe pehme ja ühe kõva kingituse. Kõvaks kingiks saavad Stanstedi lennujaamast ostetud pakk kaarte, mis kohe Mariti õhutusel käiku lähevad: "Mängime kohe ribadeks!". Sealsamas jaamas konfiskeeritakse Eliselt pudel rummi: "Olen ühe rummi võrra vaesem, aga kogemuse võrra rikkam," ei ole mees kurb. Loomulikult sätib ta end lennukis kahe naise vahele istuma: "Aknaalusel proual polnud häda midagi: nihkusin aga talle muudkui lähemale, tal vaesekesel poln'd kusagile minna." Ükski heategu ei jää karistuseta - järgmisel lennul on ohvriks Elis ja subjektiks massiivne must daam, kelle pealetükkivus oli šokeeriv isegi meie elunäinud pootsmanile. Mina üritan kasutada lennuaega kasulikult, loen koolimaterjale ning püüan endale falsifikatsiooniteooriat lahti seletada ühe miili klubi näite abil. Traditsiooniliselt kohtame sihtlennupunktis tüürimees Antsu ning täiesti ebatraditsiooniliselt ka ülejäänud nelja jahitäit eestlasi.
Esimene peatus supermarket kujuneb pisut tavatuks poekülastuseks: market plaanitakse meie info põhjal ca poole tunni pärast sulgeda ning selle märgiks hakatakase poes tulesid kustutama ning turvamehed ajavad meid pikkade poelettide vahel taga - ei meenu, et mul kunagi enne oleks õnnestunud turvameestega kulli mänguda..
Järgneb tüütu ca 2-tunnine bussijuht Roberto poolt kehtestatud söömise- ja joomisembargoga bussisõit Agropoli sadamasse. Meie selle nädala koduks saab iroonilise nimega Mia Xara (kreeka keeles "Kõik on korras"). Kuna oleme jõuetud, siis ühegi trattooriani kulgeda ei jõua: esimeseks õhtusöögiks on kuivarid ja XL käntsakas parmesani.

Leaving America

Kersti:
See on meie viimane päev Ameerikas. Lennuk Amsterdami väljub kell 17.40, seega saame võtta mõnuga. Magame suht kaua ja hakkame pakkima. Kolja on valmistanud meile maitsva hommikusöögi. Sööme. Arvutame välja, et kusagil 13 paiku võiksime hakata liikuma. Kaido ei ole vabanenud oma sundmõttest leida fotopood. Internetist ta selle leiabki ning otsustame sealt läbi sõita. Poe nimi on Samys Camera ja see on tõesti fotopoe nime väärt. Mitmel korrusel pakutakse kõikvõimalikku fotokaupa, kuid hinnad ei ole Euroopa mõistes odavad ja soovitud filtrid jäävad ikka saamata. Selgub, et Koqin’il puudub edasimüüja USAs. Aga Ameerikas on kõik suur, isegi mullikile mullid, tõdeme pärast videopildiraami ostmist. Jõuame 13ks Diana juurde. Võtame kohvrid ja jätame hüvasti. Kõigil on ilmselt peas mõte veel kunagi tagasi tulla.
Auto üleandmine toimub tõrgeteta. Oleme läbinud uskumatud 3548 miili ehk ligi 5700 km! Ameerika kohta normaalne. (Planeeritud oli 3800 km).
Check-in’is läheb palju aega. Kõigepealt selgub, et sellist linna nagu Tallinn ei ole olemas ja pagasit sinna saata on võimatu. Mõne aja pärast, pärast lisajõudude kaasamist, ilmub ka Tallinn maailmakaardile ja saime kõik check-inid tehtud.
Pagasipakkijaile mõned soovitused:
Kaasa on lubatud võtta 25 kg stuffi per face (seda eriti ei kontrollitud, st väike ülekaal ei ole probleem)
Arvestada tuleb, et siinsed neegrid pole nii tugevad kui Euroopas, st üks kott tohib olla max 50 naela raske, ehk mitte üle 25 kg.
Vot seda reeglit me küll järginud polnud. Kohvril on ju rattad ja midagi eriti rasket me sinna enda arust ei kuhjanud. Saime võimaluse lennujaamas kotid ümber pakkida. Meie kohver kaalus üle 30 kilo ja oleksime pidanud selle eest juurde maksma 50 taala. Vot see oleks neegreid piisavalt innustanud ka raskeid kohvreid tõstma.
Ümberpakkimistrikk õnnestus! Vaatamata sellele, et järjekorda polnud, kulus check-ini peale tubli ¾ tundi. Turvakontroll oli tavapärane. Ainult kingad oli kohustus jalast võtta. Ja neil, kel näomask oli, tuli ka see lindlilt läbi lasta. Üleliigseid küsimusi ei esitatud.
Pärast turvakontrolli läbimist sattusime ootamatult pisikesse lennujaama. Ilmselt turvakaalutlustel on lennujaam niimoodi tükeldatud, et ühte alasse pääsevad ainult teatud arvu väravate reisijad, meie puhul alla 10 värava. Alas oli paar söögikohta ja mõned poed. Ameerika stuffi oli, seega saime veel viimased kingid ostetud.
Lennuk varanes. Tänu ajatrikile oli meie lend juba plaani järgi 35 min lühem kui saabudes. Tegelikkuses jäi see tiba alla 10 tunni. Vaatamata masule läheb KLMil hästi – taaskord lennuk välja müüdud.
Ümberistumine Amsterdamis ja pistu ootamist Stockholmis ning seejärel saabumine Tallinna Lennart Meri nimelisse lennujaama. Reis on kaks korda eriti tore: siis kui kõik on alles ees ja siis kui õnnelikult ja väsinult koju jõuad. Oli maailma parim reis! Elagu Ameerika!

Tõeline põhjus 2: Hollywood..

(Teine postitus samast päevast)
Elen:
Küüditame Leino-Kaido kalale, et saaksime ise segamatult linna peale luhvtitama minna. Esimene vaatamisväärsus on siinsamas maja all asuv töötuba, kus Diana restaureerib-tuunib mööblit. Siit rändavad vanad mööblitükid teist või kolmandat elu elama uutesse villadesse. Kõige efektsemad on otseloomulikult mosaiiklauad. Jätkame Wilton teatri läheduses asuvas Diana galeriis. Maalid on muljetavaldavad - jumal tänat', et kodus kõik seinad pilte täis..
Sööme hommikust Larchmont Boulevardi coffee shopis, kus avastan moroccon mint latte tee, mis sojapiimaga tehtuna maitseb isegi hüvam kui Starbrucksi Vanilla Rooibos Latte. Peale haukame ameeiklaste kõige tüüpilisemat hommikusööki: buger'it (NB! Mitte segi ajada kõige tüüpilisemat lõunasöögi burgeriga), mis kujutab endast maitsetut või maitsekat suurt röstitud saiasõõrikut, kuhu tuleb toorjuustu peale mätsida.
Järgmine peatus on Hollywood & Franklin keskus ehk Oscari-gaala hoone Kodaki Theatre. Punast vaipa asendab täna siin pudukaubandus. Üllatuseks leian tähtede tänavalt oma nimeplaadi - näib, et võõrsil olen kuulsam kui kodumaal:)

Kahjuks asub siina ka suurepärane naistelõks - Victoria's Secreti pesupood - mis täiesti vastu meie tahtmist röövib meilt terve tunni. NB! Kogenud ostleja teab, et peale poodlemist tuleb võtta poest parkimiskaardile tempel - see kahandab tavapärase 15-dollarilise parkimisarve 2-dollariliseks. Trepist alla ja leiame end kuulsalt tähtede tänavalt, mis ummistunud tursitidest ja filmistaare mängivate tänavanäitlejatega. Kõige kuumem tegelane on Spiderman - neid kargab siin täna ringi vähemalt kolm. Teenistus pidavat tüüpidel olema päris hea ning seetõttu jääb mõni neist selle ameti peale aasta(kümne)teks. Edasi siirdume tšekkama, kas Beverly Hillsis on olukord kontrolli all. Enam-vähem on: mõni hoone on küll natuke liiga suureks paisunud, aga üldiselt näib, et linnaarhitekt teeb tööd.
Venice beach - L.A. linnaosa, mis suhtub kõige leebemalt kodutututesse ja tränikaupmehed võivad siin pillerkaart pidada. Kahjuks on ameeriklastel parasjagu mingi püha ning seetõttu liigume tigusammul ja parkimiskoha leidmine on mission very hard. Rannapromenaadil leidub kõiksugu karvaseid ja sulelisi: kes tahab tulevikku ennustada, kes muretseb, et mu õlavarrelt puudu tattuu jne. Kõige lahedamad on siin trummarite hordid, igal isendil oma pill kaasas ja nii moodustavad nad kokku omamoodi toreda Big Bandi.
Lõunaks Tai köök. Sellist elamust nagu paari päeva eest korealane pakkus, paraku ei saa, aga road siiski maitsvad (kolm ülesöönud naisterahvast = 50$).
Kodu lähedal takerdume ameeriklaste turunduslõksu - Rossi nimelisse suurpoodi, kuhu näib jõudvat igasugune selline brändi- ja mittebrändikaup, mis teistes poodides üle jääb ja siin siis võileivahinnaga maha müüakse. No näiteks põkkusin 12 taalase Ralf Laurent'i kotiga (võileib rannas maksis 14$ - toim). Kuritegu ju sellist kraami poodi jätta! Ostlemisele tegi kiire lõpu see, et lennuk pole kummist ega pangakaart isetäituv. Õnneks jõuame koju just-in-time ja ei jäägi kalameestele vahele oma uute kleitide-kottidega..