Kalispera, Ελλάδα!

Elen:

Kui kapten Leino alustas hommikuse piimaringiga, et meeskond riburada peale korjata, polnud Elis veel koju jõudnud. Paavo oli aga juba Kati juurde jõudnud. Viimasena korjame peale Mariti.
Riia ots on paraja pikkusega, et üksteise nimed selgeks saada. Kõige keerukam on Elisega, kuna Paavol tekivad kahtlused tema soos: "Mul oli pruut Elis. Aga minu Elisel olid väiksemad rinnad." Sellisele teadaandele järgneb mõistagi Elise (ilmselt mõlema) psühhiline trauma. See intriig ei jõua veel vaibuda, kui puhkeb uus: Marit ja Elis lähevad Andrese pärast, keda kumbki neist kohanud pole, kaklema. Lahendusena pakutakse bikiinivooru. Jne. Ühesõnaga - algus on paljulubav.
Kuna sattusin istuma esipingile keskmisele "joogitopsikohale", olin puldi lähedal ja mul oli rõõm piinata autokonda kolme plaaditäie Hardi Volmeriga.
Riia lennujaamas ei raatsi ekipaaž Fels-Ala pakiveini põhja ära visata ja kulistavad selle alla sel ajal, kui meie Lidos einestame. Tulemuseks on ootesaalis kõrvaklapid peas laulda röökiv eestlane. Saame ka ohtralt lisalugusid, kuna lend lükkub tunnikese edasi. Ning sellele lisaks veel veerandtunni, kuna Elis avastas lennukis, et oli oma seljakoti kusagile, vist vetsu ukse taha, unustanud..
Ateena lennujaamas ootavad meid Ants ja Terje. Tunnike hiljem selgub Kalamaki jahtsadama lähedal trammipeatuses üllatusena, et kapten Ioanis Makridakis ongi olemas. Ta juhatab meid kenasti meie uue koduni, milleks on 40-jalane Oceanics Caryanda. Kolm magamiskajutit, kambüüs ehk Elise-tuba, kaks dušiga vannituba, padjad-tekid-saunalinad - ausalt öeldes ootasin vähemat! 1000 euri selle eest kamba peale maksta ei tundu liiga palju. Üllatusena selgub, et minu igaks-juhuks Volmeri (mitte Hardi, vaid Alari:) käest võetud tõendit lähebki vaja - sellest tehakse hoolikalt koopia.
Sadam ise on muljetavaldav - siin peaks pesitsema ca 2500 jahti. Midagi sellist minu silm enne seletanud pole.
Õhtust sööme Makridakise soovitatud tavernas Vassili ning armume kreeka kööki (20€/nägu). Magustoiduks tähistame jahis Elis-Antsu sünnipäeva pudeli Terje toodud kange Mastika-dringiga ja magus ruudus kohaliku tordiga.
Õhtule paneb punkti MOB - Elisele osutub distants jaht-kai ilmselgelt liiga pikaks ning nii meie ujuda mitte oskav meeskonnaliige veest läbi käibki. Teel vette haarab ta möödaminnes kinni trapist, tänu millele tal käed sõna otseses mõttes ribadeks. Leino: "Nüüd sa siis tead, miks jahil peavad kindad käes olema." Magama saame vastu hommikut, unelauluks Elise valjuhäälne veendumus, et kõrvalkajutis on üks proua, kes kuuluvat täieõiguslikult talle..

Ausalt öeldes ei tunne ma end järgneva 7 päeva suhtes üleliia enesekindlalt..