Comeback vabariigi aastapäeval

Elen:
Peale viietärnihommikusööki (mis ei tundunudki enam nii luks kui eile ehk päevaga oli justkui üks tärn vähemaks jäänud) sõidutati meid Nairobi lennujaama. Virgini noortöötajad pidid paberkaustast üle kontrollima, kas säherdune maa nagu Eesti on tõesti olemas. Õnneks ikka veel oli! Heiki soov saata pagas otse Tallinnasse näis kandideerivat lennujaama aasta keerulisima keisi tiitlile. Appi kutsuti Keenia Virgini boss, meie eilne sõber. Tunnikest pool jändamist ja visa Eesti mees sai oma tahtmise. Nairobi lennujaamas võisid šopahoolikud oma kirele veelkord järgi anda. Heiki sai siin muidugi taas esikoha ja seega võib ta pidulikult kuulutada mängu „kellel on reisi lõpuks kõige rohkem asju“ võitjaks. Lend hilines ca 50 minutit st oli suht täpne. Riina-Leino sõlmisid sel teemal kihlveo, mille naispool taas võitis – siin reisil on juba kord nii kombeks, et mehed kaotavad kihlvedusid.
Poisid tellisid vabariigi aastapäeva puhul (Eesti Vabariik, palju õnne auväärseks 90. aastapäevaks!) lennukis vahuveini, neitsi-personal pakkus omalt poolt pidupäeva puhul juurde šokolaadi ning heiskasime eesoleva istme külge Kili tipus käinud sinimustvalge. Igavusest pistsime üksteisele jääkuubikuid krae vahele. Vennad olid suht tasased: Jaak luges Uhhuu-tuuri ja Priit viskas mõned isteteemalised naljad, nagu ikka.
Lennukiaknast nähtud kuusnurgad kõrbes ei olnudki militaarobjektid, vaid Liibüa põllumajandusime (http://www.livescience.com/imageoftheday/siod_041116.html)
Heathrows õnnestus Heikil jõuda SASi lennule. Alles jäänud viis neegrit (ehhee!, valge kohta võib seda sõna tarbida!) said bussis ligi 2 tundi läbi vihmutava Inglismaa Stanstedi poole loksuda; nägid, kuidas bussi kojamees rikki läks ja kuulsid, kuidas seetõttu hädaabikõnesid tehti. Olime üleväsinud ja –vintsutunud.
Äratus hommikul kell neli ja enne uue päeva keskpäeva maabusime kallil kodumaa pinnal. Meid võttis vastu ilus päikeseline ilm ja lumetu talv. Seega oli piisavalt põhjust käia ära Aafrika lael lund otsimas ja leidmas! Kahju vaid, et see Hiina uue aasta kalender jäi tippu viimata ja kaheksast eestlasest inimpüramiid tekitamata.. Järgmine kord järgmisel mäel!? :)

Nairobis vangis

Heiki:
Nairobi. Äratus 6.30. 7.00 hommikusöök. Leino tiim hilines nagu alati – seekord siis väikesed „peapesu” probleemid. 7.40 saime lennujaama poole minema. Nagu karta oli, oli meie lend tühistatud. Kõik teised samal päeval lennud olid aga juba täis - niisiis pakuti meile lendu järgmisel hommikul ning ööbimist ja toitlustamist 5* hotellis (Intercontinental). Kahjuks aga selgus kurb tõsiasi, et Londonist edasi saamine on meie enda probleem (planeeritud lennule me enam ei jõudnud). Samuti ei tahetud raha ka hüvituseks maksta. Virgini kohapealse manageriga (valge mees ikkagi) vesteldes selgus, et meile olid kohad kinni pandud eelmise õhtu lennule (kuigi Eleni info kohaselt pidi see väljuma sama päeva õhtul – ehk siis esialgse Virgini lennuga samal päeval). Vaikselt hakkas juba tekkima olukord, et mis te üldse tahate – me ju andsime teile eelmiseks õhtuks uued kohad. Tasapisi hakkasid vihased pilgud Elenit puurima (naine laevas – laev põhjas ning kindlasti kehtib see ka lennunduses). Virgini kohapealne manager korraldas väikese ülekuulamise oma töötajale ning õnneks selgus, et puusse panid ikkagi nemad ning Elen vabanes pilgukoorma alt. Sõit hotelli. Juba teine hommikusöök – seekord siis korralik. Ja siis London-Tallinna pileteid otsima. Internetis surfates selgus karm reaalsus, et kõige mõistlikum variant on tagasi lennata esmaspäeva hommikuse Easyjeti lennuga (st nagu planeeritud, aga päev hiljem). Ainult Heikil õnnestus Estraveli abiga hankida üks mõistliku hinnaga õhtune pilet läbi Helsingi Tallinna (vahemärkusena olgu öeldud, et Helsingi lennuk ootas Londonis 50 min traktorit, mis ta terminali eest ära tõmbaks. Sellest tulenevalt jõudis ka Heiki Tallinna alles esmaspäeva hommikul – esimese lennuga). Piletid ostetud, võtsime hotelli basseini ääres väikese päikesevanni ning suundusime lõunale. Edasi otsustasime minna shoppingule ning soetada omale puhtad riided. Linnapeal edasi jalutades sattusid Heiki, Riina ning Jaak nn laupäevasele külaturule (kus müüdi igasugu kohalikku staffi, sekka ka võltsinguid Hiinast). Turu väravas kargasid kohe ligi kährikud ning asusid turu reegleid seletama. See hirmutas Jaaku niivõrd, et ta otsustas kiirelt sääred teha. Allesjäänud otsustasid mänguga kaasa minna (hinges muidugi väike kartus röövimise ees – olime ju Nairobis). Siis turu reeglid: käid turul ringi, ees kaks kährikut nn peameest, kes selgitavad, mis miski on ning aitavad valida (samuti hoiavad teised eemal). Taga kaks kandjat, kes kandsid esemeid, mis olid välja valitud kui potentsiaalsed ostukandidaadid, raha maksmine toimub pärast lõplikku valikut kõigi asjade eest korraga ning selline teenus väidetavalt midagi ei maksa. Turg oli ostjatest tühi – umbes neli heledama nahavärviga tüüpi ja mõned kohalikud. Asjad välja valitud, mindi hinda kauplema kohalikku „kontorisse”, mis osutus lihtsalt üheks riietega eraldatud nurgaks. Valitu esemed laoti laiali, tehti viimane valik ning jäädi kähriku poolset hinnaküsimist ootama. See tuli mäekõrgune – 5 riideeseme ja 2 ehte eest 45 000 kohalikku (450 EUR) . vastasin pakkumisega 5 000 (aga kohe oli selge, et pingutasin veidi üle). Ja nii me siis kauplesime. Kaks vana head äramineku trikki ning lõpuks leppisime kokku 7 500 peal, mis oli väike ülemaksmine. Riina jõudis alghinnalt 42 000 kohaliiku 5 500-le pluss ostab neile poest riisi ja jahu. Hind kokku lepitud, suundusime ATMi juurde. Ja sealt edasi supermarketisse. Toidu ostmine oli omaette vaatepilt – kleenuke Riina ees ning kolm täisjõus meest korvidega kannul. Toit maksis kokku 1700. nii et lõppkokkuvõttes suht hea diil.
Tagasi hotelli ning õhtust sööma.
Loorid käisid kilpkonnasaarel.

Nairobis igavlemas

Priit:
Äratus 4.30, kiire hambapesu ja hommikusöögile. Enne pidi fuajeest diivanilt ühe kähriku üles ajama, kes asus hommikusööki valmistama. Hommikusöögiks traditsiooniline lahustuv kohvi, banaan ja “kõrvits” ehk papaia. Ronisime mikrobussi ja sõitsime lennujaama. Tee peal jõudis bussijuht rääkida, et meie tõttu jäi tal nüüd hommikune palvus tegemata (moslemitel 5 kohustuslikku palvus päevas), aga lubas selle ilusasti järgi teha. Sõit kesklinnast lennujaama kestis 10-15 minutit.
Üllatus-üllatus, lennujaamas kell 5.30 pagasiruum kinni. Mitte vaid pagasiruum, vaid ka saabuvate lendude terminaal, milles pagasiruum asub! Eile õhtul pagasit hoiule andes kinnitasid kodanikud, et hommikul 5 on nad kindlasti avatud.
Algasid pagasiruumi töötaja otsingud. Mingil hetkel ilmuski laohoidja koos võtmega, aga tal polnud terminaali võtit. Siis algas saabuvate lendude saali võtit omava inimese otsing. Saime infot, et härra või proua palvetab ja peale seda tuleb. Tuligi ja saime oma seljakotid kätte! Vahetasin oma 5 päeva juustutatud ja Jaagult laenatud vana T-särgi puhta vastu ning viskasin vana prügikasti. Jaak kohe kurjustama - ta olla seda koju tahtud viia! Ei saagi enam aru, kas teeb nalja või ongi pikk kodust eemalviibimine ja päike aju pehmendanud!
Andsime pagasi ära. Saime seda tehes uuesti kotte kinni ja lahti pakkida kuna pagasi läbivalgustamise masin oli katki ja läksine pagasikontrolli. Jälle üllatus - ilma 30 dollarit maksvat riigist väljumise kleepsu ostmata minema ei saa! Kamba peale saime kõigile nõutud summa kokku ja pardakaartile kviitungi külge. Marssisime lennuki peale ja olimegi nõnda Tanzaaniast ja Zanzibarist teel Nairobi ja Keenia poole. Lennu ajal oli suurepärane vaade Kilile koos liustike ja rõngaskraatriga. Alustame lähenemist Nairobile - näis kuidas seal viisade ja muude värkidega läheb.
Alguses kulges Nairobis kõik hästi. Saime oma Keenia viisadega uuesti sisse, ilma täiendavat 50 dollarit maksmata (oli oht et tuleb uuesti kohapeal Keenia viisa teha). Siis läks jälle huvitavamaks. Arutasime, kas anda seljakotid hoiule või homsele lennule ära tsekkida. Elen käis uurimas, kuidas oleks tsekkimise võimalus ja tuli kavala näoga tagasi. Kohalikud Virgini esindajad olid öelnud, et homset lendu ei toimu. Olla edasi lükatud ülehomsele! Väike lokaalne paanika ja otsus vastu võetud: anname pagasi kuhugi ära ja tuleme homme õigeks ajaks kohale ning vaatame, mis edasi saab. Kes täna veel homsest lennust räägib, peab õhtul teistele ringi õlut välja tegema. Saime kotid ära antud ja läksime hotelli.
Hotell oli paras peldik. Remontisime käepäraste vahenditega (kummist plätu) peldikupotti, imestasime ukse üle, mis seisis ees ja kinni, vaid mööbli vastu ust lükates ja läksime Carnivore-sse sööma (http://www.africanmeccasafaris.com/kenya/nairobi/excursions/carnivore.asp). Erinevat liha sai näost sisse aetud nii palju, et enam lihtsalt ei mahtunud.
Seejärel hotelli tagasi, väike lebo ja linnaga tutvuma. Kokkuvõte - mõttetu linn!!!!!
Õhtul jõime vägisi (kõht ikka veel nõnda täis) Leino ja Heiki ostetud õlleringe ja vaatasime fotokatest üksteise pilte. Ja nagu ikka vara magama.
Näis kuidas homme kulgeb?

**

Loorid veetsid selle päeva kõhuhäda käes vaeveldes StoneTowni hotellis ja vaatasid aknast välja.

Vürtsitüdrukud-poisid & StoneTown

Jaak:
Ärkasin jällegi kella 6 ajal ja vedelesin kella 8-ni voodis. Siis käisime hommikust söömas ja kella 9 ajal saime veel kõik korra kokku. Kiitlesime oma päevitustega ja arutasime, kes mitu korda öö jooksul särki märgamas käis. Riinal ja Elenil ei olnud hommikusööki, kuna nad ööbisid Leino ja Heiki juures nö illegaalselt ja nüüd üritasid nad süüa leida. 10$ per nägu olevat nad leidnud korraliku koha, kus pakuti ka päris kohvi (söök a la nagu meil safari ajal Sopa Lodges).
Kella 10-ks kolisime oma hotellist välja. Teised passisid Leino ja Heiki toas, mina käisin rannas (mõõnaaeg) jalutamas ja erinevaid karbikesi korjamas. Kella 11-ks vedasime end hotelli valvelauda, kust startis mikrobuss spice tour’ile ja sealt edasi Zanzibar Town’i.
Sõit viis meid läbi suhteliselt räpase saare. Vähemalt teeääred olid palistatud siniste kilekottide „põlluga”. Teelt paistis ka erinevat kohalikku arhitektuuri – savihütid ja „fibo blokkidest” seintega majakesed. Mõlemad olid viilkatusega (erinevalt mandrist, kus olid ümarad vormid) – kas roost või plekist.
Kella 12 ajal olime kohal spice tour’i alguskohas. Seal oli meile giidiks valges kilekas ja valge maikaga must noormees, kes rääkis soravat inglise keelt ja lubas endast ka pilte teha. Nägime, nuusutasime ja mõned julgemad ka maitsesid väga palju erinevaid taimi (vanilje, ingver, ananass, kohvi, pipar, jne). Lisaks tutvustati ka lõhnaõli komponendiks olevaid taimi koos võimalusega osta nendest tehtud 2 tüüpi lõhnavat vedelikku ning seepi.
Siis demonstreeriti meile kuidas neegripoiss palmi otsast pähkleid alla toob ja ise seejuures valjuhäälselt laulu lööb (Hakuna Matata – No Problems). Seejärel kooriti meile kohapeal ka 4 pähklit, millest jõime esmalt ära pähklis oleva mahla ja sõime peale pähkli valget sisu.
Tour’i lõpetuseks pakuti eksootilisi puuvilju (Jack fruit, tähtvili, lints, papaia, avokaado, roheline apelsin ananass, kollane ja punane banaan, mango jne). Saime tänutäheks igas peatuskohas jagatud/küsitud jootraha eest lehtedest punutisi – naised said pärja moodi peakatted, väikese kotikese ja mingit looma meenutava kaelaehte. Mehed said punutud mütsid ja lipsud. Siis avanes meile võimalus toetada kohalikku külakogukonda ja osta ca 5 korda kallimaid spice’ kui Stone Townis. Ja oligi aeg oma bussi minna ja linna sõita.
Linnas võtsime toad koha esimeses hotellis, kuhu autojuht meid viis. Loorid jäid linna kauemaks ning seetõttu valisid korralikuma ja kallima ööbimispaiga (100$ öö). Meil oli 3-ne tuba 70$ eest. Toas veidi hinge tõmmanud ja konditsioneeri jahedust nautinud läksime linna peale hängima. Esmalt leidsime mere äärest nö sadama kõrvalt (vähemalt oli liivale sõitnud üks praam, millele autode peale ajamine oli turistidele ja kohalikele meelelahutuse eest) ühe kõrtsi, kus ootasime tellitud pudeliõllesid ligi poolt tundi. Kuna lõuna oli juba läbi ja õhtusöök ei olnud veel alanud, siis süüa meile ei antud. Loorid ära oodatud ja õlled joodud, läksime linnaga tutvuma. Old Castle osutus pisikeseks kindluseks, millest oli suveniiride müügitänav moodustatud. Kõndisime veel mööda vanalinna tänavaid ja tõrjusime kährikute müügikatseid, kuni leppisime kokku, et Jaak ja Heiki lähevad suveniiripoodi ning ostavad puudu jäänud suveniirid ära, teised otsivad seni hea söögikoha.
Leidsime üles tõeliselt mõnusa poe – suur müügipind kahel korrusel, konditsioneeritud õhk, tagasihoidlikud ja lahked mosleminaistest müüjad ning mis peamine – väga hea ja mõistliku hinnaga suveniiride valik. Igatahes saime kõik vajalikud suveniiriostud tehtud. Poes olid ka tänaval kohatud pärnakaid (esimesed ja viimased eestlased kogu reisi jooksul väljastpoolt meie 8-st gruppi).
Tänavale jõudes juhatas meid sama kohalik must mees, keda olime enne kohanud, teiste juurde mere ääres ühe maja katusel asuva restoranini. Söögid olid seal väga head. Mina sõin taldriku mereandidega – kala, kalmaar, krabi sõrad, krevetid. Tõesti hea! Õllesõpradele teadmiseks, et hind oli Stonetownis nendes kohtades, kus meie käisime 3000 Ts-I 0,5 liitri kohta. Zanzibari põhjarannikul oli see 2000 kuni 2500 (selle hinna järgi hindasime hotelli sobivust ehk õlu ei tohtinud liiga kallis olla).
Rahulolevatena tänavale alla tulles jätsime pidulikult Looridega hüvasti ning pärast hotellis ostukottide ära panemist läksime veel pimedas linna peale kakerdama. Kell oli küll alles 20, kuid kuna olime harjunud sellel ajal magama minema, siis tundus, et on jube hilja. Kõndisime mööda enam-vähem valgustatud kitsaid vanalinna tänavaid ning jõudsime kohalikele mõeldud turule, kus käis ka õhtul aktiivne kauplemine. Olime seal ainsad valged, kuid saime samuti 100-200 Ts eest suupisteid (kohapeal küpsetatud kalmaar, maksavarras, mango, marmelaad, mingi tundmatu puuvili jne) ja suhkruroo mahla proovida (pressiti kohapeal). Kella 22.30 ajal jõudsime hotelli tagasi ja pugesime voodisse.

Tutvume India ookeaniga

Leino:
Tänane päev algas siis hommikul üsna vara. Kuskil 3 paiku kuulsime terrassil kobinat. Riina, kui kõige uudishimulikum avas ukse ja... ...sai lainega mööda vahtimist. Pidi ka kohe dušši võtma, et soola maha saada. Niipalju siis tõusust ja mõõnast ja täiskuust ja merevaatega toast :) Tõusu ja mõõnaga saavad eestlased ikka piki päid-jalgu, isegi siis, kui nad teavad, et need olemas on. Tavaliselt suudetakse õigel ajal unustamistrikk teha.
Hommikul on terrasilt hea vaadata, kuidas kohalikud odadega kaheksajalgu nopivad. Meri on bungalost ca 100 m kaugusel. Peale hommikusööki saab otsus tehtud – snorgeldama! Selle peale kulub ennelõuna ja tükk pealelõunatki. Start kell 10:00. Sõidame ümber Zanzibari, idaranniku läheduses paikneva Memba saareni (seal veedab puhkuse üks „Ekspressi“ tellija). Teel annavad ookeanis hüplevad delfiinid meile programmivälise etenduse. Kuigi laine on öisest kalalkäigust poole madalam, tekib kiiresti kaks kalatoitjat, kellest üks ka tagasiteel öögib. Päris kahju neist! Minek ja tulek võtavad mõlemad aega 2 tundi. Snorgeldamine on iseenesest tore, eriti neile, kellel see esimene kord. Kala nagu muda, sekka karvaseid ja sulelisi, aga korallid on vähe lahjavõitu. Peale mulistamist pakutakse paadil lõunat. Mõned vettehüpped ja tagasiteele. Tõus on niipalju mõjunud, et sõidame umbes poole lühemat teed üle korallirahude, aga vastutuule tõttu on ajakulu sama. Kaldale jõudes avastame, et ei ole aidanud kõvim päikesekreem ega riidedki. Kõik punased kui vähid!
Pisut vaba aega, mida Heikiga kasutame värviliste hilpude ostmiseks ja siis õhtusöök. Seafood on siin lihtsalt ületamatu – krabid, kaheksajalad, kalmaarid, kalad jne. Võibki sööma jääda. Õhtuse kokteili ajal kustuvad järjest Jaak ja Kaido. Öörahu saabub kell 21:00. Oli väsitav päev.

Zanzibar!

Jaak:

5.30 äratas mind palvuse algus Arusha mošees. Tukkusin voodis, kuni uuesti uinusin ja magasin kella 7-ni. Seejärel hommikust sööma. Siis kraamisime kõik oma kotid kokku ja asusime oma sõprasid reisifirmast ootama. Kell 9.05 on Maasai Wanderingsi 2 maasturit kohal ja algab sõit Kilimanjaro rahvusvahelise lennujaama poole. Kell 10.15 ehk täpselt check in alguseks oleme kohal. Esmalt pikk turvakontrolli järjekord ja seejärel veel check in saba, aga jõudsime ikka õigeks ajaks asjad aetud. Lennuki väljalend hilines vaid veidi. Pardal pakuti pähkleid ja karastusjooke, mis olid head külmad. Tund lendu läks kiiresti ning peagi paistis lennuki aknast helesinine meri – India ookean ning Zanzibar, mis võttis meid vastu niiske palavusega.
Lennujaamas vaadati vaid viisa olemasolu passis. Seejärel andsime 7000 kohaliku šillingi eest per nägu pakid lennujaama hoiule ning väljast leidis Leino mehe, kes oli valmis kogu kamba 60$ eest viima kuhu vaja. Hinna sees oli ka hotelli otsimine kuni sobiva leidmiseni. Kaido kauples veel hinna 50$ peale ja pugesime mikrobussi. Poolteist tundi sõitu ja kella 14 ajal olime saare põhjatipus Nungwi külas. Siis aga otsiti meeleheitlikult hotelli – küll oli liiga kallis, siis oli jälle rand liiga kaugel, siis oli sobiv hotell täis ja nii 3 tundi rohkem kui 30 kraadises palavuses! Lõpuks otsustasime minna esimesse hotelli, mida algselt välja pakuti, kuid kohapeal selgus, et see oli meie otsingute ajal välja müüdud (vähemalt 50$-ed toad). Pidime valima siis veidi rõskema olekuga ja kulunuma väljanägemisega hotelli, kus öö kaheses toas maksis 65$. Meie jõudsime Priidu ja Loooridega juba toad ära võtta, aga Leino leidis, et tema tahab ikkagi paremat ja sai samas hotellis, kus 50$ toad otsas olid, kena merevaatega (tõusu ajal rõduukse avamisel ka mere sissepritsega) 100$-se toa. Sinna kolis teiseks liikmeks ka Heiki ning illegaalsete ööbijatena ka Riina ja Elen.
Pakkisime asjad lahti ning jõime palavuse tõrjeks ja janu kustutamiseks ühe külma õlle (vaatamata hommikul sisse võetud Lariamile). Seejärel käisime ookeanis ujumas. Vesi oli mõnusalt soe ja hästi soolane. Rand oli ilusa valge liivaga ja vesi helesinine. Hotell ise asus huvitavas kohas – külasse tõi korralik asfalttee, kuid külavahel oli tõeline peldik – prügi, sodi, auklik tee, mis ei olnud just sõitmiseks eriti mõeldud. Pesemata lapsed ja samas ringi jalutavad koduloomad (kanad ja nälginud kitsed). Sellest paarikümne meetri kaugusel olid siis korralikud hotellid ja paradiisirand. Tõeline kontrast ehk ehtne Aafrika.
Kui ujumast tulime läksime oma tuppa soola maha pesema ning kui ma riide panin, ei leidnud ma enam oma mobiiltelefoni – kadunud või varastatud! Otsisin igalt poolt, kuid mida pole, seda pole. Leino proovis minu telefonile ka helistada. Kutsus, kuid helisemist ei olnud kuulda. Ju siis sai mõni kohalik sellest telefonist nüüd õnnelikuks.
Õhtusöögiks tellisime kalaroogasid, mis olid siin suurepärased. Enne õhtusööki olid Kaido ja Leino kokku leppinud kalaretke, mis pidi startima kohe pärast sööki ehk kella 18 ajal. Nagu juba tavaks saanud, siis start venis ning merele saime pimedas. Aga õnneks oli täiskuu, mis meie merereisi valgustas ja sellele romantilisust lisas. Sõitsime hooga ookeanile. Küla tuled jäid järjest kaugemale ja lained läksid järjest suuremaks (meie kogenenumad kalamehed hindasin neid 2 meetri kõrgusteks). Olime siis nüüd looduse ja 3 musta mehe meelevallas. Üks neist tõmbas kütusepaakide kohal suitsu, teine viskas landid sisse ja kolmas üritas meie meeleolu üleval hoida. Kalapüük seisnes paadiga mööda ookeani tiirutamises ja 3 spinninguga landivedamises. Paat ise oli umbes sarnane sellele, millega Pühajärvel lõbusõitu tehakse. Järvel sõitmiseks on selline isegi liiga uhke, kuid ookeani jaoks tundus paat veidi õbluke. Samas kohalikud käisid merel ka päris lootsikuga. Õnneks oli vähemalt vesi ja õhk piisavalt soe ja ka lained, mis üle parda lõid, ei tekitanud külmatunnet. Minul sai sellest sõidust suhteliselt kiiresti siiber, teised olid pikemalt hasarti täis. Tunni aja pärast, kui midagi ei olnud muutunud läksid nemadki kärsitumaks. Tehti ettepanek tagasi saarele sõita ning pärast rohkem kui kahetunnist ookeanil seilamist jõudsime õnnelikult tagasi saarele. Kuna kalapüügi asemel saime lihtsalt paadiga ookeanil sõita, siis ei olnud me nõus tasuma kalapüügi eest küsitud summat. Pärast pikki vaidlusi lepiti kokku 180$ peale ehk 30$ per nägu ja mindi enam-vähem sõpradena lahku.

Öine kalapüük = turistilõks

Jalgsisafari päev/ Ngorongoro

Riina:
Ei tea kas seda sai juba mainitud, aga eile õhtu poole hakkas me autojuht Naf imelikku juttu ajama. Ütles, et Ameerika Ühendriikide president pidavat täna hommikul Dar es Salaamist Arushasse saabuma. Kuna Nafi inglise keel tahaks veel veidi kõpitsemist, ei osanud mina seda sõnumit alul küll kuigi tõsiselt võtta. Hr. Bush pidavat külastama maailmakuulsat Ngorongoro kraatrit ja siis kohe kuskile edasi sõitma. Natukehaaval pilt selgines, Leino hakkas ju kohe peale mäest alla tulekut kurtma, et linna on siginenud püssidega turvamehed, iga vähegi soliidsema maja ette. Samuti olid peatee äärde „istutatud“ mastid, kus nüüd lehvisid sõbralikult USA ja Tansaania lipud. Siiski oli raske ette kujutada, kuidas Aafrika kaoses suudetakse tagada vajalikul tasemel turvalisus.
Hommikul igatahes oli meil tänu presidendile varane äratus. Eelinfo kohaselt pidi liiklus linnas suletama kell 07.00. Hommikusöök peenes majutusasutuses nimega Motel 2000 (http://www.motel2000tz.com/) sujus vaatamata varasele kellaajale kenasti ja enne lahkumist anti meile kaasa lõunapakid. Naf, kellel seekord õnnestus kodus ööbida, oli taas kohal enne kokkulepitud aega ja asusime teele. Liiklus linnas oli ehk tõesti närvilisem kui tavaliselt, sellegipoolest laabus kõik kenasti ja varsti keerasime suure tee pealt vasakule, kuhu näitas viit „Arusha National Park“.
Tee ääres liikuvaid inimesi vaadates tekkis idee külastada kohalikku kooli. Meil oli ju veel alles paar kotti komme ja peotäis pastakaid, kellelegi tuli need anda. Naf uuris natuke asja ja sõidutas meid peagi koolihoovi. Selgus, et kaks lauda moodi ehitist jagunesid põhi- ja keskkooliks. Keskkooli maja ees oli palju suuri lapsi, neid me pelgasime ja otsustasime, et võimaluse korral külastaks põhikooli. Õuel liikunud lahke õpetajaproua viis meid direktori kabinetti. See ruum oli vast 2x3 m ja maast laeni kola täis, lauakese taga istus ilus, pikk, intelligentse moega mees. Natuke irooniliselt ta meie soovi küll suhtus ja pilti teha ei lubanud, aga saatis meid siiski 7. klassi matemaatikatundi. Segasime siis natuke seda tundi ja rääkisime, kes me oleme ja kust tuleme. Sama kordus 2. klassi matemaatikatunnis. Kui olime rõõmsalt „Hello“ karjunud, tõusid kõik toas olevad 70 last üles ja ütlesid ilusti: „Good morning, madam“. Väga viisakas, kuigi nüüdseks on sellest maadamitamisest juba kopp ees. Peale pisikest jutustamist jätsime nännikoti õpetaja kätte ja kadusime. Ilus mälestus igatahes, kuigi näiteks lastel on õpetaja jutu kohaselt kuue peale üks õpik. Seda vaesuse asja on üsna raske ette kujutada, näiteks on kõigil lastel ilus puhas korralik koolivorm, kas siis tõesti raamatud on vähem olulised?
Rahvuspargi väravas (http://www.tanzaniaparks.com/arusha.htm) jätkus sebimist tükiks ajaks. Kuigi Naf tahtis kangesti maksta Maasai Wanderingsi kaartidega, ei õnnestunud see tal kuidagi. Selles rahvuspargis on võimalik ka jalgsi käies ringi vaadata, omapäi seda siiski teha ei tohi, tuleb palgata püssiga mees ehk ranger. No palkasime, see tähendab maksime. Saime esimesest väravast sisse ja sõitsime mõni kilomeeter kaugemal asuva järgmise värava juurde, Meru (4565 m) nõlvale. Sealt alustavad oma matka ka mäe vallutajad. Hoo, meie kogemuste juures tundus Meru täitsa poisike. Kui me näiteks tahaks, võiksime ühe hooga üles tippu joosta, aga me ei viitsi lihtsalt! Ilus oli seal küll, ühel pool Meru ja teisel Kilimanjaro, kes täna ennast üsna lahkesti paljale silmale näitas, aga pildi peale eriti jääda ei tahtnud. Siis tuli Elenil peale väike melanhooliahoog, kui ta mõistis, et on vabatahtlikult nõustunud veel ühel safaril osalemisega (selle aja peale olime saanud mõningase safarimürgituse). Naf oli väga mures, kui tuli mulle kurtma, et Elen nutab ja ei taha kuskile liikuda. Mina olin vahepeal tutvunud meie rangeriga, kelle nimi oli Isak ja kes osutus täitsa lahedaks selliks. Mõne hetkega oli ka Elen temast vaimustuses ja mured unustatud. Isak rääkis meile Merul matkamisest, taimedest, loomadest, iseendast ja oma perest. Näiteks saime teada, et kui pühvel peaks meie poole tormama, siis ei tohi põgeneda vaid tuleb kohe pikali visata. Pühvlid kahjuks ei tahtnud meiega mingit pistmist omada ja lonkisid eemale. Saime Isakult loa kaelkirjakutele külje alla hiilida, aga ka need arad olevused ei lasknud meid kümnest meetrist lähemale. Ikkagi oli omal jalal metsas liikumine autoga sõitmisest võrratult ägedam. Isegi kui ohtlikke kiskjaid ei näinud, Isaku jutu järgi on näiteks leopardid lihtsalt puu otsas ja meiesugused ei oska neid märgata. Kahetunnise matka jooksul tõusime natuke Meru nõlva mööda, seejärel pakuti duššivõimalust. 25-meetrise kose all pole mina varem käinud, lustisime Eleniga mis hirmus ja ka Isakul oli vaatepildist kangesti hea meel. Aga võib-olla meeldis talle hoopis suplev Leino. Pärast käisime koolobustel külas (loe: http://www.awf.org/content/wildlife/detail/colobusmonkey). Ja siis tagasi auto juurde. Kui tegime autosse ronides toidusodi märgates imestunud näo, teatas Naf, et ahvid olid seda natuke rüüstanud. Muuhulgas söödi ära osa Nafi lõunasöögist ja terve Eleni leib. Tühja sellest, aga auto ei käivitunud! Tundus selline päikesepiste moodi probleem olema, aga Leino arvas teadvat, et jeep ei saanud ühelt paagilt teisele lülitudes enam kütust kätte. Õnneks igavles seal platsil veel üks matkajaid ootav jeebijuht, kes oma käruga meie oma siit ja sealtpoolt nügides selle üsna ruttu käima lükkas. Igaks juhuks Naf enam mootorit seisma ei jätnudki.
Edasi sõitsime kõigepealt häguste Momela järvede juurde (ei mingeid emotsioone), seejärel tõusime Ngurdoto kraatri servale. Ngorongoro väikevend meeldis mulle väga. Seal ei ole turistidel soisesse kraatripõhja laskumine lubatud, loomi saab vaadata serva pealt ja neid oli nii palju, et mustas. Esimesel piknikuplatsil tühjendasime oma lõunapakid. Aeg hakkas peale suruma ja tuli hakata tagasi Arusha poole liikuma, kuigi hea meelega oleksin kraatriserva pidi veel edasi seigelnud, et asjast paremat ülevaadet saada. Mis teha. Arusha-Dar es Salaami „kiirteele“ jõudes selgus, et härra Bushi visiidi jätkuva kestmise tõttu oli Arushasse viiv tee veel suletud.
Tasub vaadata: http://www.eturbonews.com/1348/george-w-bush-places-arusha-under-siege ja http://youtube.com/watch?v=yG9ffqvTVmM&feature=related
Läksime paralleeli mööda, ehk siis külade ja äärelinna kaudu, mis oligi palju huvitavam variant, olgugi et teeks oli seda rada kohati raske nimetada.
Linna jõudes oli suur soov teada, kas meil on Outpost Lodges (http://www.outposttanzania.com/) öömaja või mitte. Kohapeal selgus, et Donna oli kohad broneerinud 21. veebruariks, väga kena temast. Õnneks meid välja ei visatud ja kõik laabus kenasti. Kuni soovisime automaadist raha võtta. Mina sain, aga Leinole ei antud. Ei ühest ega teisest automaadist, miski üldine ühenduse/liinide viga. Ilma rahata Leino on väga abitu, LOL. Pärast kõik siiski laabus ja saime Nafile auga väljateenitud tipi ära maksta. Saabus ka teine safariseltskond ja muljetamist jätkus kauemaks. Õhtust sõime koduhotellis, päris nälga ei jäänud, kuigi menüüvalik oli ootamatult väikeseks kahanenud.
Suht vara magama nagu ikka.

Kersti:
(Tegelased: Kersti ja Kaido, Heiki, Jaak, Priit)
Ärkasime Jambo Lodges Manyara rahvuspargi lähedal. Äratus oli varane, nagu siin kombeks – 6.30. Kell 7 pidime sööma hommikust ning siis 7.30 startima oma kolmandale ja viimasele safaripäevale Ngorongoro kraatrisse. Kaido, Heiki ja Priit – jalanõuhuvilised, olid kella 7-ks kokku leppinud kohtumise kingamüüjatega, kuna eelmisel päeval oli tehing katki jäänud hinnakonsensuse puudumise tõttu. Sussimüüjad olidki mõningase hilinemisega värava taga ja kutsusid Kaido ja Heiki oma poodi. Eelmisel päeval oli kokku lepitud hind 20000 šillingit paari eest, mis siis kokku oli 60000 šillingit kolme paari eest. Loomulikult oli öö kokkuleppeid muutnud ning kauplemist alustati jällegi 30000 pealt paari eest. Jõudnud alla 20000-ni, muutusid šillingud järsku dollariteks ja hinnaks küsiti 20 dollarit. Kaubeldi ja kaubeldi, kuid kuna kumbki pool alla ei tahtnud anda, jäigi äri tegemata.
7.45 istusime autosse, olles söönud kõhu täis omletti ja saia ja puuvilju, mis ilmusid pisut kiiremini kui Outpostis. Kimasime mööda tutuikat jaapanlaste poolt tehtud teed Ngorongoro poole. Teel tegi Peter, meie autojuht, traditsioonilise peatuse oma sõbra suveniiripoe juures. Soovisime osta suhkrutoose. Kuna aga kahe ühiku eest küsiti suisa 110 dollarit, tegime kiiresti minekut.
Ngorongoro väravasse jõudsime kella 10ks. Tavaline passimine, kuni Peter sissepääsumaksu tasus ning siis hakkasime mööda kitsast teed allapoole sõitma. Jaagu ja Peteri vahel tekkis väike sõnasõda katuse avamise teemadel, mille peale sõitsime kinnise katuse ja Peteri manitsuste saatel pole-pole kraatrisse. Kraatris oli esialgu üsna igav. Sõitsime läbi suht tiheda võsa, ega näinud kedagi peale elevantide, kelle vaatamisest olime juba tüdinud.
Natuke edasi sõitnud, laius meie ees ääretu tasandik või õigemini suur tasandik, mille ääred kraatri servade näol olid ikkagi ilusti näha. Kohtasime üsna kohe knuusid ja sebrasid, keda varem ainult kaugelt olime näinud. Päeva naelaks kujunes ninasarviku ja teema beebi nägemine. Nägime neid küll nii kaugelt, et korraliku pildi tegemiseks vajanuks me vähemalt 1000st zoomi. Sama lugu oli ka gepardiga, kes isegi läbi binokli vaadatuna jäi tillukeseks eemalduvaks täpiks. Ka lõvid ei tulnud meile liiga lähedale ning mõistlikust kaugusest saime silmitseda, läbi binokli loomulikult, elevandi korjust.
Pisut paremaid kaadreid saime sebradest, knuudest ja pühvlitest ning antiloopidest. Päris põnev oli järvevaade flamingodega ning jõehobutiik, kus silmasime ka väikest beebit üsna lähedalt. Kokkuvõttes oli siiski üsna lage ja tüütu ning toimuvate teeparandustööde tõttu ka väga tolmune.
Lõunaks peatusime ühe väikese järvekese kaldal, kus Peter soovitas oma silmade, nina ja sõrmede säilitamiseks tarbida oma lõunapakike ära autost väljumata. Väljas tiirutasid kurjakuulutavalt ringi mingid pruunikad kullilised. Kokku oli neid ikka rohkem kui kümme. Seadsime põnevusega oma kaamerad valmis, kuna noormees kõrvalautost asus auto kõrval oma lõunat sööma. Kõigepealt lendasid kohale väikesed linnud, siis tulid joostes sinise peaga kanad, aga kullid veel esialgu saaki ei märganud. Siiski suutsid ka pisemad tegelased noormehe elu kibedaks teha ning ta peitus autosse. Siis lõpuks said ka kullid aru, et midagi on teoksil ning asusid auto ümber pikeerima. Noormees püüdis veel läbi autoakna linnukesi toita, kuid kullid olid osavamad ning said suurema jao saagist endale.
Lõpetanud söögi, tegime väikese tiiru järvekaldal ning seejärel jätkasime safarit. Pealelõunane aeg mingit uudist ei toonud. Ninasarvik koos pojaga oli endiselt kaugel ning keegi uus põnev tegelane meid ei üllatanud.
Peagi alustasime raputavat tõusu mööda kraatri serva üles. Oli pisut kõhe, kuna teeservas mingit piiret polnud ning kukkumine oleks olnud üsnagi valus. Möödusime uuesti hukkunud loomakaitsjatele pühendatud mälestusmärgist. Seitsmest sellele kantud tegelasest üks hukkus lennuõnnetuses, ühe tappis ninasarvik, kaks tapeti salaküttide poolt ning kaks said surma liiklusavariis.
Ca kell 4 lahkusime me Ngorongorost. Ees ootas ligi 3 tundi sõitu Arushasse. Peter sõitis tempokalt, nii et olime juba enne 7-t kohal. Ega me rohkem kiirustada saanudki, kuna samal päeval külastas Arushat hr Bush ning kogu linn oli kõrgendatud julgeolekus ja paljud tänavad suletud. Kui meie kohale jõudsime, oli Bush lahkunud ja rahu juba maa peale saabunud.
Teepeal tegi Peter väikese peatuse meie Jambo lodge’i juures, kust laadis natuke kaupa peale. Ja ennäe imet, kohe olid kõpsti kohal ka meie kingamüüjad, plätud kotis, ning kauplemine võis taas alata. Küsiti 60 dollarit, kuid meie mehed ei olnud nõus. Lõpuks lepiti 60000 šillingi peale kokku. Üks mees proovis ikkagi veel 2000 juurde rääkida, aga Heiki ütles, et valigu mehed, kas 60000 või pastlad tagasi. Mehed tegid oma valiku ning lõpuks olid Kaidol, Heikil ja Priidul kauaigatsetud tuhvlid käes.
Kui olime Outposti jõudnud, ootasid Leino ja tüdrukud meid juba ees. Vahetati muljeid, joodi õlut ja mindi sööma. Sööki tuli nagu ikka kaua oodata, kuid see oli ootamist väärt. Peale sööki mindi ruttu tuttu. Ööd on Aafrikas mustad ja uni tuleb ruttu.

Manyara ja masaiküla

Elen:
Kes ütles, et siin maal ei toimu miski õigel ajal? Autojuht Naf oli kohal juba enne, kui me hommikusöögile läksime. Kahtlustan, et Donna hoiatas teda, et oleme neetult täpsed pedantidest põhjaeurooplased. Hommikupooliku pühendasime Manyara järve kaldal asuva 350-hektarilise rahvuspargi väisamisele. Eilse Ngorongoroga võrreldes oli tegu hoopis muljetavaldavama paigaga – seal oli vähemalt metsa, mis tõi kaasa loomade otsimise ja avastamise rõõmu nendele lagendikul „otsa koperdamise“ asemel. Seltskond oli kirev: sinised ahvid, mangustid, mäeküljel ukerdav elevandinooruk, väsimatult siblivad kuni 50-pealised ahvikambad, nõtked kaelkirjakud, isegi kohalikud röhitsejad olid nunnud, madalas vees müdistavatest jõehobudest rääkimata. Leinol ja Riinal tekkis terav arutelu sausage-tree üle - kas tegu on ahvileivapuuga või mitte. Et Leino jätaks oma leivapuu-jonni, panime talle uue nime: Leino Leivapuu.
Rahvusparkides on see kehva asi, et peab kogu aeg autos olema – välja tohib minna vaid piknikukohtades, kuhu loomad ei pidavat tulema. Küsimuse peale, miks kaelkirjakud siiski meie peatuspaigale lähenevad, ütles Naf, et need pole ohtlikud loomad. Küsimusele, miks elevandid siiski meie peatuspaigale lähenevad, käskis Naf meil ruttu autosse tulla :-o.
Rahvuspargist rahuldatuna palusime end lõunale viia sellisesse kohta, kus einestavad kohalikud inimesed. Naf oli koha valikul päris julge – luksuse ja puhtusega see „restoran“ just ei hiilanud. Avasüli võttis meid vastu toitlustusasutuse manager mr. Wonderful (tal oli seljas ka nimeline punane t-särk:) Olime ainsad kliendid. See oli esimene kord, kui saime päris kohalikku toitu mekkida: supp meenutas seljankat, kala oli üleküpsetatud kuiv käntsakas, rahvustoit gali oli maitsetu maisiollus, rohelise banaani hautis maitses kui vanaema kartul-soust, liha oli vintske nagu siinmail ikka ja köögiviljamöks maitses päris hästi nagu siinmail ikka. Osad joogid toodi ruttu naabri juurest, sest kohapeal neid piisavalt polnud. Meile kui vip-külalistele leiti noad-kahvlid, aga kohalikud söövad loomulikult näppudega.
Pealelõunal suundusime masai-külla. Nähes teeveerel reklaambännerit http://www.maasaivillage.com/, saime aru, et oleme väga valel teel. Palusime Nafil leida selline küla, kus turistid ei käi. Suundusime siis ühte kõrvalisse külla, taskud kommidest pungil ja näpuvahel 20 taala, mille eest olid külaelanikud nõus meile oma elu-olu tutvustama. See oli üks reisi eredamaid elamusi! Tundub täiesti uskumatu, et inimesed elavad aastal 2008 niiviisi! Iga küla keskel on akaatsiatest sõõr, kuhu aetakse ööseks loomakari. Päeval on kari suuremate lastega ümbruskonna põldudel söömas – kuigi ega hästi aru ei saanud, mida nad seal söövad, kuna pinnas näis pruun ja üsna taimetu. Aedikut ümbritsevad hütid. Igas hütis elab paar naist ja kari lapsi. Igal masaimehel võib olla mitu naist ja ideaalis kuulubki küla ühele mehele, kellel on palju naisi. Seal külas aga oli näha päris mitu meest (peamees ehk „isa“ oli parasjagu kodust ära) – mis funktsioon neil kõigil oli, kes kelle mees ja naine oli, jäi segaseks.. Suhtlemine külaelanikega oli keerukas, kuna nad räägivad masaikeelt ja purssisid Nafiga suahiili keelt, Naf meiega suhteliselt tagasihoidlikku inglise keelt – seetõttu läks ilmselt omajagu infot tõlkes kaduma. Aga lihtsa info saime ka käte-jalgade abil vahetatud.
Ei tea, kas asi oli rahas või lihtsalt masaide külalislahkuses, aga meid võeti uskumatult lahkelt vastu. Meeleldi lasti endast pilti teha – eriti agarad modellid olid lapsed – emad lausa lükkasid neid pildile. Näiski, et emad-lapsed võtsid hoobi enda peale ja mehed hoidsid rohkem tagaplaanile. Meestega sain „jutule“ siis, kui üritasin pooleliolevat katust hakata edasi ehitama – siis tormasid nad mitmekesi appi, et näidata, kuidas tegelikult peab. Üks naine läks aga koguni nii julgeks, et võttis mu käest fotoka ja püüdis sellega ise katust ehitavast mehest pilti teha. Paraku osutus nupulevajutamine tema jaoks liiga keerukaks.
Seestpoolt tutvusime kahe onniga. Välisuksest viis hüti sisemusse väike kitsas koridor, mille ülesanne oli ilmselt õuest tulev soojus kinni püüda. Koridor lõppes nii pisikese ukseavaga, et suurel valgel inimesel (kellena ma end seal hütis tundsin) andis sealt end sisse litsuda. Iga hüti keskel maas oli tulease, kus tehti süüa. Tuleaseme kõrval primitiivne riiul, kus oli paar suuremat nõud, vist pott ja pann. Tsivilisatsiooni lähedusele viitasid lae alla riputatud kilekotid, kus sees vist toidukraam. Tuleaseme taga olid kaks „tuba“, või pigem voodiaset – ühes elas üks, teises teine naine. Lapsed magasid nende kõrval või siis ülemisel lavatsil. Piilusin ka ühe proua „magamistuppa“ – seal polnud suurt midagi, vaid jalutsis väike kirst, mis oli vist isegi lukus ja kus sees ilmselt kogu naise maine vara (nojah, põhivara, oma ehetekuhilat, kandsid nad ju kogu aeg enda küljes). Märkasime mitmel masail – nii naistel kui lastel – kaelas võtmekimpu, peale kirstu aga potentsiaalseid lukustamisobjekte ei hakanud silma. Seega võtmete funktsioon jäi mõistatuseks – ehk olid need näpatud „eheteks“? Sealsamas voodiaseme kõrval magas ka üks kits, nagu muiste. Elamise lahutamatud kaaslased olid kärbsed, mida seni sellel mandril tähele pannud ei olnud. Kaugemalt vaadates olid masaid päris kenad – alati kirevatoonilistes hõlstides ja hea rühiga – kuid lähivaatlusel osutusid suht räpasteks, eriti lapsed. Kui tubadega tutvus tehtud, otsustasid naised meile laulda. Kuna me nende leelotamisele kaasa elasime, sattusid nad hoogu ja hakkasid laulurütmis kaasa hüppama – primitiivset tantsu vihtuma. Üks vanem naine võttis oma laia kaelavõru ja pani selle mulle kaela ning mind kisti ka hüppele. Sai jälle valge naise üle palju nalja!
Kuna päev oli alles poisike, palusime Nafil end veel mõnda huvitavasse paika viia. Maabusime madude ja masaide muuseumi. Ilmselt puhas juhus, et need kaks asutust üksteise kõrval asusid. Hoolimata kõige vängemate mürkmadude ja kägistajate esindatusest (mu esmakohtumine maailma mürgiseima mao musta mamboga) ei jätnud maod mingit erilist muljet. Küll aga oli huvitav masaimuuseum. Eriti selle giid – haritud masai, kes 12-aastaselt oli isakodust lahkunud, et kooli minna. Harilikult masaid koolis ei käi. Tansaania küll soovib, et riigi kõik lapsed oleksid haritud, kuid tegelikkuses see nii pole – masaid ei taha, et nende lapsed kooli lähevad. Haridus tooks kaasa masaikultuuri muutumise.
Kuna ümbruskonnas ööbimiskohti polnud, suundusime tagasi Arusha poole. Suurel teel nägime õõvastavat pilti – auto oli ühe masailapse lausa tükkideks sõitnud.. Arusha äärelinnas mööda prügimäeveergu ööbimispaika sõites kadus lootus veeta normaalne öö, kuid hotell osutus vastu ootusi heaks. Klientuur oli ses pesas valdavalt kohalik – nägime vaid kaht valget inimest. Ning toit oli harjumatult maitsev. Oijah, me elul pole tõesti miskit häda!


Samal ajal..
Heiki:
Äratus 7.00 Sopa lodges. Hommikusöök 7.30. Loorid saabusid hilinemisega – selgus, et välja lülitatud telefon ei äratagi (vaat mis tarkust kaugel maal ei õpi). Kõhud kenasti täis, jäi õiendada veel üks pisiasi – eelmise õhtu napsu arve 86500 (ei vähem ega rohkem). 8.45 asusime teele läbi Tarangire pargi Manyara pargi poole (asub Manyara järve kaldal - 330 km2, millest maismaad 100 km2). Teel pildistasime kaelkirjakuid – suuri ning väikesi, kuid midagi põrutavat enam ei kohanud. Pargi piiril tegime väikese peatuse ning korjasime ahvileivapuu vilju ning kostitasime külapoisse küpsistega. Samuti leidis aset väike peatus suveniiripoes. Nii kuskil 11 paiku jõudsime pargi väravasse. Esimesena vaatlesime paaviane, siis tüügassigu ning edasi hipo basseini juurde. Igal pool ainult jõehobud, kaelkirjakud ning miskid tundmatud linnud. Hipod olid muidugi kõrvuni vees ning ei teinud meie vastupandamatust soovist neid pildistada väljagi (täpse definitsiooni järgi oli neid vähemalt kolm persetäit). Edasi minnes pildistasime kaelkirjakuparve ning pühvleid. Suundusime piknikupaiga poole, kus toimus päeva nael -> olles istunud ilusasti laua taha ning jagades laiali toidupakke, hüppas lauale suur isane paavian ning haaras Kersti käes oleva pakki hammaste vahele ning tegi minekut. Priit tubli eesti mehena jõudis talle veel veepudeliga äsada, kuid abi ei miskit. Aga Kaido ei andnud alla (oli ju see tema pakike). Veidi ennast kogunud, vaatas ta, kus kuriloom ennast peitis ning korraldas paavianile kivirahe, mis osutus ülimalt tulemuslikuks – ahv lasi jalga ning meie mees laekus apelsini ja mahlapakiga – see oli kõik, mis päästa andis. Jätkasime oma teekonda järve äärde ning pildistasime taas pühvleid, elevante, kaelkirjakuid. Kohtasime ka 3 nädala vanust elevandibeebit. Oli teine üllatavalt tegus jõmpsikas. Samas jälgisime ka elevante porilombis hullamas. Tagasiteel jälgisime järjekordset ahvikarja ning kahte paari päeva vanust ahvibeebit. Väljusime pargist ning suundusime oma peatuspaiga poole, mis tuleb tunnistada, osutus taas täiesti kobedaks kohaks. Toad kätte saanud ning õhtusöögi tellimus sisse antud, suundusime külavahele. Öömaja territooriumilt väljudes haakisid kohe kohalikud kährikud ennast ligi ning asusid müüma kõikvõimaliku nänni (ehteid, kujusid). Nende kiituseks võib öelda, et lõpuks sooritasime ka mõne ostu. Edasi liikusime turu poole. Teel uuris Kaido mootorratta rehvidest valmistatud varbavahede soetamise võimalikkust. Turul leidsime ka vastava tehase, kuid kahjuks ei vastanud leitu täpselt meie ootustele. Näitasime fotokast pilti, millised õiged plätud välja näevad ning tehas (üks vanapapi) hakkas tööle. Tagasiteel üritasime osta ananasse – valides suurest kärust meelepärased välja selgus karm tõsiasi – „kalli” transpordi tõttu (kähriku autoratastega käsikäru) maksab suur ananass 7000 ja väike 5000 (Arusha turul oli hinnaks 1000). Arvestades kähriku rasket olukorda, tegime talle pakkumise 3000 kahe eest, mis algul välja naerdi. Lahkusime – aga oh imet (või siis mitte) – vaevalt 100 m pärast jõudis müüja koos ananassidega meile järele ja oli valmis kauplema. Veel 100 m ja sooritasime ostu 3000 kohaliku eest). Umbes samal ajal jõudsid meile järele ka plätude pakkujad koos toodanguga. Kolme paari eest küsiti 210 000, me vastasime pakkumisega 50 000. Vahetult enne öömaja jõudis hind vist ka kuskil 60-70 tuh juurde. Samas oli teine kährik meile lubanud tuua sama raha eest veel kenamad ning me otsustasime hommikuni oodata.
Siinkohal oleks vist paslik plätude ostmise saaga lõpuni kirja panna -> Hommikul oligi tüüp kohal – plätud olid samad (2 paari oli juurde tehtud), kuid hind 90 000. jõudsime taas 60 000 peale, kuid siis oh üllatust – sooviti hoopis 60 USD (mis on siis umbes 67000 kohalikku). Pakkusime 55 USD ja diil jäi katki. Lahkusime safarile. Safarilt naastes tegime peatuse sama lodge’i ees ning minutiga olid tüübid kohal. Pärast kährikutele valiku andmist 60 000 kohalikku või plätud võisime ennast tunnistada õnnelikeks omanikeks.

Oo, ninasarvik!

Leino:
Arusha! Tagasi! Voodis magatud! Ei usu! Ribid ja tuharad on juba kaljude järgi vormitud ja nüüd ärkad voodis :)
Järgmeb Turism, suure algustähega. Safari jne. Jaguneme kaheks natuke- ja päristuristideks. Päristuristid võtavad pakettsafari ja 3 vagabundi (Elen, Riina ja mina) rendivad auto koos juhiga ja vaatavad, mis ette jääb...
Algus on vägev. Autojuht on oma mobla koju unustanud ja läheme sellele agulisse järele. Viimane valge, kes seal käis oli tõenäoliselt Livingstone. Niikaua, kui sohver kommunikatsioonivahendit otsib, sõbruneme naabritega. Inglise keelt oskavad küll napilt, aga käte-jalgade abiga saab suheldud ja piltigi tehtud. Pannkoogid jäävad küll kahjuks proovimata, sest kokkamisega on alles algust tehtud. Üks asi ei mahu küll pähe, kuidas suudab 8-10 aastane poisike 30 C kuumuses nahktagiga ringi silgata? Aga ju siis stiili värk. Igatahes on ta kõige julgem ja nõuab, et tast pilti teeksin ja ka teistele seda näitaksin.. Kahjuks surub aeg peale ja peame edasi liikuma. Kulgeme mööda adumatu nimega tänavat/solgioja ja tuvastame, et majadel puuduvad numbrid. Küsimuse peale, kuidas siis kirju adresseerida, vastab juht, et ikka „Muff, nõudmiseni, peapostkontor“. Äkitselt kiljatab Elen:“Banaanid!“ Tõepoolest, äsja kõhuhädade käes vaevelnuna, jätkub tal südikust otse tänavalt küpsetatud bananne osta, mis korrektselt ajalehte mässitakse. Maitseb nagu... ...kartul. „Jõgeva Kollane“ vist. Ja ei too ka seekord seedeüllatusi kaasa. Vist oleme juba kohaliku floora-faunaga sinapeale saanud.
Arusha jääb seljataha. Algab teekond Ngorongorosse. Tegemist 19 km läbimõõdu ja ca 300 km2 pindalaga vana vulkaani sisselangenud kraatriga. Väidetavalt olnud see kunagi Kilist endaski kõrgem. Tänapäeval on seal üks Tansaania kuulsamaid metsiku looduse reservaate. Arusha – Ngorongoro ots võtab 3 tundi ja peale paari auto alla jäänud hüääni erilisi vaatamisväärsusi teel ei ole. Jõuame kraatri servale ja vapustav vaade võtab hinge kinni. Kahjuks jääb see ka võimsamaiks tundeks kogu retke ajal. Laskudes kraatrisse avastame, et tegemist on lihtsalt loomaaiaga, ainult et puuris pole mitte loomad vaid inimesed. Üsna masendav on pilt, kuidas vaest ninasarvikut aetakse kuue džiibiga taga, neist igaühes 2-5 paksu ameeriklast või sakslast pildistamisõiguse pärast omavahel kaklemas. Tugevaimaks elamuseks kraatris võib lugeda emalõvi tutvumisvisiidi autokaravani juurde. On küll kehtestatud 20 m piirang, millest lähemal autod ei või olla, aga või loom sellest hoolib. 70 mm objektiiviga jäi pildile pool looma peast. Distants oli selgelt alla 10 m, autodel katused ja aknad lahti... Aga ei paistnud me vist nii isuäratavad :)

Päeva lõpetuseks suutsid paar neegripoissi meile lodge väravas jälle paar kaelakeed maha müüa. No on tüütused! Mida ma nendega teen või kellele jagan?

Priit:
Jõudsime just Sopa Lodgesi ja ootame restorani terrassil tänast esimest külma õlut. Elamine on super, poleks midagi sellist lodgesi nime järgi oodanud. Toad, vaated, bassein – kõik tuli väheke ootamatult. Seni oleme ju olnud säästupaketis ja nüüd järsku mingi 4 või 5 tärni asutus. Väiksed vigurid on aga siiski ka juures, nimelt puudub siin mingitel tenilistel põjustel elekter ja sellest tulenevalt ka soe vesi. Samas lubati et õhtusöögi ajaks ehk kella 19.00 tuleb elekter tagasi. Näis, kas tuleb. Ja kuidas nad ilma elektrita õlle külmas hoiavad ?!!
Toodi õlu ja see oli isegi külm. Üks mure murtud, elekter polegi oluline- saab hakkama. Õlle hind muidugi kohale vastav 40 EEK Serengeti 0.33 pudel, aga ilu nõuab ohveid.
Õlu käes võib hakata vaikselt tänast eelnenud päeva kirja panema.
Päev algas 7 paiku kui Leino naiste tuppa kolistama läks. Uni läinud, sain kuni hommikusöögini jälgida kuidas Jaak asju pakib. Seda tegi ta küll ka juba õhtul, aga kuna ta ju polnud oma kotti mitu päeva näinud sai kõik asjad uuesti üle silitatud ja ümber paigutatud. Hommikusöök ja seejärel Jaak jätkas kotiga mängimist ning kell 8 olime kõik retseptsiooni juures safariks valmis.
Leino oma haaremiga lahkus enamvähem graafikus (+/- 0,5 h on kohalikes oludes täiesti OK). Neil oli Donnalt renditud auto koos juhiga ja ülejäänu enda otsustada ja teha. Meie ülejäänud olime ostnud 3 päevase valmispaketi ühelt kohalikult reisikorraldajalt ja ootasime oma masinat. Masinat esialgu ei tulnud ja kähriku telefon oli ka välja lülitatud. Meenus eilne kauplemine (kährik üritas esialgu kokkulepitud hinda veel endale sobivamaks muuta) ja tekkis vist ka väike mure (vähemalt minul) ürituse toimumise suhtes, kuid mingi aeg oli ka meie Landrover koos juht Peteriga (vanem paks neeger) kohal. Ronisime autosse ja sõitsime kontorisse raha maksma. Papp makstud ootasime pool tunnikest mingeid lubasid ja seejärel algas sõit safarile. Linnast väljasõites tegime peatuse toidupakkide ja vee hankimiseks. Selgus et on olemas ka täiesti arvestatav maksimarket mis on aiaga piiratud ja kuhu tavakährikuid väravast sisse ei lasta.
Tunnike sõidetud tehti esimene peatus. Peter läks endale mobiilile uut kõnekaarti ostma. Kohe ründasid avatud akna kaud meid hord kaelakeemüüjaid. Pilt oli iseenesest selline: esimesest aknast sirutusid end eemale kallutava Kaido poole kümned musta värvi käed pikkade küünega mis olid täis igasugu pudinaid ja kogu pilt meenutas stseeni mõnest odavast õudusfilmist. Midagi vist ei ostetud, aga 1 taala eest sai Kaido sellest rabelemisest pilti teha.
Peteril kõnekaart käes sõitsime edasi. Kuna olime juba busside ja autodega mööda maad liigelnud, ei pakkunud akast avanevad vaated enam midagi eriti uut. Vahelduseks sai jälgitud hoopis kohalike teedeehitajate –hooldajate leidlikkust. Selle asemel, et asfaldis löökauke parandada, olid kõik augud hoolikalt valge värviga tähistatud. Oli mida tähistada ja tundub et selle töö meeste tööpõld on lõputu. Samuti kummiparandajate oma! Meiegi olime varsti kohalikus küla töökojas katkist kummi remontimas. Töökoda oli putka, kus oli olemas keevitus, kompressor ja mitu osavate kätega meistrimeest. Seni kuni spetsialistid kummi paikasid, luusisime niisama küla mööda ringi. Kohe tekkis meile ka sõber, kes sebis kohaliku külapeldiku võtme. Ise oli ta WC üle väga uhke ja kinnitas, et seda saavad külastada vaid tema parimad sõbrad. Jutt võib tõsi olla, kuna uksed olid lukus ja ilma võtmeta sisse poleks saanud. Küll oli hea meel, et kohe õige mehega sõbraks saime! Tegime peldiku taustal pilti ka. Jääkproduktid väljastatud, külastasime sõbra poekuuri. Heiki tegi mõned järjekordsed ostud ja läksime rahulolevalt lahku.
Sõitsine edasi ja hakkasime lähenema Tarangire rahvuspargile. Tee äärde ilmusid esimesed suuremad ahvileivapuud. Meie paparatsod olid kohe sõidu pealt pildistamas. Pargi ligidal olid tee ääres kährikukutsikad, ühel pea peal pirakas kollane kilpkonna kilp. Pidasime kinni, tegime pilti ja andsime tatikatele pastaka, peale seda ei saanud enam pildistada, kuna neist moodustus pastaka pärast kähmlev külakuhi. Sõitsine edasi ja jõudsimegi rahvuspargi väravasse. Järjekordne ahvileivapuu pildistamine ja sisenesime parki. Enne jõudsime jälle Jaaguga tülitseda. Talle ei meeldinud tema fotokaga minu poolt temast tehtud pilt, kuna tal ei olevat varbad pildile jäänud. Mina väljendasin selle peale arvamust, et ta võib ju siis persse minna ja seal ennast ise pildistada. Selline tavaline vendade vaheline sõbralik aasimine. Teised vist ei saa sellest nõnda aru, sest meie sisukaid vestlusi jälgitakse teatud hämminguga.
Sisenesime rahvusparki ja esialgu suurt ei midagi! Mõned sebra tagumikud, tüügassead ja impalad. Väike lõunapaus ja siis läks lahti: kaelkirjakud, elevandid , elevandid, kaelkirjakud, elevandid, elevandid jne. Vahelduseks mingid eri sorte kitsesid, kanasid, kotkaid, jaanalinde ka. Päris äge. Fotod räägivad rohkem kui jutt.
Lõvipraidi nägime ka ära. Selleks tuli väheke reegleid rikkuda. Peter ajas kõigi vastutulevate safariautode juhtidega juttu ja mingi hetk küttis otsivalt ringi vaadates konkreetses suunas minema. Meie vaatasime ka ringi aga suurt aru ei saanud mida taga aetakse. Äkitsi keeras auto rööbasteelt kõrvale (rahvuspargis keelatud autost väljuda ja väljaspool teid sõita) ja küttis savanni. Mingil hetkel nägimegi mahamurtud kaelkirjaku korjust ja põõsa all pikutavat lõvipere. Isane, 5-6 emast ja trobikond kutsikaid. Sättisime auto ilusti lõvide ja nende saagi vahele ja hakkasime kiiresti klõpsima. Peter kiirustas meid tagant ja kui emalõvi ennast püsti ajas ja hakkas huvi meie vastu näitama lasime kiiresti jalga. Peter seletas päraste et ta olla kellegilt kuulnud,et saelkandis olla kaelkirjak maha murtud ja oli raisakullide järgi kohale sõitnud. Tüüp teenib nõnda isegi oma jootraha välja.
Kusagil 5 paiku sõitsime lodgesse, jagunesime tubadesse, osad käisid basseinis ujumas (mina ei viitsi aafrikas kloorivette minna) ja jorutasime kuni õhtusöögini.
Elekter tuligi tagasi peale 19 ja õhtusöögile minnes vabandas hotelli pealik kõigi ees tekitatud ebamugavuste eest. Lisaks anti kõigile tasuta pokaal veini. Õhtusöök oli soliidne, meie seltskond oli justkui tudengid ameerika penskarite klubiõhtul.
Kõht ägisemiseni täis laaditud kobisime magama.
Oli tore päev!

Tagasi tsivilisatsioonis

Jaak:
Ärkasin kella 5 ajal ja üritasin veel magama jääda, kuid mõtted keerlesid juba Arusha ja safari ning järgmiste päevade juures (mis on vaja teha, mida tahaks teha, mida ja kuidas kuivatada, mida ära pakkida, jne). Kui 6.30 ajal valgeks läks ja neegrid toimetama hakkasid, siis oli aeg ka ennast telgist välja ajada. Asjad telgis ei olnud ööga muutunud mitte piiskagi kuivemaks, kuid õnneks ei olnud öösel juurde sadanud. Surusin märjad asjad kandjale minevasse suurde seljakotti ja läksime sööma. Hommikusöögiks oli tavapäraselt tee, puder ja praemuna. Kuid seekord pakuti juurde ka pannkooki, tomati- ja kurgiviile. Söök söödud asusime kohalike poolt kauaoodatud sündmuse juurde ehk hakkasime tippi jagama. Esmalt laulis meie neegritest moodustatud meeskoor Kilimanjaro laulu, siis luges Kaido ette nimekirja koos tipi summadega ning ulatas rahapaki Holsonile (kokku siis 1200$ ehk 150$ matkaja kohta).
Seejärel asusime allapoole teele (start 8.35 ehk viis minutit enne tavapärast 40 minutilist „akadeemilist veerandit”). Allapoole minek toimus mööda teerada, mis oli muudetud pikkade astmetega trepiks. Ei olnud mööda kive ja mättaid mööda turnimist nagu eile. Loodus muutus järjest lopsakamaks ja puud suuremaks. Tegime teel paar joogi- ja riiete vähemaksvõtmise peatust, kuid üldiselt astusime suhteliselt kiirel sammul.
Kell 11.15 jõudsime Mweka värava juurde 1700 m peale, mis oli ka meie Kilimanjaro matka lõppjaam (päev algas 3100 m kõrguselt). Seal ootas meid kaks Maasai Wanderings’i autot. Esimese asjana ostsime Kilimanjaro õlut ja kustutasime janu, siis läksime ennast kirja panema. Registreerida tuli kahte kaustikusse – ühte rahvuspargist väljumiseks, teise tipus käimise tunnistuse saamiseks. Seejärel jagas Holson diplomid välja. Nime ja vanuse pidi igaüks ise peale kirjutama. Saime ka Maasai Wanderings’i logodega T-särgid ning tegime firma suure logo taustal grupipilti.
12 ajal ronisime autodesse ja alustasime sõitu Arushasse. Jälgides möödalibisevaid banaaniistandusi ja kohvipõõsaid nautisime sooja ja kuiva õhku, mis autoaknast tuli. Peateele jõudes suutsin enamuse väikeses seljakotis olnud asjadest kätt veidi aknast väljas hoides ära kuivatada. Pärast 2 tunnist sõitu olimegi taas tuttavas Outpost Lodges. Priit oli elu ja tervise juures juba seal ja oli meid nähes rõõmus, sest sai jälle kellegagi suhelda (mitu päeva olid tema ainsateks kaaslasteks vaid kohalikud kährikud). Minu kurvastuseks ei olnud jällegi minu matkakotti kusagil näha. Priit arvas, et kott saadetakse üles tagasi ning jättis selle kährikute kätte, kuid tegelikult seisis see kogu aja ettevõtte kontoris.
Pool tundi pärast Arushasse saabumist nägime esmakordselt ka Donnat. Oli ikkagi täiesti olemas ja täiesti valge naine. Leino, Riina ja Elen organiseerisid tema kaudu enda safari ning saime kõik tema abil ka 18.-19. veebruariks endale kohad väidetavalt välja müüdud Outpost Lodges.
Käisime dussi all – tõeline mõnu pärast nädalast pesemispausi. Sain ka oma suure seljakoti lõpuks kätte ja panin selga puhtad riided – väikesest asjast jälle palju rõõmu. Kuivatasime päikese käes veel oma riideid ning enne linna peale minemist korjasime need hoovi pealt tubadesse.
Esmalt ründasime Priidu poolt leitud teest veidi eemal asuvat vähe suuremat suveniiripoodi, kust keegi esimese hooga ostusid ei teinud. Meil Priiduga sai poest peagi siiber ja asusime kesklinna poole teele. Kõndisime mööda vingugaasist küllastunud peamagistraali kesklinna ja pöörasime tänavatele, mida ei olnud varem külastanud. Palju neegreid ja sebimist. Ka sellest sai peagi „do jedosta” . Ostsime tuttavast kesklinna poest külma õlut ja vett ning pöördusime tagasi suveniiripoodi. Seal ostis Priit maali ja tuhatoosi ning mina maali, eebenipuust ninasarviku ja lõvi. Kokku tegime käivet seega üle tuhande krooni.
Siis jalutasime oma lodgesse ja tähistasime õlledega suveniiride ostu. Peagi saabusid ka teised ja läksime sööma. T-bone’ jällegi ei olnud ning kõik (va Elen, kes sõi kana) tellisid loomaliha ahjukartulitega. Liha oli päris hea, kuid kartul oli mage. Söögi vahepeal käis ka kohal meie „safarimees”, eks üritas meile tünga teha, kuid Kaido läbirääkimisoskus säästis meile 50$ ning lõime käed hinnaga 2900$ 5 inimest.
Priit rääkis oma seiklustest ja päeva lauseks kujunes – „et on hea kui niipalju keeli oskad” – see tuli inglise ja vene keele segaminiajamisest (tuhatoos vs pipratoos). Pärast õhtusööki istusime oma majakese ees, sõime ananassi ja pidasime plaani. Seejärel läksime asju pakkima. Neid oli ikka liiga palju (koos soojade asjadega, mis olid tulles seljas). Kuidagi said asjad suurde kotti topitud ning safarile võtsime kaasa vaid väiksemad seljakotid.

Tipupäev

Ülalolevad fotod on tehtud tagasiteel Zanzibar-Nairobi lennul (lennuk tegi vist nimme haagi sisse, et turist Aafrika lage näeks)

Riina:
Tegelikult alustan päeviku pidamist juba 13.02. õhtul. Kell on 8 ja peaksime viibima sügavas unes. Rohtusid täistuubitud Elen väriseb mu kõrval, Leino igatahes ka ei norska. Ootame kella kümnest äratust, et 23.00 teele asuda. Ilm tundub mahedake, puhub õrn tuulehoog ja temperatuur on nullilähedane. Igatahes mitte midagi ei saja. Ümberkaudsetest telkidest kuuldub askeldamist, paistab, et mõni on veel unetu. Minusugusel, kellel on väljaspool kodu alati uinumisega raskusi, pole siin mingit magamise lootust. Asume Barafu laagris, kõrgust on siin 4600 m kanti. Meid ootab ees ca 1300 tõusu, mille võtmiseks aega 6-7 tundi. Päikesetõusu loodame näha Uhuru tipus (5895 m). Olen juba teinud kõik ettevalmistused, aga aeg, kurat, ei liigu. Stardimomendiks on minust tõenäoliselt juba zombie saanud. Tore on see, et söögiisuga on enamusel kõik korras ja energiapuudus ei saa probleemiks (Eleni puhul küll ei saa selles kindel olla). Nüüd siin pealambi valgel kirjutades ei oskagi muud öelda, kui et pean enda perelt selle hullu ettevõtmise pärast andeks paluma. Samas on üle pika aja tegemist tõelise puhkusega, tõsi küll, üliaktiivse puhkusega. Eestis olles (ja töö juures treppidest neljandale korrusele ähkides) kahtlesin, kas üldse viimasesse laagrisse jõuan. Nüüd olen kohal ja polnudki kõige hullem. Absoluutselt nauditav hoopis, eriti tagantjärele. Niisiis, kuulates tuuleiilide kõvenemist, tunnen äkki hirmsat koduigatsust. Mis teha, panen pealambi kustu ja proovin ka silmad kinni hoida, et mitte kulutada ühtegi kilokalorit üleliigset energiat.
…
Mõni päev hiljem, kui suurem šokk on mööda saanud, üritan kirja panna kõik mis edasi juhtus. Laagrist asusime peale väikest teed ja snäkki teele õigeaegselt. Veel kollektiivne vetsupeatus ja algaski tampimine. Esialgne üle kaljude ronimine tegi natuke murelikuks – kas terve tee on selline? Õige pea aga algas monotoonne siksakitamine ülesmäge, suhteliselt väikese tõusuga. Mingil põhjusel pidas Holson vajalikuks teistest rühmadest mööda kihutada ja võimalikult vähe puhkepause teha. Tagantjärgi ei suuda neid tunde eriti adekvaatselt meeldegi tuletada, vist oli mingi transilaadne olek. Mäletan end korrutavat Karmeni poolt kaardile kirjutatud mantrat „Kallis emme, ole tukev“ või siis „pole, pole, pole ,pole“. Vahepeal oli lohutuseks giidide laul. Elen hakkas üldisest tempost maha jääma. Magamatuse tõttu oli ka minul väga kerge end nõrkevana tunda. Vahepeal olin rivi ees, siis jälle kõige viimane. Kõrgus mõjus sõna otseses mõttes jalustrabavalt. Tasakaaluhäired hakkasid probleeme tekitama. Keegi ütles, et pool teed on käidud. Ühest küljest oli see tohutu kergendus, teisalt – kuidas on võimalik teist sama palju üle elada? Temperatuur langes kiiresti, seisma jäädes hakkas hetkega külm, aga keha nõudis puhkust. Trambime edasi. Kui olen tasakaalutult kellelegi sülle kukkumas, saabub uudis – Stella pointini on üks tund. Misasi on Stella point, miks see oluline on? Holson räägib, et Stellasse jõudnud loetakse mäe vallutanuks. Pingutame edasi. Ma ei tea, kes giididest minuga jändas. Keegi seda igatahes tegi ja seisis mu selja taga iga kord kui mõtlesin, et targem oleks tagasi pöörduda. Nad kuradid ei lubanud. Tund aega Stellani oli muidugi liigoptimistlik hinnang. Tegelikult läks vist kaks. Samal ajal kui mina giididega kaklesin, astus Elen edasi nagu vana rahu ise, kuidas ta seda teeb? Stellale jõudmiseks tuli üles ronida üsna järsu moega kaljuseinast. 5.30 ajal üles jõudnud, tabasid meid seal hirmjäised tuuleiilid. Vaatasin, et kuhugi varju istuma sain. Hetk hiljem saabus Elen, see oli naljakas hetk. Mul oli nii hea meel, et ma seal põrgus üksi ei olnud, istusime natuke aega kaisus ja nutsin lahinal. Siis oli selge, et edasi minejat minust pole. Giidid jagasid õnnesoove, Stella point ikkagi! Keegi tahtis pilti teha, aga igasugune tseremoonitsemine jäi hetkel minu haardeulatusest küll välja. Väljakannatamatult külm. Ja vässa. Uhuruni olevat 45-minutiline teekond. See tähendanuks kõvasti enne päikesetõusu kohale jõudmist, mis valitsevates oludes tundus enesetapuna. Aga ema käskis ennast hoida.. Miks kurat ma need suusapüksid koju jätsin ja isegi maski pähe ei viitsinud panna, arulage! Kuidagi sai otsustatud, et mina ja Elen läheme nüüd alla tagasi. Hakkasimegi Samueli-nimelise giidiga kaljust alla „jooksma“, kui meiega ühines Kersti – ka tema motivatsioon oli selleks hetkeks raugenud. Mingil põhjusel ei juhtinud meid laskumise raskel teel mitte giid, vaid Elen. Kottpimedas pealambi valgel liikudes sai teda aidata vist küll vaid hea orienteerumisvaist. Astusin tuimalt tema järel, peale mind Kersti ja siis Samuel. Küll see tee oli pikk. See tee oli lausa värdjalikult pikk. Vahepeal läks valgeks ja me polnud ikka kohal. Künkale järgnes uus küngas ja orule org, ikka ilma meie laagrita. Puhkehetkeks maha istudes tundsime, kui väsinud me tegelikult olime – uni tahtis tulla loetud sekundite jooksul. Kui Elen avaldas ühel hetkel arvamust, et oleme eksinud, teatas Samuel, et ei, laagrini on lihtsalt veel tunnike minna. Elu pikim tund, kuidagi me laagrini jõudsime, lõpus läbi tuha suusatades. Telgist seal pikutanud porter välja kupatatud, langesime täiesti kustunutena. Paar tundi hiljem saabusid Leino ja Jaak. Kohe kui tipp tehtud, kimasid nemad alla tagasi. Heiki, meie imemees, läks Kilimanjaro tipus jalutama ja oli 45 minutit vaateid nautinud, enne kui murelik Kaido ta leidis. Lõpuks jõudsid ka nemad laagrisse. Siis polnud pikka pidu. Peale kerget hommikusööki (oad ja naljakas kartulisalat) kupatati meid asju pakkima, et siis alustada teed allamäge 3100 meetril asuvasse Mweka laagrisse. Kuna porterid paistsid vihma ootavat, panin minagi keebi peale ja minek. Rada oli kivine ja järsk. Vihmasadu muutis selle kauniks sopakoseks. Seda mööda uimase pea ja kangete jalgadega sammudes tundus tulevik helge, kõige hullem oli igatahes möödas. Laager oli püstitatud porimülkasse. Sel õhtul võtsin Leinolt unerohutableti ja magasin nagu kott. Kuuldavasti tegid sama ka kõik teised, ilma unerohuta. 3100 m on ju juba sama hea kui kodus merepinna lähedal.
Järgmine kord, kui peab mäkke minnes valima suusapükste ja padja vahel, siis teen õige valiku :) Ja küll ma selle Kili ka ära võtan!

Elen:

Iga asi tuleb omal ajal. Nii ka minu kõhuhäda. Olin ainus, kel polnud seni olnud mingit tervisehäda. Solidaarsusest pidi ju lõpuks ka minu põhi alt kaduma. Kuid õnneks oli lisaks suurele väljaminekule säilinud ka korralik sissetulek ehk siis tavalisest linnaliiklusest minu soolestikus oli saanud kiirtee. Seega ammutasin aga toidu näol jõuvarusid juurde ja lootust oli, et ma siiski ei loobu tippu minekust. Ja ei loobunudki! Aga ülesminek oli kõike muud kui kerge. Tõusu alguses oli päris palav – jopel eest hõlmad lahti ja ikka selg märg. Loomulikult ei saanud ma oma kõhus toimuva möllu tõttu hakkama ka istepausita. Õige pea selgus, et mul ikkagi jõudu napib ja jäin teistest maha koos ühe abigiidiga, kes oli nagu hiljem selgus tegelikult koka abi ja kuna õige abigiid oli Priiduga alla läinud, siis tuli asendus varnast ehk kokatelgist võtta. Mõlgutasin ka tagasipöördumismõtet, aga omas tempos oli tunduvalt mõnusam astuda ning tammusin edasi. Pealegi oli teenindus suurepärane – kui hakkas külm, hõõrus abiline mu käed soojaks; kui hakkas uuesti külm, andis mulle oma kindad (olin ostnud reisiks küll uued vettpidavad kindad, kuid need olid liiga liibukad ja seetõttu liiga külmad); kui hakkas nina tilkuma, siis pühkis ta selle puhtaks; kui tuli janu, siis tuli varsti ka joogipudel suule ja kui enam ei jaksanud astuda, siis öeldi, et jaksan küll ja kästi edasi minna. Kui tahtsime Riinaga tagasi pöörata, ütles abigiid, et peame Stella pointini vastu pidama, muidu diplomit ei saa (ma pole ausõna kunagi suur diplomite kummardaja ega raamija olnud, aga see argument meile miskipärast mõjus). Ja siis ta tuligi, Stella point – olin pea pool kilomeetrit taevale lähemal kui oma eelmisel kõrgusrekordil Elbruselt – 5756 meetrit merepinnast. Väga üllatav, et esimesena jõudis Stellasse Riina ja teisena mina – ehk siis kaks „klassi nõrgimat“. Ausalt öeldes ei olnud ma teel küll tähele pannud, millal kõigist meie omadest mööda marssisin – järelikult olime mingis transilaadses seisundis ja mitte just väga vastutusvõimelised. Kui Leino üles jõudis, siis karjus, et hullud oleme, et niimoodi üles uhasime. Hirmus külm oli. Üle mõistuse külm oli. Ilmselt sellepärast olimegi teistest möödunud. Surusime Riinaga end tihedalt üksteise vastu ja istusime natuke aega kalju kõrval maas. Palusin üht võhivõõrast, et ta tuleks meile lähemale, et natukegi soojem oleks.
Kuna mu sõrmed olid muutunud tuimadeks tompudeks ja peksmisest ega hõõrumisest hoolimata enam midagi ei tundnud, mis minu meelest viitas ilmselgelt külmumisele, ei julgenud ma edasi minna ja otsustasin tagasi pöörduda. Ka Riina ja Kersti tegid sama. Tagasitee näis üllatuseks veel pikem kui ülesminek – vahest seetõttu, et olime nüüd ärkvel, transiseisund oli möödas. Õnneks kaunistas laskumist päikesetõus. Mingil hetkel olin kindel, et oleme eksinud, sest mitte ühtegi hingelist ei paistnud ning mäed näisid absoluutselt võõrad (huvitav, kuidas nad oleksidki saanud tuttavad olla, kui olime üles tulnud ööpimeduses ja alt vaadates oli nõlv alati udulooris?) Kui olime laskunud igavikuliselt kaua, saime teada, et oleme poolel teel.. Laagris vajusin rampväsinuna madratsile ja lubasin, et ei ühtki tippu enam, mitte iialgi! Inimvõimetel on piirid ja täna oli see piir vist lähemal kui ei kunagi enne.

Leino:

Äratus 13.02.08 kell 22:00, kõrgus 4620 m. Tunni pärast on start. Kuhu? Ikka Aafrika katusele. Adrenaliin üleval. Antakse teed ja küpsist. Tundub, et jääme nälga. Hämmastav, aga ka 4,6 km kõrgusel võib olla hundiisu. Otsime omad varud välja – pähklid, batoonid jms. 23:15 minek. Esimene peatus peldiku juures. Kergendamine. Eks tuleb ka raske ots :) Ja siis ainult kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale...Esimesena langeb Elen, kes on kõhuhadade küüsis ja iste üsna vormitu. Teisena jõuab kord Riina kätte, kes saab kõrgusest mõjutet. Tasakaal tüdrukul täiesti puudulik. Tundub, et kolmas olen mina. Tempo on tappev. Hõikan, et tahate poole neljaks tippu jõuda? Esimene giid võtab pooleks tunniks tempot maha ja siis jälle aur peale. Nii ma siis otsad annan... Kohutav! Läheb külmaks, koos tuulefaktoriga -15 C kindlasti. Riided jäätuvad. Ja siis 5:30 kraatri serv. Üllatuseks leian sealt eest Riina ja Eleni. Giidid olla neid kättpidi üles vedanud. Mõrvakatse?!Üritan grupipilti teha. Fotoka välk ei tööta. Külm! Heikil siiski õnnestub. Tüdrukud alla, poisid tippu. Külm! Ei tunne oma parema jala väikest varvast. Saabas jalast. Massaaž. Hakkab kirvendama. Saabas jalga. Edasi! Nii veel pool tundi. TIPP! Kell on 6:10. Kottpime. Ainult paar kolm gruppi meist eest. Oli vaja nii tormata? Teeme välguga paar-kolm pilti ja joome tipuõlut. Külm! Ootame päikesetõusu. Lõpuks tõusebki. Vaade hingematvalt ilus. Aga alla laagrisse on jäänud 13 km...

Jaak:
Kuigi tipupäev algas juba 13.02. viimasel tunnil, toimusid põhisündmused ikkagi Sõbrapäeval. Rühkisime siis ülespoole tehes iga poole tunni tagant väikeseid peatusi. Kõrgemale jõudes hakkas lund sadama ning esimese grupina pidime endale läbi lume ise teed tegema. Veel kõrgemale jõudes lumesadu lakkas, kuid ilm läks järjest külmemaks ning tuul tugevamaks. Joped ja mütsid olid härmas nagu suusahuntidel ning paljudel hakkas kole külm. Leino mõõtis GPS-ga kõrgust ning seda infot kellaajaga kõrvutades jõudsime järeldusele, et samamoodi jätkates jõuame tippu kottpimedas. Võtsime tempot maha. Siiski jõudsime kraatri servani ehk Stella Pointi (5752 m) juba kella 5 ajal, mil päikesetõusuni oli veel üle tunni aja. Selleks ajaks oli Riina juba läbi külmunud ning ka kõnnak oli veidi ebastabiilne. Elen oli kõhuhäda käes vaeveldes ja külmaga võideldes ka ennast giidi ja tahtejõu abil kraatri servani vedanud. Kersti, kes seni mingeid ärakukkumise märke ei ilmutanud, oli selleks ajaks samuti väsinud ja otsustas koos teiste naistega (solidaarsusest) alla minna.
Stella Point’ist päris tippu ehk Uhuru Peak’ini (5895 m) oli raamatu järgi umber 45 minuti tee, aga meie venitasime selle teadlikult tunnini, et võimalikult vähe pimedas tipus olla (selleks ajaks oli selge, et tippu jõudes on veel täiesti pime). Seega kella 6 ajal olime tipus! Leino, Kaido, Heiki ja mina. Hiljem tekkis küsimus, kes oli esimene. Keegi täpselt ei mäletanud, kuid kõik väitsid, et just tema oli esimene. Tegime siis Uhuri Peak’i sildi juures pilti. (välguga! kuna oli veel pime) ning asusime vaikselt allapoole liikuma. Kuna kartsin kõrgusehaiguse “vasarat” ja oli äärmiselt külm (koos tuule mõjuga võis olla miinus15 kraadi ringis), siis asusime Leino eestvedamisel tagasiteele. Otsisin põuest fotoka ja tegin külmast võetud sõrmedega pilte ümbrusest. Selleks ajaks oli juba enam-vähem valge. Kahetsen nüüd tagantjärele, et a) liiga vara tippu jõudsime või siis b) liiga vara alla tulime. Oleks võinud veel rahulikult valges ringi vaadata ja pilte teha, kuid ju siis sai sellel hetkel alalhoiuinstinkt ja külm minust võitu ning peamine eesmärk (tippu jõudmine) oli ju saavutatud. Hea, et Heiki veel üles läks ja valges pilte lisaks tegi. Neid on nüüd hea soojas olles vaadata.
Tippu jõudmine oli minu jaoks üllatavalt lihtne. Vaatamata 7 tunnisele ronimisele, ei tekkinud sellist läbi vere ja valu punnitamise tunnet. Pea ei tuksatanud korrakski valutada ning hetkekski ei tekkinud mõtet, et milleks kõik see jama ja läheks parem alla tagasi. Arvan, et üheks hea enesetunde põhjuseks oli kindlasti üks lisapäev aklimatiseerumist tavalise ajakavaga võrreldes ning kõva enesepiitsutamine reisiks valmistumisel (3 kuni 4 korda nädalas õhtuti jooksmas käimine).
Tipus olime seega 15 kuni 20 minutit ning veel enne 6.30-t asusime Leino ja Holmsoniga (peagiid) tuldud teed uuesti läbima. Teised tulid vähe hiljem koos abigiidiga järele. Valges oli nüüd siis näha, millise meeletu tõusu olime teinud (tõusuraja pikkus oli raamatu järgi 5 km, kuid kõrgusesse tõusime üle 1200 meetri. Laskumine võttis põlved päris valusaks. Leino pani oma kaitsvate põlvesidemetega kiiresti ees ja ootasid mind koos giidiga aeg-ajalt järele, et siis jälle edasi panna. Alla laagrisse jõudsime kell 8.40 ehk allatulek kestis üle 2 tunni ja kogu retk koos tipus olekuga üle 9,5 tunni.
Läksin telki, võtsin riided seljast ja jäin kohe magama ning uuesti ärkasin kokaabi telgile “prõmmimise” ja sööma kutsumise peale kella poole 12 ajal. Vahepeal oli ka Heiki alla jõudnud ja telki pugenud. Siis kiirelt asjad kokku ning 12.15 startisime juba järgmisele retkele ehk laskusime oma tipulaagrist 4681 m pealt allapoole 3100 m peale. Varsti jõudsime aga rahepilve sisse, mis läks sujuvalt üle vihmapilveks. Algul sadas vaikselt, siis aga läks paduvihmaks. Ja nii 2 tundi järjest vihmas ja rahes mõõda rada, mis selleks ajaks oli muutunud väikeseks ojaks. Aafrika näitas nüüd ka oma teist palet. Seni olime vihma saanud vaid öösel ise mõnusasti telgis lebades (need kellel telk läbi ei tilkunud) ning mõne piisa ka pilve sees kõndides. Nüüd aga meenutas see Kersna Kili vallutamise saadet, kus kogu aeg kallas ning kõik oli niiske ja märg. Ka laager, kuhu meie telgid pandi, oli porimülgas ja telk oli kenasti keset loiku. Kõik riided olid märjad või niisked ja kuivatada polnud neid kusagil. Väga hea, et see toimus viimasel mägede päeval, kui tipp oli juba tehtud ning ees ootas päikesepaisteline osa reisist. Vaatamata niiskusele ja mustade meeste kõnekõminale uinusin kiiresti. Oli väsitav, aga tore päev!