Kersti:
Esimene öö „kõrgmäestikutingimustes“, kõrgusel 3044 m on läbi saanud. See ei olnud kerge kellelegi. Riinal tuli peale õhupuudus koos paanikahooga. Elenil oli väga külm, samas Kersti ja Kaido kannatasid palavust. Ka Leinol oli palav, mistõttu ta magas ilma pesuta ja sellepärast jällegi ei saanud temaga ühes telgis ööbinud Heiki sõba silmale. Ainult vennad elasid öö suhteliselt rahulikult üle.
Hommikusöögiks pakuti putru. Kui tavalise matkapäeva hommikul jätkub seda ainult kiirematele, siis siin said kõik kõhu mõnuga täis vitsutada. Lisandiks mesi, või, maapähklivõi ning puuviljad – arbuus ja mango. Lõpetuseks veel keedetud munad. Koksimise käigus selgus, et Heiki oli endale purunematu puumuna saanud, aga kõrgmäestiku tingimustes ei jäänud seegi söömata.
Esimene öö „kõrgmäestikutingimustes“, kõrgusel 3044 m on läbi saanud. See ei olnud kerge kellelegi. Riinal tuli peale õhupuudus koos paanikahooga. Elenil oli väga külm, samas Kersti ja Kaido kannatasid palavust. Ka Leinol oli palav, mistõttu ta magas ilma pesuta ja sellepärast jällegi ei saanud temaga ühes telgis ööbinud Heiki sõba silmale. Ainult vennad elasid öö suhteliselt rahulikult üle.
Hommikusöögiks pakuti putru. Kui tavalise matkapäeva hommikul jätkub seda ainult kiirematele, siis siin said kõik kõhu mõnuga täis vitsutada. Lisandiks mesi, või, maapähklivõi ning puuviljad – arbuus ja mango. Lõpetuseks veel keedetud munad. Koksimise käigus selgus, et Heiki oli endale purunematu puumuna saanud, aga kõrgmäestiku tingimustes ei jäänud seegi söömata.
13.30 pärast ca 5-tunnist matka jõudsime oma teise laagrisse 3840 m kõrgusel. Et täpne olla: alustasime oma teekonda kell 8.45, saabusime 13.30 ja puhast käimisaega oli Leino andmetel 3 tundi ja 25 minutit. Käia oli päris hea. Võtsime rahulikult. Rada oli algul päris järsk, aga ilus, ümbritsetud sammaldunud puudest ja elupuudest, mis kõrguse kasvades järk-järgult madalamaks ja hõredamaks jäid. Maastik hakkas järjest enam kivise alpiaasaga sarnanema. Kauneid lilli oli palju, osa neist vägagi sarnased meie õlelilledele.
Meie tänane rada käis korraks ära ka 3900 m peal. Võtsime seal päikest. Kahjuks saabus üsna peagi pilv ning sundis meid edasi liikuma. Ilm oli kogu päeva suhteliselt pilvine. Korraks langesid ka mõned piisad, kuid õnneks läks ähvardav vihmapilv meist mööda. Matkamiseks oli ideaalne ilm.
Kohale jõudnud, ootas meid tugev lõunasöök. Kuid peale lõunat ei lubatud meil tukkuda. Plaanis oli teha väike aklimatiseerumistõus järgmise päeva rada pidi.
Leino teooria järgi pidime tõusma vähemalt 200 m, et see tõus aklimatiseerumisele kaasa aitaks ning hea une tooks. Tõusimegi 4060 m peale – 58 minutit üles ja 43 minutit alla. Riina sai jällegi rekordi kirja – esimest korda üle 4000 meetri.
Kui olime tagasi jõudnud, suundusime jällegi söögitelki popcorni krõbistama ja teed jooma. Kui olime juba ca pool tundi telgis mõnulenud, saabusid Elen ja Mamuja. Ilmselt jätkus neil juttu kauemaks ning aklimatiseerumine oli nii ka tõhusam. Andsime sellisele aklimatiseerumisele, mis ühendab meeldiva kasulikuga, nimeks happy acclimatization.
Pärast popcorni saabus üsna kiiresti õhtusöök – kanasupp ja kanamögin riisiga, mis olid jällegi väga maitsvad, kuid ei tahtnud hästi enam kõhtu mahtuda. Süüa anti mäes tõesti kõvasti! Õhtusesse repertuaari kuulus meeste kahetsus naissoost kährikute puudumise üle. Selle kurvastuse leevendamiseks kulus tubli ¼ l Bacardit. Koos meie söögitelgiga olid kohale jõudnud ka kauaoodatud Kilimanjaro õlled, mida tervitati vaimustusega!
Peavalu kimbutas Kaidot, Riinat ja Jaaku. Teised olid rõõmsad!
Päeva sõna oli HAPPY ACCLIMATIZATION!
Meie tänane rada käis korraks ära ka 3900 m peal. Võtsime seal päikest. Kahjuks saabus üsna peagi pilv ning sundis meid edasi liikuma. Ilm oli kogu päeva suhteliselt pilvine. Korraks langesid ka mõned piisad, kuid õnneks läks ähvardav vihmapilv meist mööda. Matkamiseks oli ideaalne ilm.Kohale jõudnud, ootas meid tugev lõunasöök. Kuid peale lõunat ei lubatud meil tukkuda. Plaanis oli teha väike aklimatiseerumistõus järgmise päeva rada pidi.
Leino teooria järgi pidime tõusma vähemalt 200 m, et see tõus aklimatiseerumisele kaasa aitaks ning hea une tooks. Tõusimegi 4060 m peale – 58 minutit üles ja 43 minutit alla. Riina sai jällegi rekordi kirja – esimest korda üle 4000 meetri.Kui olime tagasi jõudnud, suundusime jällegi söögitelki popcorni krõbistama ja teed jooma. Kui olime juba ca pool tundi telgis mõnulenud, saabusid Elen ja Mamuja. Ilmselt jätkus neil juttu kauemaks ning aklimatiseerumine oli nii ka tõhusam. Andsime sellisele aklimatiseerumisele, mis ühendab meeldiva kasulikuga, nimeks happy acclimatization.
Pärast popcorni saabus üsna kiiresti õhtusöök – kanasupp ja kanamögin riisiga, mis olid jällegi väga maitsvad, kuid ei tahtnud hästi enam kõhtu mahtuda. Süüa anti mäes tõesti kõvasti! Õhtusesse repertuaari kuulus meeste kahetsus naissoost kährikute puudumise üle. Selle kurvastuse leevendamiseks kulus tubli ¼ l Bacardit. Koos meie söögitelgiga olid kohale jõudnud ka kauaoodatud Kilimanjaro õlled, mida tervitati vaimustusega!Peavalu kimbutas Kaidot, Riinat ja Jaaku. Teised olid rõõmsad!
Päeva sõna oli HAPPY ACCLIMATIZATION!
PS! Moorland olevat eesti keeli nõmm - see loodusnähtus, milles päev otsa liikusime, oli küll kõike muud kui tuttav..
No comments:
Post a Comment