Päev enne tippu

Kaido:
Päev algas nagu alati, vara ja ebamugavalt, kuid seekord ka uniselt. Kuna öösel sadas vihma, siis nii mõnigi telk tilkus läbi ja igas telgis käis vihmapiiskadega ja veeloikudega võitlemine. See-eest ei pidanud võitlema unematiga, sest unematit 4100m kõrgusele eriti ei jätku.
Hommikusöögimenüü hakkas kokkukuivamise märke andma: arbuus oli ära jäetud. Küll aga ärgitasid giidid meid rohkesti sööma, sest nende kogemuse järgi pole kõrgemal söömine valgete inimeste hulgas väga populaarne.
Päevaplaan oli super: kõigepealt 4100m pealt kerge tõus 4600m peale, lõuna, puhkus, kerge aklimatiseerumistõus, õhtusöök 17:00, äratus 22:00, kerge õhtusöök 22:30 ja start tipu poole 24:00. Ilm oli juba päris jahe, kuid vihma õnneks enam ei sadanud.
Tõus 4100 pealt 4700 peale läks erakordselt libedalt: 2,5h, lubatud 3-4h asemel. Mamuja oli igatahes rahul. Peatusi tegime enamvähem iga tunni järel, nii et vorm oli võrreldes mäe varasemate päevadega paranenud.
Laagrisse jõudsime umbes 10:30, st isegi enne telkide ülesseadmist, mis tähendas tuule ja külma käes konutamist. Heiki arvates polnud telke üles seatud ruumipuuduse pärast. Laagri ümbrus oli nagu kuumaastik ja kivikõrb, ühtegi taime näha polnud, kuid laagriplatsil jooksis ringi paar hiirt! Laagrilats ise oli pirakas, tugeva languse all, nii et söögitelki või vetsu minek ja tulek andis tunda. Laagriplatsilt oli näha allaminemise rada. Lund ei olnud, kuid temperatuur oli alla nulli.
Telgid said õnneks varsti üles. Pärast 5-minutilist pikutamist nõuti meid lõunale. Lõunasöögil oli koos „palju huvitavaid inimesi“. Integreerusime nagu jaksasime. Kaidol oli kiiks, et kuna meie tempo polnud olnud just kõige kiirem, siis peaks mäkke hakkama minema 1h varem. Elen soovis pastat 1h enne starti. Suurem osa ülejäänud rahvast ei teadnud mida tahta või olid kogenud matkajatena lihtsalt vait, et suuremat jama vältida. Mõned ei tahtnud üldse õhtusööki. Ja neil, kes tahtsid, oli keeruline kokku leppida parimat aega selleks. Kuna Jaagu seljakott oli nüüd juba 1000m peal, siis oli Jaagu peamine mure tipuvarustus. Õhk särises pingest vorst pannil.
Natuke pärast lõunat selgus, et Elenile teeb peavalu lahtine kõht ja sellest tulenev vedelikukaotus. Elen manustas Loperamiidi, mille kasutamise juhend oli järgmine: „Annustamine: täiskasvanud: ägeda kõhulahtisuse korral algus 2 tabletti ja edasi iga vormitu iste järel 1 tablett.“ Leino lubas iste vormi määrata kaasavõetud piparkoogivormidega.
Kaido küsis Holsoni käest sooje pealiskindaid, kuid toodi täiesti tavalised, erinevalt sellest, mis all olles palusin. Lootsin, et ei tule väga külm ja andsin need tagasi. Nagu tippu minnes selgus, eksisin.

Jaak:
Eile õhtul kella 17 ajal hakkas sadama ja sadas vahelduva eduga kuni hommikuni. Õnneks jäi hommikusöögi ajaks vihm järele ja saime kuiva nahaga söögitelki.
Tänane päev kujutas endast tõusu Karanga Camp’ist (mis on raamatu järgi 4040 m kõrgusel) 4681 m peal asuvasse laagrisse nimega Barafu Huts. Raamatu kaardi järgi oli teekond 2,5 kuni 3 tundi (ca 4 km) puhast käimist, mis koos peatustega võttis meil aega 3,5 tundi. Teekond ise oli suhteliselt nüri tõusmine kivisel väljal. Taimestikku sellel kõrgusel enam ei olnud.
Täna oli esimene kord, kui laagrisse saabudes ei olnud telgiteam jõudnud veel telke püstitada. Õnneks olid aga suured seljakotid kohal ja saime soojad riided selga panna, sest temperatuur ei olnud kuigi palju üle nulli ning aeg-ajalt tuli lume ja rahe vormis sademeid. Aga said ka telgid peagi üles (oodati millal vähesed telkimiseks sobivad platsid vabanevad, sest tipust tulijad ei olnud veel allapoole liikumiseks oma telke maha võtnud) ning kella 14 ajal sõime korraliku lõunasöögi. Laagrisse jõudes oli vähemalt minu enesetunne peavalu tõttu suhteliselt vilets, kuid Ibumax ja maitsev lõunasöök aitas sellest üle saada. Üllatusena järgnes juba kella 18 ajal õhtusöök, siis magama ning kella 22-ks oli planeeritud äratus, et enne tõusu veel kerge eine teha. Mingil põhjusel toodi start tund aega ettepoole kella 23-ks. Algselt pidime minema südaööl, kuid kas grupi füüsiline seisund tundus peagiidile tagasihoidlik või kartis ta ilma halvenemist, igatahes tegi ta sellise otsuse.
Pikutasime telgis kella 22.30-ni. Õiget und aga tulnud. Tipuärevus oli juba kõhus ja tahtmine oli juba minema hakata. Sõime söögitelgis mõned küpsised ja jõime teed ning kell 23.06 alustasime oma rasket teekonda tipu poole. Sellest aga juba järgmise päeva päevikus.
Elen: Esimest korda paistis tipp kui peopesal - see ei ole lihtsalt võimalik, et sinna me läheme! Päev ei olnud raske, aga kui keegi väidab, et viimases laagris tundis end superhästi, siis on teda on täiesti võimatu uskuda!