Jaak:
Ärkasin jällegi kella 6 ajal ja vedelesin kella 8-ni voodis. Siis käisime hommikust söömas ja kella 9 ajal saime veel kõik korra kokku. Kiitlesime oma päevitustega ja arutasime, kes mitu korda öö jooksul särki märgamas käis. Riinal ja Elenil ei olnud hommikusööki, kuna nad ööbisid Leino ja Heiki juures nö illegaalselt ja nüüd üritasid nad süüa leida. 10$ per nägu olevat nad leidnud korraliku koha, kus pakuti ka päris kohvi (söök a la nagu meil safari ajal Sopa Lodges).
Kella 10-ks kolisime oma hotellist välja. Teised passisid Leino ja Heiki toas, mina käisin rannas (mõõnaaeg) jalutamas ja erinevaid karbikesi korjamas. Kella 11-ks vedasime end hotelli valvelauda, kust startis mikrobuss spice tour’ile ja sealt edasi Zanzibar Town’i.
Sõit viis meid läbi suhteliselt räpase saare. Vähemalt teeääred olid palistatud siniste kilekottide „põlluga”. Teelt paistis ka erinevat kohalikku arhitektuuri – savihütid ja „fibo blokkidest” seintega majakesed. Mõlemad olid viilkatusega (erinevalt mandrist, kus olid ümarad vormid) – kas roost või plekist.
Kella 12 ajal olime kohal spice tour’i alguskohas. Seal oli meile giidiks valges kilekas ja valge maikaga must noormees, kes rääkis soravat inglise keelt ja lubas endast ka pilte teha. Nägime, nuusutasime ja mõned julgemad ka maitsesid väga palju erinevaid taimi (vanilje, ingver, ananass, kohvi, pipar, jne). Lisaks tutvustati ka lõhnaõli komponendiks olevaid taimi koos võimalusega osta nendest tehtud 2 tüüpi lõhnavat vedelikku ning seepi.
Siis demonstreeriti meile kuidas neegripoiss palmi otsast pähkleid alla toob ja ise seejuures valjuhäälselt laulu lööb (Hakuna Matata – No Problems). Seejärel kooriti meile kohapeal ka 4 pähklit, millest jõime esmalt ära pähklis oleva mahla ja sõime peale pähkli valget sisu.
Tour’i lõpetuseks pakuti eksootilisi puuvilju (Jack fruit, tähtvili, lints, papaia, avokaado, roheline apelsin ananass, kollane ja punane banaan, mango jne). Saime tänutäheks igas peatuskohas jagatud/küsitud jootraha eest lehtedest punutisi – naised said pärja moodi peakatted, väikese kotikese ja mingit looma meenutava kaelaehte. Mehed said punutud mütsid ja lipsud. 
Siis avanes meile võimalus toetada kohalikku külakogukonda ja osta ca 5 korda kallimaid spice’ kui Stone Townis. Ja oligi aeg oma bussi minna ja linna sõita.
Linnas võtsime toad koha esimeses hotellis, kuhu autojuht meid viis. Loorid jäid linna kauemaks ning seetõttu valisid korralikuma ja kallima ööbimispaiga (100$ öö). Meil oli 3-ne tuba 70$ eest. Toas veidi hinge tõmmanud ja konditsioneeri jahedust nautinud läksime linna peale hängima. Esmalt leidsime mere äärest nö sadama kõrvalt (vähemalt oli liivale sõitnud üks praam, millele autode peale ajamine oli turistidele ja kohalikele meelelahutuse eest) ühe kõrtsi, kus ootasime tellitud pudeliõllesid ligi poolt tundi. Kuna lõuna oli juba läbi ja õhtusöök ei olnud veel alanud, siis süüa meile ei antud. Loorid ära oodatud ja õlled joodud, läksime linnaga tutvuma. Old Castle osutus pisikeseks kindluseks, millest oli suveniiride müügitänav moodustatud. Kõndisime veel mööda vanalinna tänavaid ja tõrjusime kährikute müügikatseid, kuni leppisime kokku, et Jaak ja Heiki lähevad suveniiripoodi ning ostavad puudu jäänud suveniirid ära, teised otsivad seni hea söögikoha.
Leidsime üles tõeliselt mõnusa poe – suur müügipind kahel korrusel, konditsioneeritud õhk, tagasihoidlikud ja lahked mosleminaistest müüjad ning mis peamine – väga hea ja mõistliku hinnaga suveniiride valik. Igatahes saime kõik vajalikud suveniiriostud tehtud. Poes olid ka tänaval kohatud pärnakaid (esimesed ja viimased eestlased kogu reisi jooksul väljastpoolt meie 8-st gruppi).
Tänavale jõudes juhatas meid sama kohalik must mees, keda olime enne kohanud, teiste juurde mere ääres ühe maja katusel asuva restoranini. Söögid olid seal väga head. Mina sõin taldriku mereandidega – kala, kalmaar, krabi sõrad, krevetid. Tõesti hea!
Õllesõpradele teadmiseks, et hind oli Stonetownis nendes kohtades, kus meie käisime 3000 Ts-I 0,5 liitri kohta. Zanzibari põhjarannikul oli see 2000 kuni 2500 (selle hinna järgi hindasime hotelli sobivust ehk õlu ei tohtinud liiga kallis olla).
Rahulolevatena tänavale alla tulles jätsime pidulikult Looridega hüvasti ning pärast hotellis ostukottide ära panemist läksime veel pimedas linna peale kakerdama. Kell oli küll alles 20, kuid kuna olime harjunud sellel ajal magama minema, siis tundus, et on jube hilja.
Kõndisime mööda enam-vähem valgustatud kitsaid vanalinna tänavaid ning jõudsime kohalikele mõeldud turule, kus käis ka õhtul aktiivne kauplemine. Olime seal ainsad valged, kuid saime samuti 100-200 Ts eest suupisteid (kohapeal küpsetatud kalmaar, maksavarras, mango, marmelaad, mingi tundmatu puuvili jne) ja suhkruroo mahla proovida (pressiti kohapeal). Kella 22.30 ajal jõudsime hotelli tagasi ja pugesime voodisse.
Ärkasin jällegi kella 6 ajal ja vedelesin kella 8-ni voodis. Siis käisime hommikust söömas ja kella 9 ajal saime veel kõik korra kokku. Kiitlesime oma päevitustega ja arutasime, kes mitu korda öö jooksul särki märgamas käis. Riinal ja Elenil ei olnud hommikusööki, kuna nad ööbisid Leino ja Heiki juures nö illegaalselt ja nüüd üritasid nad süüa leida. 10$ per nägu olevat nad leidnud korraliku koha, kus pakuti ka päris kohvi (söök a la nagu meil safari ajal Sopa Lodges).
Kella 10-ks kolisime oma hotellist välja. Teised passisid Leino ja Heiki toas, mina käisin rannas (mõõnaaeg) jalutamas ja erinevaid karbikesi korjamas. Kella 11-ks vedasime end hotelli valvelauda, kust startis mikrobuss spice tour’ile ja sealt edasi Zanzibar Town’i.
Sõit viis meid läbi suhteliselt räpase saare. Vähemalt teeääred olid palistatud siniste kilekottide „põlluga”. Teelt paistis ka erinevat kohalikku arhitektuuri – savihütid ja „fibo blokkidest” seintega majakesed. Mõlemad olid viilkatusega (erinevalt mandrist, kus olid ümarad vormid) – kas roost või plekist.
Kella 12 ajal olime kohal spice tour’i alguskohas. Seal oli meile giidiks valges kilekas ja valge maikaga must noormees, kes rääkis soravat inglise keelt ja lubas endast ka pilte teha. Nägime, nuusutasime ja mõned julgemad ka maitsesid väga palju erinevaid taimi (vanilje, ingver, ananass, kohvi, pipar, jne). Lisaks tutvustati ka lõhnaõli komponendiks olevaid taimi koos võimalusega osta nendest tehtud 2 tüüpi lõhnavat vedelikku ning seepi.Siis demonstreeriti meile kuidas neegripoiss palmi otsast pähkleid alla toob ja ise seejuures valjuhäälselt laulu lööb (Hakuna Matata – No Problems). Seejärel kooriti meile kohapeal ka 4 pähklit, millest jõime esmalt ära pähklis oleva mahla ja sõime peale pähkli valget sisu.
Tour’i lõpetuseks pakuti eksootilisi puuvilju (Jack fruit, tähtvili, lints, papaia, avokaado, roheline apelsin ananass, kollane ja punane banaan, mango jne). Saime tänutäheks igas peatuskohas jagatud/küsitud jootraha eest lehtedest punutisi – naised said pärja moodi peakatted, väikese kotikese ja mingit looma meenutava kaelaehte. Mehed said punutud mütsid ja lipsud. 
Siis avanes meile võimalus toetada kohalikku külakogukonda ja osta ca 5 korda kallimaid spice’ kui Stone Townis. Ja oligi aeg oma bussi minna ja linna sõita.Linnas võtsime toad koha esimeses hotellis, kuhu autojuht meid viis. Loorid jäid linna kauemaks ning seetõttu valisid korralikuma ja kallima ööbimispaiga (100$ öö). Meil oli 3-ne tuba 70$ eest. Toas veidi hinge tõmmanud ja konditsioneeri jahedust nautinud läksime linna peale hängima. Esmalt leidsime mere äärest nö sadama kõrvalt (vähemalt oli liivale sõitnud üks praam, millele autode peale ajamine oli turistidele ja kohalikele meelelahutuse eest) ühe kõrtsi, kus ootasime tellitud pudeliõllesid ligi poolt tundi. Kuna lõuna oli juba läbi ja õhtusöök ei olnud veel alanud, siis süüa meile ei antud. Loorid ära oodatud ja õlled joodud, läksime linnaga tutvuma. Old Castle osutus pisikeseks kindluseks, millest oli suveniiride müügitänav moodustatud. Kõndisime veel mööda vanalinna tänavaid ja tõrjusime kährikute müügikatseid, kuni leppisime kokku, et Jaak ja Heiki lähevad suveniiripoodi ning ostavad puudu jäänud suveniirid ära, teised otsivad seni hea söögikoha.
Leidsime üles tõeliselt mõnusa poe – suur müügipind kahel korrusel, konditsioneeritud õhk, tagasihoidlikud ja lahked mosleminaistest müüjad ning mis peamine – väga hea ja mõistliku hinnaga suveniiride valik. Igatahes saime kõik vajalikud suveniiriostud tehtud. Poes olid ka tänaval kohatud pärnakaid (esimesed ja viimased eestlased kogu reisi jooksul väljastpoolt meie 8-st gruppi).
Tänavale jõudes juhatas meid sama kohalik must mees, keda olime enne kohanud, teiste juurde mere ääres ühe maja katusel asuva restoranini. Söögid olid seal väga head. Mina sõin taldriku mereandidega – kala, kalmaar, krabi sõrad, krevetid. Tõesti hea!
Õllesõpradele teadmiseks, et hind oli Stonetownis nendes kohtades, kus meie käisime 3000 Ts-I 0,5 liitri kohta. Zanzibari põhjarannikul oli see 2000 kuni 2500 (selle hinna järgi hindasime hotelli sobivust ehk õlu ei tohtinud liiga kallis olla).Rahulolevatena tänavale alla tulles jätsime pidulikult Looridega hüvasti ning pärast hotellis ostukottide ära panemist läksime veel pimedas linna peale kakerdama. Kell oli küll alles 20, kuid kuna olime harjunud sellel ajal magama minema, siis tundus, et on jube hilja.
Kõndisime mööda enam-vähem valgustatud kitsaid vanalinna tänavaid ning jõudsime kohalikele mõeldud turule, kus käis ka õhtul aktiivne kauplemine. Olime seal ainsad valged, kuid saime samuti 100-200 Ts eest suupisteid (kohapeal küpsetatud kalmaar, maksavarras, mango, marmelaad, mingi tundmatu puuvili jne) ja suhkruroo mahla proovida (pressiti kohapeal). Kella 22.30 ajal jõudsime hotelli tagasi ja pugesime voodisse. 
No comments:
Post a Comment