Jaak:
5.30 äratas mind palvuse algus Arusha mošees. Tukkusin voodis, kuni uuesti uinusin ja magasin kella 7-ni. Seejärel hommikust sööma. Siis kraamisime kõik oma kotid kokku ja asusime oma sõprasid reisifirmast ootama. Kell 9.05 on Maasai Wanderingsi 2 maasturit kohal ja algab sõit Kilimanjaro rahvusvahelise lennujaama poole. Kell 10.15 ehk täpselt check in alguseks oleme kohal. Esmalt pikk turvakontrolli järjekord ja seejärel veel check in saba, aga jõudsime ikka õigeks ajaks asjad aetud. Lennuki väljalend hilines vaid veidi. Pardal pakuti pähkleid ja karastusjooke, mis olid head külmad. Tund lendu läks kiiresti ning peagi paistis lennuki aknast helesinine meri – India ookean ning Zanzibar, mis võttis meid vastu niiske palavusega.
Lennujaamas vaadati vaid viisa olemasolu passis.
Seejärel andsime 7000 kohaliku šillingi eest per nägu pakid lennujaama hoiule ning väljast leidis Leino mehe, kes oli valmis kogu kamba 60$ eest viima kuhu vaja. Hinna sees oli ka hotelli otsimine kuni sobiva leidmiseni. Kaido kauples veel hinna 50$ peale ja pugesime mikrobussi. 
Poolteist tundi sõitu ja kella 14 ajal olime saare põhjatipus Nungwi külas. Siis aga otsiti meeleheitlikult hotelli – küll oli liiga kallis, siis oli jälle rand liiga kaugel, siis oli sobiv hotell täis ja nii 3 tundi rohkem kui 30 kraadises palavuses! Lõpuks otsustasime minna esimesse hotelli, mida algselt välja pakuti, kuid kohapeal selgus, et see oli meie otsingute ajal välja müüdud (vähemalt 50$-ed toad). Pidime valima siis veidi rõskema olekuga ja kulunuma väljanägemisega hotelli, kus öö kaheses toas maksis 65$. Meie jõudsime Priidu ja Loooridega juba toad ära võtta, aga Leino leidis, et tema tahab ikkagi paremat ja sai samas hotellis, kus 50$ toad otsas olid, kena merevaatega (tõusu ajal rõduukse avamisel ka mere sissepritsega) 100$-se toa. 
Sinna kolis teiseks liikmeks ka Heiki ning illegaalsete ööbijatena ka Riina ja Elen.
Pakkisime asjad lahti ning jõime palavuse tõrjeks ja janu kustutamiseks ühe külma õlle (vaatamata hommikul sisse võetud Lariamile). Seejärel käisime ookeanis ujumas. Vesi oli mõnusalt soe ja hästi soolane. Rand oli ilusa valge liivaga ja vesi helesinine. Hotell ise asus huvitavas kohas – külasse tõi korralik asfalttee, kuid külavahel oli tõeline peldik – prügi, sodi, auklik tee, mis ei olnud just sõitmiseks eriti mõeldud. Pesemata lapsed ja samas ringi jalutavad koduloomad (kanad ja nälginud kitsed). Sellest paarikümne meetri kaugusel olid siis korralikud hotellid ja paradiisirand. Tõeline kontrast ehk ehtne Aafrika.
Kui ujumast tulime läksime oma tuppa soola maha pesema ning kui ma riide panin, ei leidnud ma enam oma mobiiltelefoni – kadunud või varastatud! Otsisin igalt poolt, kuid mida pole, seda pole. Leino proovis minu telefonile ka helistada. Kutsus, kuid helisemist ei olnud kuulda. Ju siis sai mõni kohalik sellest telefonist nüüd õnnelikuks.
Õhtusöögiks tellisime kalaroogasid, mis olid siin suurepärased. Enne õhtusööki olid Kaido ja Leino kokku leppinud kalaretke, mis pidi startima kohe pärast sööki ehk kella 18 ajal. Nagu juba tavaks saanud, siis start venis ning merele saime pimedas. Aga õnneks oli täiskuu, mis meie merereisi valgustas ja sellele romantilisust lisas. Sõitsime hooga ookeanile. Küla tuled jäid järjest kaugemale ja lained läksid järjest suuremaks (meie kogenenumad kalamehed hindasin neid 2 meetri kõrgusteks). Olime siis nüüd looduse ja 3 musta mehe meelevallas. Üks neist tõmbas kütusepaakide kohal suitsu, teine viskas landid sisse ja kolmas üritas meie meeleolu üleval hoida. Kalapüük seisnes paadiga mööda ookeani tiirutamises ja 3 spinninguga landivedamises. Paat ise oli umbes sarnane sellele, millega Pühajärvel lõbusõitu tehakse. Järvel sõitmiseks on selline isegi liiga uhke, kuid ookeani jaoks tundus paat veidi õbluke. Samas kohalikud käisid merel ka päris lootsikuga. Õnneks oli vähemalt vesi ja õhk piisavalt soe ja ka lained, mis üle parda lõid, ei tekitanud külmatunnet. Minul sai sellest sõidust suhteliselt kiiresti siiber, teised olid pikemalt hasarti täis. Tunni aja pärast, kui midagi ei olnud muutunud läksid nemadki kärsitumaks. Tehti ettepanek tagasi saarele sõita ning pärast rohkem kui kahetunnist ookeanil seilamist jõudsime õnnelikult tagasi saarele. 
Kuna kalapüügi asemel saime lihtsalt paadiga ookeanil sõita, siis ei olnud me nõus tasuma kalapüügi eest küsitud summat. Pärast pikki vaidlusi lepiti kokku 180$ peale ehk 30$ per nägu ja mindi enam-vähem sõpradena lahku.
Lennujaamas vaadati vaid viisa olemasolu passis.
Seejärel andsime 7000 kohaliku šillingi eest per nägu pakid lennujaama hoiule ning väljast leidis Leino mehe, kes oli valmis kogu kamba 60$ eest viima kuhu vaja. Hinna sees oli ka hotelli otsimine kuni sobiva leidmiseni. Kaido kauples veel hinna 50$ peale ja pugesime mikrobussi. 
Poolteist tundi sõitu ja kella 14 ajal olime saare põhjatipus Nungwi külas. Siis aga otsiti meeleheitlikult hotelli – küll oli liiga kallis, siis oli jälle rand liiga kaugel, siis oli sobiv hotell täis ja nii 3 tundi rohkem kui 30 kraadises palavuses! Lõpuks otsustasime minna esimesse hotelli, mida algselt välja pakuti, kuid kohapeal selgus, et see oli meie otsingute ajal välja müüdud (vähemalt 50$-ed toad). Pidime valima siis veidi rõskema olekuga ja kulunuma väljanägemisega hotelli, kus öö kaheses toas maksis 65$. Meie jõudsime Priidu ja Loooridega juba toad ära võtta, aga Leino leidis, et tema tahab ikkagi paremat ja sai samas hotellis, kus 50$ toad otsas olid, kena merevaatega (tõusu ajal rõduukse avamisel ka mere sissepritsega) 100$-se toa. 
Sinna kolis teiseks liikmeks ka Heiki ning illegaalsete ööbijatena ka Riina ja Elen.Pakkisime asjad lahti ning jõime palavuse tõrjeks ja janu kustutamiseks ühe külma õlle (vaatamata hommikul sisse võetud Lariamile). Seejärel käisime ookeanis ujumas. Vesi oli mõnusalt soe ja hästi soolane. Rand oli ilusa valge liivaga ja vesi helesinine. Hotell ise asus huvitavas kohas – külasse tõi korralik asfalttee, kuid külavahel oli tõeline peldik – prügi, sodi, auklik tee, mis ei olnud just sõitmiseks eriti mõeldud. Pesemata lapsed ja samas ringi jalutavad koduloomad (kanad ja nälginud kitsed). Sellest paarikümne meetri kaugusel olid siis korralikud hotellid ja paradiisirand. Tõeline kontrast ehk ehtne Aafrika.
Kui ujumast tulime läksime oma tuppa soola maha pesema ning kui ma riide panin, ei leidnud ma enam oma mobiiltelefoni – kadunud või varastatud! Otsisin igalt poolt, kuid mida pole, seda pole. Leino proovis minu telefonile ka helistada. Kutsus, kuid helisemist ei olnud kuulda. Ju siis sai mõni kohalik sellest telefonist nüüd õnnelikuks.
Õhtusöögiks tellisime kalaroogasid, mis olid siin suurepärased. Enne õhtusööki olid Kaido ja Leino kokku leppinud kalaretke, mis pidi startima kohe pärast sööki ehk kella 18 ajal. Nagu juba tavaks saanud, siis start venis ning merele saime pimedas. Aga õnneks oli täiskuu, mis meie merereisi valgustas ja sellele romantilisust lisas. Sõitsime hooga ookeanile. Küla tuled jäid järjest kaugemale ja lained läksid järjest suuremaks (meie kogenenumad kalamehed hindasin neid 2 meetri kõrgusteks). Olime siis nüüd looduse ja 3 musta mehe meelevallas. Üks neist tõmbas kütusepaakide kohal suitsu, teine viskas landid sisse ja kolmas üritas meie meeleolu üleval hoida. Kalapüük seisnes paadiga mööda ookeani tiirutamises ja 3 spinninguga landivedamises. Paat ise oli umbes sarnane sellele, millega Pühajärvel lõbusõitu tehakse. Järvel sõitmiseks on selline isegi liiga uhke, kuid ookeani jaoks tundus paat veidi õbluke. Samas kohalikud käisid merel ka päris lootsikuga. Õnneks oli vähemalt vesi ja õhk piisavalt soe ja ka lained, mis üle parda lõid, ei tekitanud külmatunnet. Minul sai sellest sõidust suhteliselt kiiresti siiber, teised olid pikemalt hasarti täis. Tunni aja pärast, kui midagi ei olnud muutunud läksid nemadki kärsitumaks. Tehti ettepanek tagasi saarele sõita ning pärast rohkem kui kahetunnist ookeanil seilamist jõudsime õnnelikult tagasi saarele. 
Kuna kalapüügi asemel saime lihtsalt paadiga ookeanil sõita, siis ei olnud me nõus tasuma kalapüügi eest küsitud summat. Pärast pikki vaidlusi lepiti kokku 180$ peale ehk 30$ per nägu ja mindi enam-vähem sõpradena lahku. Öine kalapüük = turistilõks
No comments:
Post a Comment