Priit:
Ja olemegi Aafrikas. Lennuk maandus graafikujärgselt, passikontroll läks tänu eestis soetatud Keenia viisale kiirelt (põhjuseks võis olla ka tühjast lennukist tingitud vähene reisijate arv). Lennujaama maanduvate lendude osa oli sama mis 8 ? aastat tagasi ehk väsinud moega. Passikontroll läbitud algas juba väheke huvitavam osa. Algas meid Arushasse viima pidava bussi otsimine-ootamine. Kes otsis - kes ootas! Vanemad ja kogenumad ootasid, teised aga tegelesid otsimisega ja ennäe! Nairobis selline abivalmis rahvas! Kohe kui nähti nõutute nägudega kahvatu jumega inimesi, ilmusid oma urgudest välja kährikuteparved. Kes tahtis kotti kanda, kes teed juhatada, kes taksoteenust osutada, kes muidu abiks olla. Nii tore lahke rahvas! Peagi oli aktivistidel leitud ka üks eriti usaldusväärne negroidse rassi esindaja, kes oli nõus 25 taala nägu kõik kuhugi sõidutama ja selle eest ka lahkelt tseki välja kirjutama. Küll jäi selle kauba juures selgusetuks, kuhu siis kahvanäod viidud oleks. Kahjuks jäi kährikul siiski elu tehing tegemata ja meil tõenäoliselt Nairobi agulid nägemata, kuna enne taibati Donnale helistada ja küsida kas buss tuleb ja millal. Donna kinnitas et buss tuleb ja et paarikümmne minuti pärast . Kell oli sel ajal 9 ja midagi peale, graafikujärgne väljumine (Eestis tehtud kodutöö andmetel) oleks pidanud olema 8.00 vist. Polnud hullu, rahuneti maha ja jõudis inimestele kohale, et tegu on Aafrikaga ja kähriku juttu ei tohi uskuda.
Mul selgus, et Tele 2 Aafrikas ei toimi, seega olin kogu ülejäänud reisi ilma sidevahendita. Iseenesest oli see tore, aga sel hetkel kui selle avastasin see nii tore ei olnudki!
Tuligi buss, mingi peale 10, pagas laaditi katusele ja juhhaidii algas sõit läbi mässava Keenia Tansaania piiri poole. Ühtegi mässajat ei näinud, ühtegi jälge mässust ka mitte. Teeääred olid inimesi täis, kuid selgus, et rahulolematuse väljendamiseks kasutatakse hoopistükkis istumisstreiki. Tähendab see seda, et lihtsalt kogu sõidu ajal ei näinud ühtki inimest tööd tegemas. Enamus istus või lebas tee kõrval ja jälgis kuidas autod ja bussid tee peal sõidavad. Mina küll ei teadnud, et see nii huvitav on, aga nüüd plaanin suvel ka mõne vaba päeva võtta ja sedasi Tartu mnt ääres veeta. Mõned streigimurdjad kõndisid ka kusagilt kuhugi, aga kuna neid oli nii vähe, siis see üldpilti ei mõjutanud.
Buss ise oli mingi mikrobussi moodi asi. Bussis oli igat sorti reisijaid, meid 6 ühikut, pärismaalasi 4 ja 6 eri rahvustest valget s.h. 1 ülijutukas USA päss.
Kui linnast välja sai, olid kõigil ninad vastu akent ja nii möödus 2,5 h . Tee ääres savann, erinevate põõsaste veise ja kitsekarjadega. Masajalgsed kährikud asendusid pikapeale saledamate ja kirjus riietuses masaidega. Lemmiktegevuseks ikka tee ääres lösutamine ja liikluse jälgimine. Iga paarikümne km tagant oli ka mingi kohalik küla, kus kõigis oli teeääres putkadest koosnev turg laia valikuga kohalikku toodangut alates mingist saastast ja lõpetades muu saastaga.
Mingi hetk tehti kohalikus teeäärses suveniiripoes peatus. Enamus veetis aega WC külastades ja poe tootevalikuga tutvudes. Elen sai kohalikega jutule ja nende sõnul olevat eelmisel nädalal neil ka eestlased külas käinud ja tegelikult pidi praegu enamus turistidest Ida-Euroopast olema. Huvitav, mida tähendab kohalikus keeles raki-raki ? Igaljuhul kohalikud 2 isast kährikut kommenteerisid ühe eesti soost naisterahva tuharate liikumist tualetti minnes nende sõnadega. Teiste meie grupi liikmete suahiili keel polnud ka suurem asi ja nii jäi selle sõnapaari tähendus teadmata.
Peale poodi uuesti bussi ja varsti oligi piir. Keeniast välja sai ludinal. Tanzaania piiri ületamiseks korjas bussijuht valgetelt passid ja 50 taala ja kadus nendega ametnike juurde. Kährikutel oli oma järjekord eraldi letis. Iirlaselt küsiti 50 taala lisaks kuna Iirimaa ja USA saavad viisa 100 ühiku eest Mingil hetkel anti passid koos Tanzaania viisaga ja ilma 50 rahata tagasi, ehk anti kõigile tagasi peale Leino. Emane ametnikust kährik oli tahtnud seda vist ilusa mehe pildi pärast endale suveniiriks jätta. Leino otsustas reisi siiski meiega jätkata ja nõudis passi endale.
Piiriületus läks kokku ~0,5h .
Tanzaania pool esialgu kergelt mägine, masaid ikka koos loomadega teeäärt palistamas ja autosid jälgimas. Äkki makstakse neile, et nad oma kirjudes riietes prügiseid teeääri ilmestaksid?
Mingi aeg maastik muutus. Tee äärde tekkisid põllud ja inimeste kehakuju ka muutus jälle madalamaks.
Arushasse jõudsime ~14.00. Vastas oli Ibrahimi-nimeline kodanik, kes sõidutas meid Outpost nimelisse majutusasutusse. Iseenesest täiesti korralik koht. Meil Jaaguga suur kahene voodi toas, peab vist õhtul noorhärraga ühte heitma.
Peale kottide mahaviskamist läksime linna kohalikku raha vahetama ja linnaga tutvuma. Raha
saime vahetatud, esimesed mütsid ostetud ja alustasime kohaliku kultuuriga aklimatiseeruma. Poes õlu meie rahas 14 ühikut (sellest taara 4). Käisime kohalikus toidukohas kitseliha (liha hoiti soojas putkas klaasi taga) söömas ja õlut joomas (õlle hind 25 EEK, pudelit endale ei saanud) ja jalutasime ühikasse tagasi.
Ühikas võtsime kitselihale peale veel ühe õhtusöögi (õlle hind 20 EEK, pudelit endale ei saanud) . Ettekandja jaoks oli üle tema vaimsete võimete tellimus 8 inimeselt, aga lõpuks saime isegi sellega hakkama ja oligi 1. päev Aafrikas õhtus.
Loore veel pole, aga küll nad ka tulevad.
Mul selgus, et Tele 2 Aafrikas ei toimi, seega olin kogu ülejäänud reisi ilma sidevahendita. Iseenesest oli see tore, aga sel hetkel kui selle avastasin see nii tore ei olnudki!
Tuligi buss, mingi peale 10, pagas laaditi katusele ja juhhaidii algas sõit läbi mässava Keenia Tansaania piiri poole. Ühtegi mässajat ei näinud, ühtegi jälge mässust ka mitte. Teeääred olid inimesi täis, kuid selgus, et rahulolematuse väljendamiseks kasutatakse hoopistükkis istumisstreiki. Tähendab see seda, et lihtsalt kogu sõidu ajal ei näinud ühtki inimest tööd tegemas. Enamus istus või lebas tee kõrval ja jälgis kuidas autod ja bussid tee peal sõidavad. Mina küll ei teadnud, et see nii huvitav on, aga nüüd plaanin suvel ka mõne vaba päeva võtta ja sedasi Tartu mnt ääres veeta. Mõned streigimurdjad kõndisid ka kusagilt kuhugi, aga kuna neid oli nii vähe, siis see üldpilti ei mõjutanud.Buss ise oli mingi mikrobussi moodi asi. Bussis oli igat sorti reisijaid, meid 6 ühikut, pärismaalasi 4 ja 6 eri rahvustest valget s.h. 1 ülijutukas USA päss.
Kui linnast välja sai, olid kõigil ninad vastu akent ja nii möödus 2,5 h . Tee ääres savann, erinevate põõsaste veise ja kitsekarjadega. Masajalgsed kährikud asendusid pikapeale saledamate ja kirjus riietuses masaidega. Lemmiktegevuseks ikka tee ääres lösutamine ja liikluse jälgimine. Iga paarikümne km tagant oli ka mingi kohalik küla, kus kõigis oli teeääres putkadest koosnev turg laia valikuga kohalikku toodangut alates mingist saastast ja lõpetades muu saastaga.
Mingi hetk tehti kohalikus teeäärses suveniiripoes peatus. Enamus veetis aega WC külastades ja poe tootevalikuga tutvudes. Elen sai kohalikega jutule ja nende sõnul olevat eelmisel nädalal neil ka eestlased külas käinud ja tegelikult pidi praegu enamus turistidest Ida-Euroopast olema. Huvitav, mida tähendab kohalikus keeles raki-raki ? Igaljuhul kohalikud 2 isast kährikut kommenteerisid ühe eesti soost naisterahva tuharate liikumist tualetti minnes nende sõnadega. Teiste meie grupi liikmete suahiili keel polnud ka suurem asi ja nii jäi selle sõnapaari tähendus teadmata.
Peale poodi uuesti bussi ja varsti oligi piir. Keeniast välja sai ludinal. Tanzaania piiri ületamiseks korjas bussijuht valgetelt passid ja 50 taala ja kadus nendega ametnike juurde. Kährikutel oli oma järjekord eraldi letis. Iirlaselt küsiti 50 taala lisaks kuna Iirimaa ja USA saavad viisa 100 ühiku eest Mingil hetkel anti passid koos Tanzaania viisaga ja ilma 50 rahata tagasi, ehk anti kõigile tagasi peale Leino. Emane ametnikust kährik oli tahtnud seda vist ilusa mehe pildi pärast endale suveniiriks jätta. Leino otsustas reisi siiski meiega jätkata ja nõudis passi endale.
Piiriületus läks kokku ~0,5h .
Tanzaania pool esialgu kergelt mägine, masaid ikka koos loomadega teeäärt palistamas ja autosid jälgimas. Äkki makstakse neile, et nad oma kirjudes riietes prügiseid teeääri ilmestaksid?
Mingi aeg maastik muutus. Tee äärde tekkisid põllud ja inimeste kehakuju ka muutus jälle madalamaks.
Arushasse jõudsime ~14.00. Vastas oli Ibrahimi-nimeline kodanik, kes sõidutas meid Outpost nimelisse majutusasutusse. Iseenesest täiesti korralik koht. Meil Jaaguga suur kahene voodi toas, peab vist õhtul noorhärraga ühte heitma.
Peale kottide mahaviskamist läksime linna kohalikku raha vahetama ja linnaga tutvuma. Raha
saime vahetatud, esimesed mütsid ostetud ja alustasime kohaliku kultuuriga aklimatiseeruma. Poes õlu meie rahas 14 ühikut (sellest taara 4). Käisime kohalikus toidukohas kitseliha (liha hoiti soojas putkas klaasi taga) söömas ja õlut joomas (õlle hind 25 EEK, pudelit endale ei saanud) ja jalutasime ühikasse tagasi.Ühikas võtsime kitselihale peale veel ühe õhtusöögi (õlle hind 20 EEK, pudelit endale ei saanud) . Ettekandja jaoks oli üle tema vaimsete võimete tellimus 8 inimeselt, aga lõpuks saime isegi sellega hakkama ja oligi 1. päev Aafrikas õhtus.
Loore veel pole, aga küll nad ka tulevad.
No comments:
Post a Comment