Jaak:
Ärkasin kella 5 ajal ja üritasin veel magama jääda, kuid mõtted keerlesid juba Arusha ja safari ning järgmiste päevade juures (mis on vaja teha, mida tahaks teha, mida ja kuidas kuivatada, mida ära pakkida, jne). Kui 6.30 ajal valgeks läks ja neegrid toimetama hakkasid, siis oli aeg ka ennast telgist välja ajada. Asjad telgis ei olnud ööga muutunud mitte piiskagi kuivemaks, kuid õnneks ei olnud öösel juurde sadanud. Surusin märjad asjad kandjale minevasse suurde seljakotti ja läksime sööma. Hommikusöögiks oli tavapäraselt tee, puder ja praemuna. Kuid seekord pakuti juurde ka pannkooki, tomati- ja kurgiviile. Söök söödud asusime kohalike poolt kauaoodatud sündmuse juurde ehk hakkasime tippi jagama.
Esmalt laulis meie neegritest moodustatud meeskoor Kilimanjaro laulu, siis luges Kaido ette nimekirja koos tipi summadega ning ulatas rahapaki Holsonile (kokku siis 1200$ ehk 150$ matkaja kohta).
Seejärel asusime allapoole teele (start 8.35 ehk viis minutit enne tavapärast 40 minutilist „akadeemilist veerandit”). Allapoole minek toimus mööda teerada, mis oli muudetud pikkade astmetega trepiks. Ei olnud mööda kive ja mättaid mööda turnimist nagu eile. Loodus muutus järjest lopsakamaks ja puud suuremaks. Tegime teel paar joogi- ja riiete vähemaksvõtmise peatust, kuid üldiselt astusime suhteliselt kiirel sammul.
Kell 11.15 jõudsime Mweka värava juurde 1700 m peale, mis oli ka meie Kilimanjaro matka lõppjaam (päev algas 3100 m kõrguselt). Seal ootas meid kaks Maasai Wanderings’i autot. Esimese asjana ostsime Kilimanjaro õlut ja kustutasime janu, siis läksime ennast kirja panema. Registreerida tuli kahte kaustikusse – ühte rahvuspargist väljumiseks, teise tipus käimise tunnistuse saamiseks. Seejärel jagas Holson diplomid välja. Nime ja vanuse pidi igaüks ise peale kirjutama.
Saime ka Maasai Wanderings’i logodega T-särgid ning tegime firma suure logo taustal grupipilti.
12 ajal ronisime autodesse ja alustasime sõitu Arushasse.
Jälgides möödalibisevaid banaaniistandusi ja kohvipõõsaid nautisime sooja ja kuiva õhku, mis autoaknast tuli. Peateele jõudes suutsin enamuse väikeses seljakotis olnud asjadest kätt veidi aknast väljas hoides ära kuivatada. Pärast 2 tunnist sõitu olimegi taas tuttavas Outpost Lodges. Priit oli elu ja tervise juures juba seal ja oli meid nähes rõõmus, sest sai jälle kellegagi suhelda (mitu päeva olid tema ainsateks kaaslasteks vaid kohalikud kährikud). Minu kurvastuseks ei olnud jällegi minu matkakotti kusagil näha. Priit arvas, et kott saadetakse üles tagasi ning jättis selle kährikute kätte, kuid tegelikult seisis see kogu aja ettevõtte kontoris.
Pool tundi pärast Arushasse saabumist nägime esmakordselt ka Donnat. Oli ikkagi täiesti olemas ja täiesti valge naine. Leino, Riina ja Elen organiseerisid tema kaudu enda safari ning saime kõik tema abil ka 18.-19. veebruariks endale kohad väidetavalt välja müüdud Outpost Lodges.
Käisime dussi all – tõeline mõnu pärast nädalast pesemispausi. Sain ka oma suure seljakoti lõpuks kätte ja panin selga puhtad riided – väikesest asjast jälle palju rõõmu. Kuivatasime päikese käes veel oma riideid ning enne linna peale minemist korjasime need hoovi pealt tubadesse.
Esmalt ründasime Priidu poolt leitud teest veidi eemal asuvat vähe suuremat suveniiripoodi, kust keegi esimese hooga ostusid ei teinud. Meil Priiduga sai poest peagi siiber ja asusime kesklinna poole teele. Kõndisime mööda vingugaasist küllastunud peamagistraali kesklinna ja pöörasime tänavatele, mida ei olnud varem külastanud. Palju neegreid ja sebimist. Ka sellest sai peagi „do jedosta” . Ostsime tuttavast kesklinna poest külma õlut ja vett ning pöördusime tagasi suveniiripoodi. Seal ostis Priit maali ja tuhatoosi ning mina maali, eebenipuust ninasarviku ja lõvi. Kokku tegime käivet seega üle tuhande krooni.
Siis jalutasime oma lodgesse ja tähistasime õlledega suveniiride ostu. Peagi saabusid ka teised ja läksime sööma. T-bone’ jällegi ei olnud ning kõik (va Elen, kes sõi kana) tellisid loomaliha ahjukartulitega. Liha oli päris hea, kuid kartul oli mage. Söögi vahepeal käis ka kohal meie „safarimees”, eks üritas meile tünga teha, kuid Kaido läbirääkimisoskus säästis meile 50$ ning lõime käed hinnaga 2900$ 5 inimest.
Priit rääkis oma seiklustest ja päeva lauseks kujunes – „et on hea kui niipalju keeli oskad” – see tuli inglise ja vene keele segaminiajamisest (tuhatoos vs pipratoos). Pärast õhtusööki istusime oma majakese ees, sõime ananassi ja pidasime plaani. Seejärel läksime asju pakkima. Neid oli ikka liiga palju (koos soojade asjadega, mis olid tulles seljas). Kuidagi said asjad suurde kotti topitud ning safarile võtsime kaasa vaid väiksemad seljakotid.
Ärkasin kella 5 ajal ja üritasin veel magama jääda, kuid mõtted keerlesid juba Arusha ja safari ning järgmiste päevade juures (mis on vaja teha, mida tahaks teha, mida ja kuidas kuivatada, mida ära pakkida, jne). Kui 6.30 ajal valgeks läks ja neegrid toimetama hakkasid, siis oli aeg ka ennast telgist välja ajada. Asjad telgis ei olnud ööga muutunud mitte piiskagi kuivemaks, kuid õnneks ei olnud öösel juurde sadanud. Surusin märjad asjad kandjale minevasse suurde seljakotti ja läksime sööma. Hommikusöögiks oli tavapäraselt tee, puder ja praemuna. Kuid seekord pakuti juurde ka pannkooki, tomati- ja kurgiviile. Söök söödud asusime kohalike poolt kauaoodatud sündmuse juurde ehk hakkasime tippi jagama.
Esmalt laulis meie neegritest moodustatud meeskoor Kilimanjaro laulu, siis luges Kaido ette nimekirja koos tipi summadega ning ulatas rahapaki Holsonile (kokku siis 1200$ ehk 150$ matkaja kohta).
Seejärel asusime allapoole teele (start 8.35 ehk viis minutit enne tavapärast 40 minutilist „akadeemilist veerandit”). Allapoole minek toimus mööda teerada, mis oli muudetud pikkade astmetega trepiks. Ei olnud mööda kive ja mättaid mööda turnimist nagu eile. Loodus muutus järjest lopsakamaks ja puud suuremaks. Tegime teel paar joogi- ja riiete vähemaksvõtmise peatust, kuid üldiselt astusime suhteliselt kiirel sammul.Kell 11.15 jõudsime Mweka värava juurde 1700 m peale, mis oli ka meie Kilimanjaro matka lõppjaam (päev algas 3100 m kõrguselt). Seal ootas meid kaks Maasai Wanderings’i autot. Esimese asjana ostsime Kilimanjaro õlut ja kustutasime janu, siis läksime ennast kirja panema. Registreerida tuli kahte kaustikusse – ühte rahvuspargist väljumiseks, teise tipus käimise tunnistuse saamiseks. Seejärel jagas Holson diplomid välja. Nime ja vanuse pidi igaüks ise peale kirjutama.
Saime ka Maasai Wanderings’i logodega T-särgid ning tegime firma suure logo taustal grupipilti.12 ajal ronisime autodesse ja alustasime sõitu Arushasse.
Jälgides möödalibisevaid banaaniistandusi ja kohvipõõsaid nautisime sooja ja kuiva õhku, mis autoaknast tuli. Peateele jõudes suutsin enamuse väikeses seljakotis olnud asjadest kätt veidi aknast väljas hoides ära kuivatada. Pärast 2 tunnist sõitu olimegi taas tuttavas Outpost Lodges. Priit oli elu ja tervise juures juba seal ja oli meid nähes rõõmus, sest sai jälle kellegagi suhelda (mitu päeva olid tema ainsateks kaaslasteks vaid kohalikud kährikud). Minu kurvastuseks ei olnud jällegi minu matkakotti kusagil näha. Priit arvas, et kott saadetakse üles tagasi ning jättis selle kährikute kätte, kuid tegelikult seisis see kogu aja ettevõtte kontoris.Pool tundi pärast Arushasse saabumist nägime esmakordselt ka Donnat. Oli ikkagi täiesti olemas ja täiesti valge naine. Leino, Riina ja Elen organiseerisid tema kaudu enda safari ning saime kõik tema abil ka 18.-19. veebruariks endale kohad väidetavalt välja müüdud Outpost Lodges.
Käisime dussi all – tõeline mõnu pärast nädalast pesemispausi. Sain ka oma suure seljakoti lõpuks kätte ja panin selga puhtad riided – väikesest asjast jälle palju rõõmu. Kuivatasime päikese käes veel oma riideid ning enne linna peale minemist korjasime need hoovi pealt tubadesse.
Esmalt ründasime Priidu poolt leitud teest veidi eemal asuvat vähe suuremat suveniiripoodi, kust keegi esimese hooga ostusid ei teinud. Meil Priiduga sai poest peagi siiber ja asusime kesklinna poole teele. Kõndisime mööda vingugaasist küllastunud peamagistraali kesklinna ja pöörasime tänavatele, mida ei olnud varem külastanud. Palju neegreid ja sebimist. Ka sellest sai peagi „do jedosta” . Ostsime tuttavast kesklinna poest külma õlut ja vett ning pöördusime tagasi suveniiripoodi. Seal ostis Priit maali ja tuhatoosi ning mina maali, eebenipuust ninasarviku ja lõvi. Kokku tegime käivet seega üle tuhande krooni.Siis jalutasime oma lodgesse ja tähistasime õlledega suveniiride ostu. Peagi saabusid ka teised ja läksime sööma. T-bone’ jällegi ei olnud ning kõik (va Elen, kes sõi kana) tellisid loomaliha ahjukartulitega. Liha oli päris hea, kuid kartul oli mage. Söögi vahepeal käis ka kohal meie „safarimees”, eks üritas meile tünga teha, kuid Kaido läbirääkimisoskus säästis meile 50$ ning lõime käed hinnaga 2900$ 5 inimest.
Priit rääkis oma seiklustest ja päeva lauseks kujunes – „et on hea kui niipalju keeli oskad” – see tuli inglise ja vene keele segaminiajamisest (tuhatoos vs pipratoos). Pärast õhtusööki istusime oma majakese ees, sõime ananassi ja pidasime plaani. Seejärel läksime asju pakkima. Neid oli ikka liiga palju (koos soojade asjadega, mis olid tulles seljas). Kuidagi said asjad suurde kotti topitud ning safarile võtsime kaasa vaid väiksemad seljakotid.
No comments:
Post a Comment