Raske!

Leino:
„Algab päev... algab päev... algab päev... Päiksetõusus sünnib see,“ laulis Anna-Liisa, kui me veel noored ja ilusad olime. Nii see ongi – Kili tipu tagant tõuseb päike, pilveraasugi pole seda varjutamas :)
Aga möödunud öö oli üsnagi ebameeldiv. Meil Heikiga oli telk ca 20 kraadise kaldega paigaldatud ja magamiskottidega kihutasime allamäge suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Kaidol oli vähe hullem, tema nägi öösel UFO-t, kes pärast osutus konkureeriva firma giidiks ja lubas ületuleku korral vähem peavalu ja kõhuhädasid. Seega siis hallukad juba kohal, kuigi kõrgust vaid 3800 m ja pikk tõus veel ees.
Hommikusöögiks puder, üsna vedel teine. Teab, kas kõrguse kasvades hakkab lobi juba lahjemaks muutuma? Aga ei! Tuleb veel teine käik omlett vorstikesega. Elen muidugi teada-tuntud karnivoorina surub oma vorstikese minu taldrikusse. Ei tea, mida ma talle küll halba olen teinud? Esimesed poolteist tundi sõidab viiner nagu liftiga mao ja suu vahet. Saan väga hea ettekujutuse, mida tunneb lehm mäletsedes...
Rada aga viib, uskumatu küll, ikka üles ja üles. Eelmise päeva aklimatitõusu lõpp-punktini jõuame täpselt 58 minutiga nagu eile. Huvitav, tähendab see head või halba? „Ikka edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi,“ ütles tigu õndsal stagnaajal „Tammetõru seikluste“ nimelises teletükis. Nii ka meie. Samm... samm... samm... 4350 m... samm... samm... samm... samm... samm... 4460 m... samm... samm... samm... samm... samm... 4500 m... Ja siis läheb äkki põnevaks. Tunnen totaalset vajadust söögi järele, kuid üldsuse soovil otsustame jätkata lõunaplatsini, mis vast 20 min kaugusel. Kuradile! Mis see mehele ikka teeb? Pean vastu küll ja ei hakka kotist müslibatooni otsima. Vale otsus! Veel 60 m tõusu ja „haamer„ tuleb, otsekui sepikojast. Pilt läheb kitsaks ja kõrvus kohiseb... Paus, 15 minutit! 3 batooni sisse ja veel soolast lihasnäkki peale. Aega läks, aga aitab. Vahepeal on Priit täies hiilguses otsustanud viinata purju jääda, tuigub kui pingviin vasakule-paremale. Huvitav, kus ta on nii stiilset kõnnakut õppinud? Püüame ta enne viimast tõusu kinni ja surume Diacarb´i hammeste vahele ehk aitab. Elame-näeme. Lõunaplats 4642 m , edasi viib tee alla. Laagris jätkan...
Laager!!! 10 km läbitud! 3981 m merepinnast, 6 h käimist ja 2 h puhkust, seega 8-tunnine tööpäev. Kahju kaotatud meetritest L, järgmine kord nii 4600 peal alles viimases laagris 2 päeva pärast. Ilmnevad esimesed kaotused. Priidul palavik 38,4 C, mis poole tunniga 39,1-ni jõuab. Jälle Diacarb ja Paracetamol sisse. Kaido vaatab korra söögitelgi uksest sisse ja teeb kadumistriki. Pärast selgub, et raamatupidajate keeli võib järgnenud toimingut kirjendada kreedit magu, deebet pott. Peale protseduure suudab mees süüa lusikatäie suppi ja kolm suutäit riisi. Lootust on. Ka Jaak võlub termomeetrist 37,4 C välja. Peale sööki (jällegi 3 käiku ja kolmandaks käiguks arbuus!!!) briifing homse päeva osas ja 19:30 öörahu. Anult kandjad lällavad. Täna ööbime külmahirmus tüdrukute telgis. Palavus! Kogu öö! Aga madrats on palju pehmem ja magada saab rohkem, kui eelnevatel öödel kokku. Väike ääremärkus hommiku poole ööd – te ei kujuta ette, kui kiiresti suudab vetsupaberirull allamäge kulgeda :)


Päeva sõna: antivihmatabletid, on Kaidol kaasas ja tekitavad peale suukaudset manustamist poole tunni jooksul patsiendi ümber 1 m raadiusega kuiva ringi. Pole veel õnnestunud toimet proovida.