Manyara ja masaiküla

Elen:
Kes ütles, et siin maal ei toimu miski õigel ajal? Autojuht Naf oli kohal juba enne, kui me hommikusöögile läksime. Kahtlustan, et Donna hoiatas teda, et oleme neetult täpsed pedantidest põhjaeurooplased. Hommikupooliku pühendasime Manyara järve kaldal asuva 350-hektarilise rahvuspargi väisamisele. Eilse Ngorongoroga võrreldes oli tegu hoopis muljetavaldavama paigaga – seal oli vähemalt metsa, mis tõi kaasa loomade otsimise ja avastamise rõõmu nendele lagendikul „otsa koperdamise“ asemel. Seltskond oli kirev: sinised ahvid, mangustid, mäeküljel ukerdav elevandinooruk, väsimatult siblivad kuni 50-pealised ahvikambad, nõtked kaelkirjakud, isegi kohalikud röhitsejad olid nunnud, madalas vees müdistavatest jõehobudest rääkimata. Leinol ja Riinal tekkis terav arutelu sausage-tree üle - kas tegu on ahvileivapuuga või mitte. Et Leino jätaks oma leivapuu-jonni, panime talle uue nime: Leino Leivapuu.
Rahvusparkides on see kehva asi, et peab kogu aeg autos olema – välja tohib minna vaid piknikukohtades, kuhu loomad ei pidavat tulema. Küsimuse peale, miks kaelkirjakud siiski meie peatuspaigale lähenevad, ütles Naf, et need pole ohtlikud loomad. Küsimusele, miks elevandid siiski meie peatuspaigale lähenevad, käskis Naf meil ruttu autosse tulla :-o.
Rahvuspargist rahuldatuna palusime end lõunale viia sellisesse kohta, kus einestavad kohalikud inimesed. Naf oli koha valikul päris julge – luksuse ja puhtusega see „restoran“ just ei hiilanud. Avasüli võttis meid vastu toitlustusasutuse manager mr. Wonderful (tal oli seljas ka nimeline punane t-särk:) Olime ainsad kliendid. See oli esimene kord, kui saime päris kohalikku toitu mekkida: supp meenutas seljankat, kala oli üleküpsetatud kuiv käntsakas, rahvustoit gali oli maitsetu maisiollus, rohelise banaani hautis maitses kui vanaema kartul-soust, liha oli vintske nagu siinmail ikka ja köögiviljamöks maitses päris hästi nagu siinmail ikka. Osad joogid toodi ruttu naabri juurest, sest kohapeal neid piisavalt polnud. Meile kui vip-külalistele leiti noad-kahvlid, aga kohalikud söövad loomulikult näppudega.
Pealelõunal suundusime masai-külla. Nähes teeveerel reklaambännerit http://www.maasaivillage.com/, saime aru, et oleme väga valel teel. Palusime Nafil leida selline küla, kus turistid ei käi. Suundusime siis ühte kõrvalisse külla, taskud kommidest pungil ja näpuvahel 20 taala, mille eest olid külaelanikud nõus meile oma elu-olu tutvustama. See oli üks reisi eredamaid elamusi! Tundub täiesti uskumatu, et inimesed elavad aastal 2008 niiviisi! Iga küla keskel on akaatsiatest sõõr, kuhu aetakse ööseks loomakari. Päeval on kari suuremate lastega ümbruskonna põldudel söömas – kuigi ega hästi aru ei saanud, mida nad seal söövad, kuna pinnas näis pruun ja üsna taimetu. Aedikut ümbritsevad hütid. Igas hütis elab paar naist ja kari lapsi. Igal masaimehel võib olla mitu naist ja ideaalis kuulubki küla ühele mehele, kellel on palju naisi. Seal külas aga oli näha päris mitu meest (peamees ehk „isa“ oli parasjagu kodust ära) – mis funktsioon neil kõigil oli, kes kelle mees ja naine oli, jäi segaseks.. Suhtlemine külaelanikega oli keerukas, kuna nad räägivad masaikeelt ja purssisid Nafiga suahiili keelt, Naf meiega suhteliselt tagasihoidlikku inglise keelt – seetõttu läks ilmselt omajagu infot tõlkes kaduma. Aga lihtsa info saime ka käte-jalgade abil vahetatud.
Ei tea, kas asi oli rahas või lihtsalt masaide külalislahkuses, aga meid võeti uskumatult lahkelt vastu. Meeleldi lasti endast pilti teha – eriti agarad modellid olid lapsed – emad lausa lükkasid neid pildile. Näiski, et emad-lapsed võtsid hoobi enda peale ja mehed hoidsid rohkem tagaplaanile. Meestega sain „jutule“ siis, kui üritasin pooleliolevat katust hakata edasi ehitama – siis tormasid nad mitmekesi appi, et näidata, kuidas tegelikult peab. Üks naine läks aga koguni nii julgeks, et võttis mu käest fotoka ja püüdis sellega ise katust ehitavast mehest pilti teha. Paraku osutus nupulevajutamine tema jaoks liiga keerukaks.
Seestpoolt tutvusime kahe onniga. Välisuksest viis hüti sisemusse väike kitsas koridor, mille ülesanne oli ilmselt õuest tulev soojus kinni püüda. Koridor lõppes nii pisikese ukseavaga, et suurel valgel inimesel (kellena ma end seal hütis tundsin) andis sealt end sisse litsuda. Iga hüti keskel maas oli tulease, kus tehti süüa. Tuleaseme kõrval primitiivne riiul, kus oli paar suuremat nõud, vist pott ja pann. Tsivilisatsiooni lähedusele viitasid lae alla riputatud kilekotid, kus sees vist toidukraam. Tuleaseme taga olid kaks „tuba“, või pigem voodiaset – ühes elas üks, teises teine naine. Lapsed magasid nende kõrval või siis ülemisel lavatsil. Piilusin ka ühe proua „magamistuppa“ – seal polnud suurt midagi, vaid jalutsis väike kirst, mis oli vist isegi lukus ja kus sees ilmselt kogu naise maine vara (nojah, põhivara, oma ehetekuhilat, kandsid nad ju kogu aeg enda küljes). Märkasime mitmel masail – nii naistel kui lastel – kaelas võtmekimpu, peale kirstu aga potentsiaalseid lukustamisobjekte ei hakanud silma. Seega võtmete funktsioon jäi mõistatuseks – ehk olid need näpatud „eheteks“? Sealsamas voodiaseme kõrval magas ka üks kits, nagu muiste. Elamise lahutamatud kaaslased olid kärbsed, mida seni sellel mandril tähele pannud ei olnud. Kaugemalt vaadates olid masaid päris kenad – alati kirevatoonilistes hõlstides ja hea rühiga – kuid lähivaatlusel osutusid suht räpasteks, eriti lapsed. Kui tubadega tutvus tehtud, otsustasid naised meile laulda. Kuna me nende leelotamisele kaasa elasime, sattusid nad hoogu ja hakkasid laulurütmis kaasa hüppama – primitiivset tantsu vihtuma. Üks vanem naine võttis oma laia kaelavõru ja pani selle mulle kaela ning mind kisti ka hüppele. Sai jälle valge naise üle palju nalja!
Kuna päev oli alles poisike, palusime Nafil end veel mõnda huvitavasse paika viia. Maabusime madude ja masaide muuseumi. Ilmselt puhas juhus, et need kaks asutust üksteise kõrval asusid. Hoolimata kõige vängemate mürkmadude ja kägistajate esindatusest (mu esmakohtumine maailma mürgiseima mao musta mamboga) ei jätnud maod mingit erilist muljet. Küll aga oli huvitav masaimuuseum. Eriti selle giid – haritud masai, kes 12-aastaselt oli isakodust lahkunud, et kooli minna. Harilikult masaid koolis ei käi. Tansaania küll soovib, et riigi kõik lapsed oleksid haritud, kuid tegelikkuses see nii pole – masaid ei taha, et nende lapsed kooli lähevad. Haridus tooks kaasa masaikultuuri muutumise.
Kuna ümbruskonnas ööbimiskohti polnud, suundusime tagasi Arusha poole. Suurel teel nägime õõvastavat pilti – auto oli ühe masailapse lausa tükkideks sõitnud.. Arusha äärelinnas mööda prügimäeveergu ööbimispaika sõites kadus lootus veeta normaalne öö, kuid hotell osutus vastu ootusi heaks. Klientuur oli ses pesas valdavalt kohalik – nägime vaid kaht valget inimest. Ning toit oli harjumatult maitsev. Oijah, me elul pole tõesti miskit häda!


Samal ajal..
Heiki:
Äratus 7.00 Sopa lodges. Hommikusöök 7.30. Loorid saabusid hilinemisega – selgus, et välja lülitatud telefon ei äratagi (vaat mis tarkust kaugel maal ei õpi). Kõhud kenasti täis, jäi õiendada veel üks pisiasi – eelmise õhtu napsu arve 86500 (ei vähem ega rohkem). 8.45 asusime teele läbi Tarangire pargi Manyara pargi poole (asub Manyara järve kaldal - 330 km2, millest maismaad 100 km2). Teel pildistasime kaelkirjakuid – suuri ning väikesi, kuid midagi põrutavat enam ei kohanud. Pargi piiril tegime väikese peatuse ning korjasime ahvileivapuu vilju ning kostitasime külapoisse küpsistega. Samuti leidis aset väike peatus suveniiripoes. Nii kuskil 11 paiku jõudsime pargi väravasse. Esimesena vaatlesime paaviane, siis tüügassigu ning edasi hipo basseini juurde. Igal pool ainult jõehobud, kaelkirjakud ning miskid tundmatud linnud. Hipod olid muidugi kõrvuni vees ning ei teinud meie vastupandamatust soovist neid pildistada väljagi (täpse definitsiooni järgi oli neid vähemalt kolm persetäit). Edasi minnes pildistasime kaelkirjakuparve ning pühvleid. Suundusime piknikupaiga poole, kus toimus päeva nael -> olles istunud ilusasti laua taha ning jagades laiali toidupakke, hüppas lauale suur isane paavian ning haaras Kersti käes oleva pakki hammaste vahele ning tegi minekut. Priit tubli eesti mehena jõudis talle veel veepudeliga äsada, kuid abi ei miskit. Aga Kaido ei andnud alla (oli ju see tema pakike). Veidi ennast kogunud, vaatas ta, kus kuriloom ennast peitis ning korraldas paavianile kivirahe, mis osutus ülimalt tulemuslikuks – ahv lasi jalga ning meie mees laekus apelsini ja mahlapakiga – see oli kõik, mis päästa andis. Jätkasime oma teekonda järve äärde ning pildistasime taas pühvleid, elevante, kaelkirjakuid. Kohtasime ka 3 nädala vanust elevandibeebit. Oli teine üllatavalt tegus jõmpsikas. Samas jälgisime ka elevante porilombis hullamas. Tagasiteel jälgisime järjekordset ahvikarja ning kahte paari päeva vanust ahvibeebit. Väljusime pargist ning suundusime oma peatuspaiga poole, mis tuleb tunnistada, osutus taas täiesti kobedaks kohaks. Toad kätte saanud ning õhtusöögi tellimus sisse antud, suundusime külavahele. Öömaja territooriumilt väljudes haakisid kohe kohalikud kährikud ennast ligi ning asusid müüma kõikvõimaliku nänni (ehteid, kujusid). Nende kiituseks võib öelda, et lõpuks sooritasime ka mõne ostu. Edasi liikusime turu poole. Teel uuris Kaido mootorratta rehvidest valmistatud varbavahede soetamise võimalikkust. Turul leidsime ka vastava tehase, kuid kahjuks ei vastanud leitu täpselt meie ootustele. Näitasime fotokast pilti, millised õiged plätud välja näevad ning tehas (üks vanapapi) hakkas tööle. Tagasiteel üritasime osta ananasse – valides suurest kärust meelepärased välja selgus karm tõsiasi – „kalli” transpordi tõttu (kähriku autoratastega käsikäru) maksab suur ananass 7000 ja väike 5000 (Arusha turul oli hinnaks 1000). Arvestades kähriku rasket olukorda, tegime talle pakkumise 3000 kahe eest, mis algul välja naerdi. Lahkusime – aga oh imet (või siis mitte) – vaevalt 100 m pärast jõudis müüja koos ananassidega meile järele ja oli valmis kauplema. Veel 100 m ja sooritasime ostu 3000 kohaliku eest). Umbes samal ajal jõudsid meile järele ka plätude pakkujad koos toodanguga. Kolme paari eest küsiti 210 000, me vastasime pakkumisega 50 000. Vahetult enne öömaja jõudis hind vist ka kuskil 60-70 tuh juurde. Samas oli teine kährik meile lubanud tuua sama raha eest veel kenamad ning me otsustasime hommikuni oodata.
Siinkohal oleks vist paslik plätude ostmise saaga lõpuni kirja panna -> Hommikul oligi tüüp kohal – plätud olid samad (2 paari oli juurde tehtud), kuid hind 90 000. jõudsime taas 60 000 peale, kuid siis oh üllatust – sooviti hoopis 60 USD (mis on siis umbes 67000 kohalikku). Pakkusime 55 USD ja diil jäi katki. Lahkusime safarile. Safarilt naastes tegime peatuse sama lodge’i ees ning minutiga olid tüübid kohal. Pärast kährikutele valiku andmist 60 000 kohalikku või plätud võisime ennast tunnistada õnnelikeks omanikeks.