Ei tea kas seda sai juba mainitud, aga eile õhtu poole hakkas me autojuht Naf imelikku juttu ajama. Ütles, et Ameerika Ühendriikide president pidavat täna hommikul Dar es Salaamist Arushasse saabuma. Kuna Nafi inglise keel tahaks veel veidi kõpitsemist, ei osanud mina seda sõnumit alul küll kuigi tõsiselt võtta. Hr. Bush pidavat külastama maailmakuulsat Ngorongoro kraatrit ja siis kohe kuskile edasi sõitma. Natukehaaval pilt selgines, Leino hakkas ju kohe peale mäest alla tulekut kurtma, et linna on siginenud püssidega turvamehed, iga vähegi soliidsema maja ette. Samuti olid peatee äärde „istutatud“ mastid, kus nüüd lehvisid sõbralikult USA ja Tansaania lipud. Siiski oli raske ette kujutada, kuidas Aafrika kaoses suudetakse tagada vajalikul tasemel turvalisus.
Hommikul igatahes oli meil tänu presidendile varane äratus. Eelinfo kohaselt pidi liiklus linnas suletama kell 07.00. Hommikusöök peenes majutusasutuses nimega Motel 2000 (http://www.motel2000tz.com/) sujus vaatamata varasele kellaajale kenasti ja enne lahkumist anti meile kaasa lõunapakid. Naf, kellel seekord õnnestus kodus ööbida, oli taas kohal enne kokkulepitud aega ja asusime teele. Liiklus linnas oli ehk tõesti närvilisem kui tavaliselt, sellegipoolest laabus kõik kenasti ja varsti keerasime suure tee pealt vasakule, kuhu näitas viit „Arusha National Park“.
Tee ääres liikuvaid inimesi vaadates tekkis idee külastada kohalikku kooli. Meil oli ju veel alles paar kotti komme ja peotäis pastakaid, kellelegi tuli need anda. Naf uuris natuke asja ja sõidutas meid peagi koolihoovi. Selgus, et kaks lauda moodi ehitist jagunesid põhi- ja keskkooliks. Keskkooli maja ees oli palju suuri lapsi, neid me pelgasime ja otsustasime, et võimaluse korral külastaks põhikooli. Õuel liikunud lahke õpetajaproua viis meid direktori kabinetti. See ruum oli vast 2x3 m ja maast laeni kola täis, lauakese taga istus ilus, pikk, intelligentse moega mees. Natuke irooniliselt ta meie soovi küll suhtus ja pilti teha ei lubanud, aga saatis meid siiski 7. klassi matemaatikatundi. Segasime siis natuke seda tundi ja rääkisime, kes me oleme ja kust tuleme. Sama kordus 2. klassi matemaatikatunnis. Kui olime rõõmsalt „Hello“ karjunud, tõusid kõik toas olevad 70 last üles ja ütlesid ilusti: „Good morning, madam“. Väga viisakas, kuigi nüüdseks on sellest maadamitamisest juba kopp ees. Peale pisikest jutustamist jätsime nännikoti õpetaja kätte ja kadusime. Ilus mälestus igatahes, kuigi näiteks lastel on õpetaja jutu kohaselt kuue peale üks õpik. Seda vaesuse asja on üsna raske ette kujutada, näiteks on kõigil lastel ilus puhas korralik koolivorm, kas siis tõesti raamatud on vähem olulised?Rahvuspargi väravas (http://www.tanzaniaparks.com/arusha.htm) jätkus sebimist tükiks ajaks. Kuigi Naf tahtis kangesti maksta Maasai Wanderingsi kaartidega, ei õnnestunud see tal kuidagi. Selles rahvuspargis on võimalik ka jalgsi käies ringi vaadata, omapäi seda siiski teha ei tohi, tuleb palgata püssiga mees ehk ranger. No palkasime, see tähendab maksime. Saime esimesest väravast sisse ja sõitsime mõni kilomeeter kaugemal asuva järgmise värava juurde, Meru (4565 m) nõlvale. Sealt alustavad oma matka ka mäe vallutajad. Hoo, meie kogemuste juures tundus Meru täitsa poisike. Kui me näiteks tahaks, võiksime ühe hooga üles tippu joosta, aga me ei viitsi lihtsalt! Ilus oli seal küll, ühel pool Meru ja teisel Kilimanjaro, kes täna ennast üsna lahkesti paljale silmale näitas, aga pildi peale eriti jääda ei tahtnud. Siis tuli Elenil peale väike melanhooliahoog, kui ta mõistis, et on vabatahtlikult nõustunud veel ühel safaril osalemisega (selle aja peale olime saanud mõningase safarimürgituse). Naf oli väga mures, kui tuli mulle kurtma, et Elen nutab ja ei taha kuskile liikuda. Mina olin vahepeal tutvunud meie rangeriga, kelle nimi oli Isak ja kes osutus täitsa lahedaks selliks. Mõne hetkega oli ka Elen temast vaimustuses ja mured unustatud. Isak rääkis meile Merul matkamisest, taimedest, loomadest, iseendast ja oma perest. Näiteks saime teada, et kui pühvel peaks meie poole tormama, siis ei tohi põgeneda vaid tuleb kohe pikali visata. Pühvlid kahjuks ei tahtnud meiega mingit pistmist omada ja lonkisid eemale.
Saime Isakult loa kaelkirjakutele külje alla hiilida, aga ka need arad olevused ei lasknud meid kümnest meetrist lähemale. Ikkagi oli omal jalal metsas liikumine autoga sõitmisest võrratult ägedam. Isegi kui ohtlikke kiskjaid ei näinud, Isaku jutu järgi on näiteks leopardid lihtsalt puu otsas ja meiesugused ei oska neid märgata. Kahetunnise matka jooksul tõusime natuke Meru nõlva mööda, seejärel pakuti duššivõimalust. 
25-meetrise kose all pole mina varem käinud, lustisime Eleniga mis hirmus ja ka Isakul oli vaatepildist kangesti hea meel. Aga võib-olla meeldis talle hoopis suplev Leino. Pärast käisime koolobustel külas (loe: http://www.awf.org/content/wildlife/detail/colobusmonkey). Ja siis tagasi auto juurde. Kui tegime autosse ronides toidusodi märgates imestunud näo, teatas Naf, et ahvid olid seda natuke rüüstanud. Muuhulgas söödi ära osa Nafi lõunasöögist ja terve Eleni leib. Tühja sellest, aga auto ei käivitunud! Tundus selline päikesepiste moodi probleem olema, aga Leino arvas teadvat, et jeep ei saanud ühelt paagilt teisele lülitudes enam kütust kätte. Õnneks igavles seal platsil veel üks matkajaid ootav jeebijuht, kes oma käruga meie oma siit ja sealtpoolt nügides selle üsna ruttu käima lükkas. Igaks juhuks Naf enam mootorit seisma ei jätnudki.Edasi sõitsime kõigepealt häguste Momela järvede juurde (ei mingeid emotsioone), seejärel tõusime Ngurdoto kraatri servale. Ngorongoro väikevend meeldis mulle väga. Seal ei ole turistidel soisesse kraatripõhja laskumine lubatud, loomi saab vaadata serva pealt ja neid oli nii palju, et mustas. Esimesel piknikuplatsil tühjendasime oma lõunapakid. Aeg hakkas peale suruma ja tuli hakata tagasi Arusha poole liikuma, kuigi hea meelega oleksin kraatriserva pidi veel edasi seigelnud, et asjast paremat ülevaadet saada. Mis teha. Arusha-Dar es Salaami „kiirteele“ jõudes selgus, et härra Bushi visiidi jätkuva kestmise tõttu oli Arushasse viiv tee veel suletud.
Tasub vaadata: http://www.eturbonews.com/1348/george-w-bush-places-arusha-under-siege ja http://youtube.com/watch?v=yG9ffqvTVmM&feature=related
Läksime paralleeli mööda, ehk siis külade ja äärelinna kaudu, mis oligi palju huvitavam variant, olgugi et teeks oli seda rada kohati raske nimetada.
Linna jõudes oli suur soov teada, kas meil on Outpost Lodges (http://www.outposttanzania.com/) öömaja või mitte. Kohapeal selgus, et Donna oli kohad broneerinud 21. veebruariks, väga kena temast. Õnneks meid välja ei visatud ja kõik laabus kenasti. Kuni soovisime automaadist raha võtta. Mina sain, aga Leinole ei antud. Ei ühest ega teisest automaadist, miski üldine ühenduse/liinide viga. Ilma rahata Leino on väga abitu, LOL. Pärast kõik siiski laabus ja saime Nafile auga väljateenitud tipi ära maksta. Saabus ka teine safariseltskond ja muljetamist jätkus kauemaks. Õhtust sõime koduhotellis, päris nälga ei jäänud, kuigi menüüvalik oli ootamatult väikeseks kahanenud.
Suht vara magama nagu ikka.
Kersti:
(Tegelased: Kersti ja Kaido, Heiki, Jaak, Priit)
Ärkasime Jambo Lodges Manyara rahvuspargi lähedal. Äratus oli varane, nagu siin kombeks – 6.30. Kell 7 pidime sööma hommikust ning siis 7.30 startima oma kolmandale ja viimasele safaripäevale Ngorongoro kraatrisse. Kaido, Heiki ja Priit – jalanõuhuvilised, olid kella 7-ks kokku leppinud kohtumise kingamüüjatega, kuna eelmisel päeval oli tehing katki jäänud hinnakonsensuse puudumise tõttu. Sussimüüjad olidki mõningase hilinemisega värava taga ja kutsusid Kaido ja Heiki oma poodi. Eelmisel päeval oli kokku lepitud hind 20000 šillingit paari eest, mis siis kokku oli 60000 šillingit kolme paari eest. Loomulikult oli öö kokkuleppeid muutnud ning kauplemist alustati jällegi 30000 pealt paari eest. Jõudnud alla 20000-ni, muutusid šillingud järsku dollariteks ja hinnaks küsiti 20 dollarit. Kaubeldi ja kaubeldi, kuid kuna kumbki pool alla ei tahtnud anda, jäigi äri tegemata.
7.45 istusime autosse, olles söönud kõhu täis omletti ja saia ja puuvilju, mis ilmusid pisut kiiremini kui Outpostis. Kimasime mööda tutuikat jaapanlaste poolt tehtud teed Ngorongoro poole. Teel tegi Peter, meie autojuht, traditsioonilise peatuse oma sõbra suveniiripoe juures. Soovisime osta suhkrutoose. Kuna aga kahe ühiku eest küsiti suisa 110 dollarit, tegime kiiresti minekut.
Ngorongoro väravasse jõudsime kella 10ks. Tavaline passimine, kuni Peter sissepääsumaksu tasus ning siis hakkasime mööda kitsast teed allapoole sõitma. Jaagu ja Peteri vahel tekkis väike sõnasõda katuse avamise teemadel, mille peale sõitsime kinnise katuse ja Peteri manitsuste saatel pole-pole kraatrisse. Kraatris oli esialgu üsna igav. Sõitsime läbi suht tiheda võsa, ega näinud kedagi peale elevantide, kelle vaatamisest olime juba tüdinud.
Natuke edasi sõitnud, laius meie ees ääretu tasandik või õigemini suur tasandik, mille ääred kraatri servade näol olid ikkagi ilusti näha. Kohtasime üsna kohe knuusid ja sebrasid, keda varem ainult kaugelt olime näinud. Päeva naelaks kujunes ninasarviku ja teema beebi nägemine. Nägime neid küll nii kaugelt, et korraliku pildi tegemiseks vajanuks me vähemalt 1000st zoomi. Sama lugu oli ka gepardiga, kes isegi läbi binokli vaadatuna jäi tillukeseks eemalduvaks täpiks. Ka lõvid ei tulnud meile liiga lähedale ning mõistlikust kaugusest saime silmitseda, läbi binokli loomulikult, elevandi korjust.
Pisut paremaid kaadreid saime sebradest, knuudest ja pühvlitest ning antiloopidest. Päris põnev oli järvevaade flamingodega ning jõehobutiik, kus silmasime ka väikest beebit üsna lähedalt. Kokkuvõttes oli siiski üsna lage ja tüütu ning toimuvate teeparandustööde tõttu ka väga tolmune.
Lõunaks peatusime ühe väikese järvekese kaldal, kus Peter soovitas oma silmade, nina ja sõrmede säilitamiseks tarbida oma lõunapakike ära autost väljumata. Väljas tiirutasid kurjakuulutavalt ringi mingid pruunikad kullilised. Kokku oli neid ikka rohkem kui kümme. Seadsime põnevusega oma kaamerad valmis, kuna noormees kõrvalautost asus auto kõrval oma lõunat sööma. Kõigepealt lendasid kohale väikesed linnud, siis tulid joostes sinise peaga kanad, aga kullid veel esialgu saaki ei märganud. Siiski suutsid ka pisemad tegelased noormehe elu kibedaks teha ning ta peitus autosse. Siis lõpuks said ka kullid aru, et midagi on teoksil ning asusid auto ümber pikeerima. Noormees püüdis veel läbi autoakna linnukesi toita, kuid kullid olid osavamad ning said suurema jao saagist endale.
Lõpetanud söögi, tegime väikese tiiru järvekaldal ning seejärel jätkasime safarit. Pealelõunane aeg mingit uudist ei toonud. Ninasarvik koos pojaga oli endiselt kaugel ning keegi uus põnev tegelane meid ei üllatanud.
Peagi alustasime raputavat tõusu mööda kraatri serva üles. Oli pisut kõhe, kuna teeservas mingit piiret polnud ning kukkumine oleks olnud üsnagi valus. Möödusime uuesti hukkunud loomakaitsjatele pühendatud mälestusmärgist. Seitsmest sellele kantud tegelasest üks hukkus lennuõnnetuses, ühe tappis ninasarvik, kaks tapeti salaküttide poolt ning kaks said surma liiklusavariis.
Ca kell 4 lahkusime me Ngorongorost. Ees ootas ligi 3 tundi sõitu Arushasse. Peter sõitis tempokalt, nii et olime juba enne 7-t kohal. Ega me rohkem kiirustada saanudki, kuna samal päeval külastas Arushat hr Bush ning kogu linn oli kõrgendatud julgeolekus ja paljud tänavad suletud. Kui meie kohale jõudsime, oli Bush lahkunud ja rahu juba maa peale saabunud.
Teepeal tegi Peter väikese peatuse meie Jambo lodge’i juures, kust laadis natuke kaupa peale. Ja ennäe imet, kohe olid kõpsti kohal ka meie kingamüüjad, plätud kotis, ning kauplemine võis taas alata. Küsiti 60 dollarit, kuid meie mehed ei olnud nõus. Lõpuks lepiti 60000 šillingi peale kokku. Üks mees proovis ikkagi veel 2000 juurde rääkida, aga Heiki ütles, et valigu mehed, kas 60000 või pastlad tagasi. Mehed tegid oma valiku ning lõpuks olid Kaidol, Heikil ja Priidul kauaigatsetud tuhvlid käes.
Kui olime Outposti jõudnud, ootasid Leino ja tüdrukud meid juba ees. Vahetati muljeid, joodi õlut ja mindi sööma. Sööki tuli nagu ikka kaua oodata, kuid see oli ootamist väärt. Peale sööki mindi ruttu tuttu. Ööd on Aafrikas mustad ja uni tuleb ruttu.
No comments:
Post a Comment