Ülalolevad fotod on tehtud tagasiteel Zanzibar-Nairobi lennul (lennuk tegi vist nimme haagi sisse, et turist Aafrika lage näeks)
Riina:
Tegelikult alustan päeviku pidamist juba 13.02. õhtul. Kell on 8 ja peaksime viibima sügavas unes. Rohtusid täistuubitud Elen väriseb mu kõrval, Leino igatahes ka ei norska. Ootame kella kümnest äratust, et 23.00 teele asuda. Ilm tundub mahedake, puhub õrn tuulehoog ja temperatuur on nullilähedane. Igatahes mitte midagi ei saja. Ümberkaudsetest telkidest kuuldub askeldamist, paistab, et mõni on veel unetu. Minusugusel, kellel on väljaspool kodu alati uinumisega raskusi, pole siin mingit magamise lootust. Asume Barafu laagris, kõrgust on siin 4600 m kanti. Meid ootab ees ca 1300 tõusu, mille võtmiseks aega 6-7 tundi. Päikesetõusu loodame näha Uhuru tipus (5895 m). Olen juba teinud kõik ettevalmistused, aga aeg, kurat, ei liigu. Stardimomendiks on minust tõenäoliselt juba zombie saanud. Tore on see, et söögiisuga on enamusel kõik korras ja energiapuudus ei saa probleemiks (Eleni puhul küll ei saa selles kindel olla). Nüüd siin pealambi valgel kirjutades ei oskagi muud öelda, kui et pean enda perelt selle hullu ettevõtmise pärast andeks paluma. Samas on üle pika aja tegemist tõelise puhkusega, tõsi küll, üliaktiivse puhkusega. Eestis olles (ja töö juures treppidest neljandale korrusele ähkides) kahtlesin, kas üldse viimasesse laagrisse jõuan. Nüüd olen kohal ja polnudki kõige hullem. Absoluutselt nauditav hoopis, eriti tagantjärele. Niisiis, kuulates tuuleiilide kõvenemist, tunnen äkki hirmsat koduigatsust. Mis teha, panen pealambi kustu ja proovin ka silmad kinni hoida, et mitte kulutada ühtegi kilokalorit üleliigset energiat.
…
Mõni päev hiljem, kui suurem šokk on mööda saanud, üritan kirja panna kõik mis edasi juhtus. Laagrist asusime peale väikest teed ja snäkki teele õigeaegselt. Veel kollektiivne vetsupeatus ja algaski tampimine. Esialgne üle kaljude ronimine tegi natuke murelikuks – kas terve tee on selline? Õige pea aga algas monotoonne siksakitamine ülesmäge, suhteliselt väikese tõusuga. Mingil põhjusel pidas Holson vajalikuks teistest rühmadest mööda kihutada ja võimalikult vähe puhkepause teha. Tagantjärgi ei suuda neid tunde eriti adekvaatselt meeldegi tuletada, vist oli mingi transilaadne olek. Mäletan end korrutavat Karmeni poolt kaardile kirjutatud mantrat „Kallis emme, ole tukev“ või siis „pole, pole, pole ,pole“. Vahepeal oli lohutuseks giidide laul. Elen hakkas üldisest tempost maha jääma. Magamatuse tõttu oli ka minul väga kerge end nõrkevana tunda. Vahepeal olin rivi ees, siis jälle kõige viimane. Kõrgus mõjus sõna otseses mõttes jalustrabavalt. Tasakaaluhäired hakkasid probleeme tekitama. Keegi ütles, et pool teed on käidud. Ühest küljest oli see tohutu kergendus, teisalt – kuidas on võimalik teist sama palju üle elada? Temperatuur langes kiiresti, seisma jäädes hakkas hetkega külm, aga keha nõudis puhkust. Trambime edasi. Kui olen tasakaalutult kellelegi sülle kukkumas, saabub uudis – Stella pointini on üks tund.
Misasi on Stella point, miks see oluline on? Holson räägib, et Stellasse jõudnud loetakse mäe vallutanuks. Pingutame edasi. Ma ei tea, kes giididest minuga jändas. Keegi seda igatahes tegi ja seisis mu selja taga iga kord kui mõtlesin, et targem oleks tagasi pöörduda. Nad kuradid ei lubanud. Tund aega Stellani oli muidugi liigoptimistlik hinnang. Tegelikult läks vist kaks. Samal ajal kui mina giididega kaklesin, astus Elen edasi nagu vana rahu ise, kuidas ta seda teeb? Stellale jõudmiseks tuli üles ronida üsna järsu moega kaljuseinast. 5.30 ajal üles jõudnud, tabasid meid seal hirmjäised tuuleiilid. Vaatasin, et kuhugi varju istuma sain. Hetk hiljem saabus Elen, see oli naljakas hetk. Mul oli nii hea meel, et ma seal põrgus üksi ei olnud, istusime natuke aega kaisus ja nutsin lahinal. Siis oli selge, et edasi minejat minust pole. Giidid jagasid õnnesoove, Stella point ikkagi! 
Keegi tahtis pilti teha, aga igasugune tseremoonitsemine jäi hetkel minu haardeulatusest küll välja. Väljakannatamatult külm. Ja vässa. Uhuruni olevat 45-minutiline teekond. See tähendanuks kõvasti enne päikesetõusu kohale jõudmist, mis valitsevates oludes tundus enesetapuna. Aga ema käskis ennast hoida.. Miks kurat ma need suusapüksid koju jätsin ja isegi maski pähe ei viitsinud panna, arulage! Kuidagi sai otsustatud, et mina ja Elen läheme nüüd alla tagasi. Hakkasimegi Samueli-nimelise giidiga kaljust alla „jooksma“, kui meiega ühines Kersti – ka tema motivatsioon oli selleks hetkeks raugenud. Mingil põhjusel ei juhtinud meid laskumise raskel teel mitte giid, vaid Elen. Kottpimedas pealambi valgel liikudes sai teda aidata vist küll vaid hea orienteerumisvaist. Astusin tuimalt tema järel, peale mind Kersti ja siis Samuel. Küll see tee oli pikk. See tee oli lausa värdjalikult pikk. 
Vahepeal läks valgeks ja me polnud ikka kohal. Künkale järgnes uus küngas ja orule org, ikka ilma meie laagrita. Puhkehetkeks maha istudes tundsime, kui väsinud me tegelikult olime – uni tahtis tulla loetud sekundite jooksul. Kui Elen avaldas ühel hetkel arvamust, et oleme eksinud, teatas Samuel, et ei, laagrini on lihtsalt veel tunnike minna. Elu pikim tund, kuidagi me laagrini jõudsime, lõpus läbi tuha suusatades. Telgist seal pikutanud porter välja kupatatud, langesime täiesti kustunutena. Paar tundi hiljem saabusid Leino ja Jaak. Kohe kui tipp tehtud, kimasid nemad alla tagasi. 
Heiki, meie imemees, läks Kilimanjaro tipus jalutama ja oli 45 minutit vaateid nautinud, enne kui murelik Kaido ta leidis. Lõpuks jõudsid ka nemad laagrisse. Siis polnud pikka pidu. Peale kerget hommikusööki (oad ja naljakas kartulisalat) kupatati meid asju pakkima, et siis alustada teed allamäge 3100 meetril asuvasse Mweka laagrisse. Kuna porterid paistsid vihma ootavat, panin minagi keebi peale ja minek. Rada oli kivine ja järsk. Vihmasadu muutis selle kauniks sopakoseks. Seda mööda uimase pea ja kangete jalgadega sammudes tundus tulevik helge, kõige hullem oli igatahes möödas. Laager oli püstitatud porimülkasse. Sel õhtul võtsin Leinolt unerohutableti ja magasin nagu kott. Kuuldavasti tegid sama ka kõik teised, ilma unerohuta. 3100 m on ju juba sama hea kui kodus merepinna lähedal.Järgmine kord, kui peab mäkke minnes valima suusapükste ja padja vahel, siis teen õige valiku :) Ja küll ma selle Kili ka ära võtan!
Elen:
Iga asi tuleb omal ajal. Nii ka minu kõhuhäda. Olin ainus, kel polnud seni olnud mingit tervisehäda. 
Solidaarsusest pidi ju lõpuks ka minu põhi alt kaduma. Kuid õnneks oli lisaks suurele väljaminekule säilinud ka korralik sissetulek ehk siis tavalisest linnaliiklusest minu soolestikus oli saanud kiirtee. Seega ammutasin aga toidu näol jõuvarusid juurde ja lootust oli, et ma siiski ei loobu tippu minekust. Ja ei loobunudki! Aga ülesminek oli kõike muud kui kerge. Tõusu alguses oli päris palav – jopel eest hõlmad lahti ja ikka selg märg. Loomulikult ei saanud ma oma kõhus toimuva möllu tõttu hakkama ka istepausita. Õige pea selgus, et mul ikkagi jõudu napib ja jäin teistest maha koos ühe abigiidiga, kes oli nagu hiljem selgus tegelikult koka abi ja kuna õige abigiid oli Priiduga alla läinud, siis tuli asendus varnast ehk kokatelgist võtta. Mõlgutasin ka tagasipöördumismõtet, aga omas tempos oli tunduvalt mõnusam astuda ning tammusin edasi. Pealegi oli teenindus suurepärane – kui hakkas külm, hõõrus abiline mu käed soojaks; kui hakkas uuesti külm, andis mulle oma kindad (olin ostnud reisiks küll uued vettpidavad kindad, kuid need olid liiga liibukad ja seetõttu liiga külmad); kui hakkas nina tilkuma, siis pühkis ta selle puhtaks; kui tuli janu, siis tuli varsti ka joogipudel suule ja kui enam ei jaksanud astuda, siis öeldi, et jaksan küll ja kästi edasi minna. Kui tahtsime Riinaga tagasi pöörata, ütles abigiid, et peame Stella pointini vastu pidama, muidu diplomit ei saa (ma pole ausõna kunagi suur diplomite kummardaja ega raamija olnud, aga see argument meile miskipärast mõjus). Ja siis ta tuligi, Stella point – olin pea pool kilomeetrit taevale lähemal kui oma eelmisel kõrgusrekordil Elbruselt – 5756 meetrit merepinnast. Väga üllatav, et esimesena jõudis Stellasse Riina ja teisena mina – ehk siis kaks „klassi nõrgimat“. Ausalt öeldes ei olnud ma teel küll tähele pannud, millal kõigist meie omadest mööda marssisin – järelikult olime mingis transilaadses seisundis ja mitte just väga vastutusvõimelised. Kui Leino üles jõudis, siis karjus, et hullud oleme, et niimoodi üles uhasime. Hirmus külm oli. Üle mõistuse külm oli. Ilmselt sellepärast olimegi teistest möödunud. Surusime Riinaga end tihedalt üksteise vastu ja istusime natuke aega kalju kõrval maas. Palusin üht võhivõõrast, et ta tuleks meile lähemale, et natukegi soojem oleks.
Kuna mu sõrmed olid muutunud tuimadeks tompudeks ja peksmisest ega hõõrumisest hoolimata enam midagi ei tundnud, mis minu meelest viitas ilmselgelt külmumisele, ei julgenud ma edasi minna ja otsustasin tagasi pöörduda. Ka Riina ja Kersti tegid sama. Tagasitee näis üllatuseks veel pikem kui ülesminek – vahest seetõttu, et olime nüüd ärkvel, transiseisund oli möödas. Õnneks kaunistas laskumist päikesetõus. Mingil hetkel olin kindel, et oleme eksinud, sest mitte ühtegi hingelist ei paistnud ning mäed näisid absoluutselt võõrad (huvitav, kuidas nad oleksidki saanud tuttavad olla, kui olime üles tulnud ööpimeduses ja alt vaadates oli nõlv alati udulooris?) Kui olime laskunud igavikuliselt kaua, saime teada, et oleme poolel teel.. Laagris vajusin rampväsinuna madratsile ja lubasin, et ei ühtki tippu enam, mitte iialgi! Inimvõimetel on piirid ja täna oli see piir vist lähemal kui ei kunagi enne.
Solidaarsusest pidi ju lõpuks ka minu põhi alt kaduma. Kuid õnneks oli lisaks suurele väljaminekule säilinud ka korralik sissetulek ehk siis tavalisest linnaliiklusest minu soolestikus oli saanud kiirtee. Seega ammutasin aga toidu näol jõuvarusid juurde ja lootust oli, et ma siiski ei loobu tippu minekust. Ja ei loobunudki! Aga ülesminek oli kõike muud kui kerge. Tõusu alguses oli päris palav – jopel eest hõlmad lahti ja ikka selg märg. Loomulikult ei saanud ma oma kõhus toimuva möllu tõttu hakkama ka istepausita. Õige pea selgus, et mul ikkagi jõudu napib ja jäin teistest maha koos ühe abigiidiga, kes oli nagu hiljem selgus tegelikult koka abi ja kuna õige abigiid oli Priiduga alla läinud, siis tuli asendus varnast ehk kokatelgist võtta. Mõlgutasin ka tagasipöördumismõtet, aga omas tempos oli tunduvalt mõnusam astuda ning tammusin edasi. Pealegi oli teenindus suurepärane – kui hakkas külm, hõõrus abiline mu käed soojaks; kui hakkas uuesti külm, andis mulle oma kindad (olin ostnud reisiks küll uued vettpidavad kindad, kuid need olid liiga liibukad ja seetõttu liiga külmad); kui hakkas nina tilkuma, siis pühkis ta selle puhtaks; kui tuli janu, siis tuli varsti ka joogipudel suule ja kui enam ei jaksanud astuda, siis öeldi, et jaksan küll ja kästi edasi minna. Kui tahtsime Riinaga tagasi pöörata, ütles abigiid, et peame Stella pointini vastu pidama, muidu diplomit ei saa (ma pole ausõna kunagi suur diplomite kummardaja ega raamija olnud, aga see argument meile miskipärast mõjus). Ja siis ta tuligi, Stella point – olin pea pool kilomeetrit taevale lähemal kui oma eelmisel kõrgusrekordil Elbruselt – 5756 meetrit merepinnast. Väga üllatav, et esimesena jõudis Stellasse Riina ja teisena mina – ehk siis kaks „klassi nõrgimat“. Ausalt öeldes ei olnud ma teel küll tähele pannud, millal kõigist meie omadest mööda marssisin – järelikult olime mingis transilaadses seisundis ja mitte just väga vastutusvõimelised. Kui Leino üles jõudis, siis karjus, et hullud oleme, et niimoodi üles uhasime. Hirmus külm oli. Üle mõistuse külm oli. Ilmselt sellepärast olimegi teistest möödunud. Surusime Riinaga end tihedalt üksteise vastu ja istusime natuke aega kalju kõrval maas. Palusin üht võhivõõrast, et ta tuleks meile lähemale, et natukegi soojem oleks.Kuna mu sõrmed olid muutunud tuimadeks tompudeks ja peksmisest ega hõõrumisest hoolimata enam midagi ei tundnud, mis minu meelest viitas ilmselgelt külmumisele, ei julgenud ma edasi minna ja otsustasin tagasi pöörduda. Ka Riina ja Kersti tegid sama. Tagasitee näis üllatuseks veel pikem kui ülesminek – vahest seetõttu, et olime nüüd ärkvel, transiseisund oli möödas. Õnneks kaunistas laskumist päikesetõus. Mingil hetkel olin kindel, et oleme eksinud, sest mitte ühtegi hingelist ei paistnud ning mäed näisid absoluutselt võõrad (huvitav, kuidas nad oleksidki saanud tuttavad olla, kui olime üles tulnud ööpimeduses ja alt vaadates oli nõlv alati udulooris?) Kui olime laskunud igavikuliselt kaua, saime teada, et oleme poolel teel.. Laagris vajusin rampväsinuna madratsile ja lubasin, et ei ühtki tippu enam, mitte iialgi! Inimvõimetel on piirid ja täna oli see piir vist lähemal kui ei kunagi enne.
Leino:
Äratus 13.02.08 kell 22:00, kõrgus 4620 m. Tunni pärast on start. Kuhu? Ikka Aafrika katusele. Adrenaliin üleval. Antakse teed ja küpsist. Tundub, et jääme nälga. Hämmastav, aga ka 4,6 km kõrgusel võib olla hundiisu. Otsime omad varud välja – pähklid, batoonid jms. 23:15 minek. Esimene peatus peldiku juures. Kergendamine. Eks tuleb ka raske ots :) Ja siis ainult kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale...Esimesena langeb Elen, kes on kõhuhadade küüsis ja iste üsna vormitu. Teisena jõuab kord Riina kätte, kes saab kõrgusest mõjutet. Tasakaal tüdrukul täiesti puudulik. Tundub, et kolmas olen mina. Tempo on tappev. Hõikan, et tahate poole neljaks tippu jõuda? 
Esimene giid võtab pooleks tunniks tempot maha ja siis jälle aur peale. Nii ma siis otsad annan... Kohutav! Läheb külmaks, koos tuulefaktoriga -15 C kindlasti. Riided jäätuvad. Ja siis 5:30 kraatri serv. Üllatuseks leian sealt eest Riina ja Eleni. Giidid olla neid kättpidi üles vedanud. Mõrvakatse?!Üritan grupipilti teha. Fotoka välk ei tööta. Külm! Heikil siiski õnnestub. Tüdrukud alla, poisid tippu. Külm! Ei tunne oma parema jala väikest varvast. Saabas jalast. Massaaž. Hakkab kirvendama. Saabas jalga. Edasi! Nii veel pool tundi. TIPP! Kell on 6:10. Kottpime. Ainult paar kolm gruppi meist eest. Oli vaja nii tormata? Teeme välguga paar-kolm pilti ja joome tipuõlut. Külm! Ootame päikesetõusu. Lõpuks tõusebki. Vaade hingematvalt ilus. Aga alla laagrisse on jäänud 13 km...
Esimene giid võtab pooleks tunniks tempot maha ja siis jälle aur peale. Nii ma siis otsad annan... Kohutav! Läheb külmaks, koos tuulefaktoriga -15 C kindlasti. Riided jäätuvad. Ja siis 5:30 kraatri serv. Üllatuseks leian sealt eest Riina ja Eleni. Giidid olla neid kättpidi üles vedanud. Mõrvakatse?!Üritan grupipilti teha. Fotoka välk ei tööta. Külm! Heikil siiski õnnestub. Tüdrukud alla, poisid tippu. Külm! Ei tunne oma parema jala väikest varvast. Saabas jalast. Massaaž. Hakkab kirvendama. Saabas jalga. Edasi! Nii veel pool tundi. TIPP! Kell on 6:10. Kottpime. Ainult paar kolm gruppi meist eest. Oli vaja nii tormata? Teeme välguga paar-kolm pilti ja joome tipuõlut. Külm! Ootame päikesetõusu. Lõpuks tõusebki. Vaade hingematvalt ilus. Aga alla laagrisse on jäänud 13 km...Jaak:
Kuigi tipupäev algas juba 13.02. viimasel tunnil, toimusid põhisündmused ikkagi Sõbrapäeval. Rühkisime siis ülespoole tehes iga poole tunni tagant väikeseid peatusi. Kõrgemale jõudes hakkas lund sadama ning esimese grupina pidime endale läbi lume ise teed tegema. Veel kõrgemale jõudes lumesadu lakkas, kuid ilm läks järjest külmemaks ning tuul tugevamaks. Joped ja mütsid olid härmas nagu suusahuntidel ning paljudel hakkas kole külm. Leino mõõtis GPS-ga kõrgust ning seda infot kellaajaga kõrvutades jõudsime järeldusele, et samamoodi jätkates jõuame tippu kottpimedas. Võtsime tempot maha. Siiski jõudsime kraatri servani ehk Stella Pointi (5752 m) juba kella 5 ajal, mil päikesetõusuni oli veel üle tunni aja. Selleks ajaks oli Riina juba läbi külmunud ning ka kõnnak oli veidi ebastabiilne. Elen oli kõhuhäda käes vaeveldes ja külmaga võideldes ka ennast giidi ja tahtejõu abil kraatri servani vedanud. Kersti, kes seni mingeid ärakukkumise märke ei ilmutanud, oli selleks ajaks samuti väsinud ja otsustas koos teiste naistega (solidaarsusest) alla minna.
Stella Point’ist päris tippu ehk Uhuru Peak’ini (5895 m) oli raamatu järgi umber 45 minuti tee, aga meie venitasime selle teadlikult tunnini, et võimalikult vähe pimedas tipus olla (selleks ajaks oli selge, et tippu jõudes on veel täiesti pime). Seega kella 6 ajal olime tipus! Leino, Kaido, Heiki ja mina. Hiljem tekkis küsimus, kes oli esimene. Keegi täpselt ei mäletanud, kuid kõik väitsid, et just tema oli esimene. Tegime siis Uhuri Peak’i sildi juures pilti. (välguga! kuna oli veel pime) ning asusime vaikselt allapoole liikuma.
Kuna kartsin kõrgusehaiguse “vasarat” ja oli äärmiselt külm (koos tuule mõjuga võis olla miinus15 kraadi ringis), siis asusime Leino eestvedamisel tagasiteele. Otsisin põuest fotoka ja tegin külmast võetud sõrmedega pilte ümbrusest. Selleks ajaks oli juba enam-vähem valge. Kahetsen nüüd tagantjärele, et a) liiga vara tippu jõudsime või siis b) liiga vara alla tulime. Oleks võinud veel rahulikult valges ringi vaadata ja pilte teha, kuid ju siis sai sellel hetkel alalhoiuinstinkt ja külm minust võitu ning peamine eesmärk (tippu jõudmine) oli ju saavutatud. Hea, et Heiki veel üles läks ja valges pilte lisaks tegi. Neid on nüüd hea soojas olles vaadata.
Tippu jõudmine oli minu jaoks üllatavalt lihtne. Vaatamata 7 tunnisele ronimisele, ei tekkinud sellist läbi vere ja valu punnitamise tunnet. Pea ei tuksatanud korrakski valutada ning hetkekski ei tekkinud mõtet, et milleks kõik see jama ja läheks parem alla tagasi. Arvan, et üheks hea enesetunde põhjuseks oli kindlasti üks lisapäev aklimatiseerumist tavalise ajakavaga võrreldes ning kõva enesepiitsutamine reisiks valmistumisel (3 kuni 4 korda nädalas õhtuti jooksmas käimine).
Tipus olime seega 15 kuni 20 minutit ning veel enne 6.30-t asusime Leino ja Holmsoniga (peagiid) tuldud teed uuesti läbima. Teised tulid vähe hiljem koos abigiidiga järele. Valges oli nüüd siis näha, millise meeletu tõusu olime teinud (tõusuraja pikkus oli raamatu järgi 5 km, kuid kõrgusesse tõusime üle 1200 meetri. Laskumine võttis põlved päris valusaks. Leino pani oma kaitsvate põlvesidemetega kiiresti ees ja ootasid mind koos giidiga aeg-ajalt järele, et siis jälle edasi panna. Alla laagrisse jõudsime kell 8.40 ehk allatulek kestis üle 2 tunni ja kogu retk koos tipus olekuga üle 9,5 tunni.
Läksin telki, võtsin riided seljast ja jäin kohe magama ning uuesti ärkasin kokaabi telgile “prõmmimise” ja sööma kutsumise peale kella poole 12 ajal. Vahepeal oli ka Heiki alla jõudnud ja telki pugenud. Siis kiirelt asjad kokku ning 12.15 startisime juba järgmisele retkele ehk laskusime oma tipulaagrist 4681 m pealt allapoole 3100 m peale. Varsti jõudsime aga rahepilve sisse, mis läks sujuvalt üle vihmapilveks. Algul sadas vaikselt, siis aga läks paduvihmaks. Ja nii 2 tundi järjest vihmas ja rahes mõõda rada, mis selleks ajaks oli muutunud väikeseks ojaks. Aafrika näitas nüüd ka oma teist palet. Seni olime vihma saanud vaid öösel ise mõnusasti telgis lebades (need kellel telk läbi ei tilkunud) ning mõne piisa ka pilve sees kõndides. Nüüd aga meenutas see Kersna Kili vallutamise saadet, kus kogu aeg kallas ning kõik oli niiske ja märg. Ka laager, kuhu meie telgid pandi, oli porimülgas ja telk oli kenasti keset loiku. Kõik riided olid märjad või niisked ja kuivatada polnud neid kusagil. Väga hea, et see toimus viimasel mägede päeval, kui tipp oli juba tehtud ning ees ootas päikesepaisteline osa reisist. Vaatamata niiskusele ja mustade meeste kõnekõminale uinusin kiiresti. Oli väsitav, aga tore päev!
Kuigi tipupäev algas juba 13.02. viimasel tunnil, toimusid põhisündmused ikkagi Sõbrapäeval. Rühkisime siis ülespoole tehes iga poole tunni tagant väikeseid peatusi. Kõrgemale jõudes hakkas lund sadama ning esimese grupina pidime endale läbi lume ise teed tegema. Veel kõrgemale jõudes lumesadu lakkas, kuid ilm läks järjest külmemaks ning tuul tugevamaks. Joped ja mütsid olid härmas nagu suusahuntidel ning paljudel hakkas kole külm. Leino mõõtis GPS-ga kõrgust ning seda infot kellaajaga kõrvutades jõudsime järeldusele, et samamoodi jätkates jõuame tippu kottpimedas. Võtsime tempot maha. Siiski jõudsime kraatri servani ehk Stella Pointi (5752 m) juba kella 5 ajal, mil päikesetõusuni oli veel üle tunni aja. Selleks ajaks oli Riina juba läbi külmunud ning ka kõnnak oli veidi ebastabiilne. Elen oli kõhuhäda käes vaeveldes ja külmaga võideldes ka ennast giidi ja tahtejõu abil kraatri servani vedanud. Kersti, kes seni mingeid ärakukkumise märke ei ilmutanud, oli selleks ajaks samuti väsinud ja otsustas koos teiste naistega (solidaarsusest) alla minna.
Stella Point’ist päris tippu ehk Uhuru Peak’ini (5895 m) oli raamatu järgi umber 45 minuti tee, aga meie venitasime selle teadlikult tunnini, et võimalikult vähe pimedas tipus olla (selleks ajaks oli selge, et tippu jõudes on veel täiesti pime). Seega kella 6 ajal olime tipus! Leino, Kaido, Heiki ja mina. Hiljem tekkis küsimus, kes oli esimene. Keegi täpselt ei mäletanud, kuid kõik väitsid, et just tema oli esimene. Tegime siis Uhuri Peak’i sildi juures pilti. (välguga! kuna oli veel pime) ning asusime vaikselt allapoole liikuma.
Kuna kartsin kõrgusehaiguse “vasarat” ja oli äärmiselt külm (koos tuule mõjuga võis olla miinus15 kraadi ringis), siis asusime Leino eestvedamisel tagasiteele. Otsisin põuest fotoka ja tegin külmast võetud sõrmedega pilte ümbrusest. Selleks ajaks oli juba enam-vähem valge. Kahetsen nüüd tagantjärele, et a) liiga vara tippu jõudsime või siis b) liiga vara alla tulime. Oleks võinud veel rahulikult valges ringi vaadata ja pilte teha, kuid ju siis sai sellel hetkel alalhoiuinstinkt ja külm minust võitu ning peamine eesmärk (tippu jõudmine) oli ju saavutatud. Hea, et Heiki veel üles läks ja valges pilte lisaks tegi. Neid on nüüd hea soojas olles vaadata.Tippu jõudmine oli minu jaoks üllatavalt lihtne. Vaatamata 7 tunnisele ronimisele, ei tekkinud sellist läbi vere ja valu punnitamise tunnet. Pea ei tuksatanud korrakski valutada ning hetkekski ei tekkinud mõtet, et milleks kõik see jama ja läheks parem alla tagasi. Arvan, et üheks hea enesetunde põhjuseks oli kindlasti üks lisapäev aklimatiseerumist tavalise ajakavaga võrreldes ning kõva enesepiitsutamine reisiks valmistumisel (3 kuni 4 korda nädalas õhtuti jooksmas käimine).
Tipus olime seega 15 kuni 20 minutit ning veel enne 6.30-t asusime Leino ja Holmsoniga (peagiid) tuldud teed uuesti läbima. Teised tulid vähe hiljem koos abigiidiga järele. Valges oli nüüd siis näha, millise meeletu tõusu olime teinud (tõusuraja pikkus oli raamatu järgi 5 km, kuid kõrgusesse tõusime üle 1200 meetri. Laskumine võttis põlved päris valusaks. Leino pani oma kaitsvate põlvesidemetega kiiresti ees ja ootasid mind koos giidiga aeg-ajalt järele, et siis jälle edasi panna. Alla laagrisse jõudsime kell 8.40 ehk allatulek kestis üle 2 tunni ja kogu retk koos tipus olekuga üle 9,5 tunni.
Läksin telki, võtsin riided seljast ja jäin kohe magama ning uuesti ärkasin kokaabi telgile “prõmmimise” ja sööma kutsumise peale kella poole 12 ajal. Vahepeal oli ka Heiki alla jõudnud ja telki pugenud. Siis kiirelt asjad kokku ning 12.15 startisime juba järgmisele retkele ehk laskusime oma tipulaagrist 4681 m pealt allapoole 3100 m peale. Varsti jõudsime aga rahepilve sisse, mis läks sujuvalt üle vihmapilveks. Algul sadas vaikselt, siis aga läks paduvihmaks. Ja nii 2 tundi järjest vihmas ja rahes mõõda rada, mis selleks ajaks oli muutunud väikeseks ojaks. Aafrika näitas nüüd ka oma teist palet. Seni olime vihma saanud vaid öösel ise mõnusasti telgis lebades (need kellel telk läbi ei tilkunud) ning mõne piisa ka pilve sees kõndides. Nüüd aga meenutas see Kersna Kili vallutamise saadet, kus kogu aeg kallas ning kõik oli niiske ja märg. Ka laager, kuhu meie telgid pandi, oli porimülgas ja telk oli kenasti keset loiku. Kõik riided olid märjad või niisked ja kuivatada polnud neid kusagil. Väga hea, et see toimus viimasel mägede päeval, kui tipp oli juba tehtud ning ees ootas päikesepaisteline osa reisist. Vaatamata niiskusele ja mustade meeste kõnekõminale uinusin kiiresti. Oli väsitav, aga tore päev!
No comments:
Post a Comment