Arusha! Tagasi! Voodis magatud! Ei usu! Ribid ja tuharad on juba kaljude järgi vormitud ja nüüd ärkad voodis :)
Järgmeb Turism, suure algustähega. Safari jne. Jaguneme kaheks natuke- ja päristuristideks. Päristuristid võtavad pakettsafari ja 3 vagabundi (Elen, Riina ja mina) rendivad auto koos juhiga ja vaatavad, mis ette jääb...
Algus on vägev. Autojuht on oma mobla koju unustanud ja läheme sellele agulisse järele. Viimane valge, kes seal käis oli tõenäoliselt Livingstone. Niikaua, kui sohver kommunikatsioonivahendit otsib, sõbruneme naabritega.
Inglise keelt oskavad küll napilt, aga käte-jalgade abiga saab suheldud ja piltigi tehtud. Pannkoogid jäävad küll kahjuks proovimata, sest kokkamisega on alles algust tehtud. Üks asi ei mahu küll pähe, kuidas suudab 8-10 aastane poisike 30 C kuumuses nahktagiga ringi silgata? Aga ju siis stiili värk. Igatahes on ta kõige julgem ja nõuab, et tast pilti teeksin ja ka teistele seda näitaksin.. Kahjuks surub aeg peale ja peame edasi liikuma. Kulgeme mööda adumatu nimega tänavat/solgioja ja tuvastame, et majadel puuduvad numbrid. Küsimuse peale, kuidas siis kirju adresseerida, vastab juht, et ikka „Muff, nõudmiseni, peapostkontor“. Äkitselt kiljatab Elen:“Banaanid!“ Tõepoolest, äsja kõhuhädade käes vaevelnuna, jätkub tal südikust otse tänavalt küpsetatud bananne osta, mis korrektselt ajalehte mässitakse. Maitseb nagu... ...kartul. „Jõgeva Kollane“ vist. Ja ei too ka seekord seedeüllatusi kaasa. Vist oleme juba kohaliku floora-faunaga sinapeale saanud.Arusha jääb seljataha. Algab teekond Ngorongorosse. Tegemist 19 km läbimõõdu ja ca 300 km2 pindalaga vana vulkaani sisselangenud kraatriga. Väidetavalt olnud see kunagi Kilist endaski kõrgem. Tänapäeval on seal üks Tansaania kuulsamaid metsiku looduse reservaate. Arusha – Ngorongoro ots võtab 3 tundi ja peale paari auto alla jäänud hüääni erilisi vaatamisväärsusi teel ei ole. Jõuame kraatri servale ja vapustav vaade võtab hinge kinni. Kahjuks jääb see ka võimsamaiks tundeks kogu retke ajal. Laskudes kraatrisse avastame, et tegemist on lihtsalt loomaaiaga, ainult et puuris pole mitte loomad vaid inimesed. Üsna masendav on pilt, kuidas vaest ninasarvikut aetakse kuue džiibiga taga, neist igaühes 2-5 paksu ameeriklast või sakslast pildistamisõiguse pärast omavahel kaklemas.
Tugevaimaks elamuseks kraatris võib lugeda emalõvi tutvumisvisiidi autokaravani juurde. On küll kehtestatud 20 m piirang, millest lähemal autod ei või olla, aga või loom sellest hoolib. 70 mm objektiiviga jäi pildile pool looma peast. Distants oli selgelt alla 10 m, autodel katused ja aknad lahti... Aga ei paistnud me vist nii isuäratavad :) Päeva lõpetuseks suutsid paar neegripoissi meile lodge väravas jälle paar kaelakeed maha müüa. No on tüütused! Mida ma nendega teen või kellele jagan?
Priit:
Jõudsime just Sopa Lodgesi ja ootame restorani terrassil tänast esimest külma õlut. Elamine on super, poleks midagi sellist lodgesi nime järgi oodanud. Toad, vaated, bassein – kõik tuli väheke ootamatult. Seni oleme ju olnud säästupaketis ja nüüd järsku mingi 4 või 5 tärni asutus. Väiksed vigurid on aga siiski ka juures, nimelt puudub siin mingitel tenilistel põjustel elekter ja sellest tulenevalt ka soe vesi. Samas lubati et õhtusöögi ajaks ehk kella 19.00 tuleb elekter tagasi. Näis, kas tuleb. Ja kuidas nad ilma elektrita õlle külmas hoiavad ?!!
Toodi õlu ja see oli isegi külm. Üks mure murtud, elekter polegi oluline- saab hakkama. Õlle hind muidugi kohale vastav 40 EEK Serengeti 0.33 pudel, aga ilu nõuab ohveid.
Õlu käes võib hakata vaikselt tänast eelnenud päeva kirja panema.
Päev algas 7 paiku kui Leino naiste tuppa kolistama läks. Uni läinud, sain kuni hommikusöögini jälgida kuidas Jaak asju pakib. Seda tegi ta küll ka juba õhtul, aga kuna ta ju polnud oma kotti mitu päeva näinud sai kõik asjad uuesti üle silitatud ja ümber paigutatud. Hommikusöök ja seejärel Jaak jätkas kotiga mängimist ning kell 8 olime kõik retseptsiooni juures safariks valmis.
Leino oma haaremiga lahkus enamvähem graafikus (+/- 0,5 h on kohalikes oludes täiesti OK). Neil oli Donnalt renditud auto koos juhiga ja ülejäänu enda otsustada ja teha. Meie ülejäänud olime ostnud 3 päevase valmispaketi ühelt kohalikult reisikorraldajalt ja ootasime oma masinat. Masinat esialgu ei tulnud ja kähriku telefon oli ka välja lülitatud. Meenus eilne kauplemine (kährik üritas esialgu kokkulepitud hinda veel endale sobivamaks muuta) ja tekkis vist ka väike mure (vähemalt minul) ürituse toimumise suhtes, kuid mingi aeg oli ka meie Landrover koos juht Peteriga (vanem paks neeger) kohal. Ronisime autosse ja sõitsime kontorisse raha maksma. Papp makstud ootasime pool tunnikest mingeid lubasid ja seejärel algas sõit safarile. Linnast väljasõites tegime peatuse toidupakkide ja vee hankimiseks. Selgus et on olemas ka täiesti arvestatav maksimarket mis on aiaga piiratud ja kuhu tavakährikuid väravast sisse ei lasta.
Tunnike sõidetud tehti esimene peatus. Peter läks endale mobiilile uut kõnekaarti ostma. Kohe ründasid avatud akna kaud meid hord kaelakeemüüjaid. Pilt oli iseenesest selline: esimesest aknast sirutusid end eemale kallutava Kaido poole kümned musta värvi käed pikkade küünega mis olid täis igasugu pudinaid ja kogu pilt meenutas stseeni mõnest odavast õudusfilmist. Midagi vist ei ostetud, aga 1 taala eest sai Kaido sellest rabelemisest pilti teha.
Peteril kõnekaart käes sõitsime edasi. Kuna olime juba busside ja autodega mööda maad liigelnud, ei pakkunud akast avanevad vaated enam midagi eriti uut. Vahelduseks sai jälgitud hoopis kohalike teedeehitajate –hooldajate leidlikkust. Selle asemel, et asfaldis löökauke parandada, olid kõik augud hoolikalt valge värviga tähistatud. Oli mida tähistada ja tundub et selle töö meeste tööpõld on lõputu. Samuti kummiparandajate oma! Meiegi olime varsti kohalikus küla töökojas katkist kummi remontimas. Töökoda oli putka, kus oli olemas keevitus, kompressor ja mitu osavate kätega meistrimeest. Seni kuni spetsialistid kummi paikasid, luusisime niisama küla mööda ringi. Kohe tekkis meile ka sõber, kes sebis kohaliku külapeldiku võtme. Ise oli ta WC üle väga uhke ja kinnitas, et seda saavad külastada vaid tema parimad sõbrad. Jutt võib tõsi olla, kuna uksed olid lukus ja ilma võtmeta sisse poleks saanud. Küll oli hea meel, et kohe õige mehega sõbraks saime! Tegime peldiku taustal pilti ka. Jääkproduktid väljastatud, külastasime sõbra poekuuri. Heiki tegi mõned järjekordsed ostud ja läksime rahulolevalt lahku.
Sõitsine edasi ja hakkasime lähenema Tarangire rahvuspargile. Tee äärde ilmusid esimesed suuremad ahvileivapuud. Meie paparatsod olid kohe sõidu pealt pildistamas. Pargi ligidal olid tee ääres kährikukutsikad, ühel pea peal pirakas kollane kilpkonna kilp. Pidasime kinni, tegime pilti ja andsime tatikatele pastaka, peale seda ei saanud enam pildistada, kuna neist moodustus pastaka pärast kähmlev külakuhi. Sõitsine edasi ja jõudsimegi rahvuspargi väravasse. Järjekordne ahvileivapuu pildistamine ja sisenesime parki. Enne jõudsime jälle Jaaguga tülitseda. Talle ei meeldinud tema fotokaga minu poolt temast tehtud pilt, kuna tal ei olevat varbad pildile jäänud. Mina väljendasin selle peale arvamust, et ta võib ju siis persse minna ja seal ennast ise pildistada. Selline tavaline vendade vaheline sõbralik aasimine. Teised vist ei saa sellest nõnda aru, sest meie sisukaid vestlusi jälgitakse teatud hämminguga.
Sisenesime rahvusparki ja esialgu suurt ei midagi! Mõned sebra tagumikud, tüügassead ja impalad. Väike lõunapaus ja siis läks lahti: kaelkirjakud, elevandid , elevandid, kaelkirjakud, elevandid, elevandid jne. Vahelduseks mingid eri sorte kitsesid, kanasid, kotkaid, jaanalinde ka. Päris äge. Fotod räägivad rohkem kui jutt.
Lõvipraidi nägime ka ära. Selleks tuli väheke reegleid rikkuda. Peter ajas kõigi vastutulevate safariautode juhtidega juttu ja mingi hetk küttis otsivalt ringi vaadates konkreetses suunas minema. Meie vaatasime ka ringi aga suurt aru ei saanud mida taga aetakse. Äkitsi keeras auto rööbasteelt kõrvale (rahvuspargis keelatud autost väljuda ja väljaspool teid sõita) ja küttis savanni.
Mingil hetkel nägimegi mahamurtud kaelkirjaku korjust ja põõsa all pikutavat lõvipere. Isane, 5-6 emast ja trobikond kutsikaid. Sättisime auto ilusti lõvide ja nende saagi vahele ja hakkasime kiiresti klõpsima. Peter kiirustas meid tagant ja kui emalõvi ennast püsti ajas ja hakkas huvi meie vastu näitama lasime kiiresti jalga. Peter seletas päraste et ta olla kellegilt kuulnud,et saelkandis olla kaelkirjak maha murtud ja oli raisakullide järgi kohale sõitnud. Tüüp teenib nõnda isegi oma jootraha välja.
Kusagil 5 paiku sõitsime lodgesse, jagunesime tubadesse, osad käisid basseinis ujumas (mina ei viitsi aafrikas kloorivette minna) ja jorutasime kuni õhtusöögini.
Elekter tuligi tagasi peale 19 ja õhtusöögile minnes vabandas hotelli pealik kõigi ees tekitatud ebamugavuste eest. Lisaks anti kõigile tasuta pokaal veini. Õhtusöök oli soliidne, meie seltskond oli justkui tudengid ameerika penskarite klubiõhtul.
Kõht ägisemiseni täis laaditud kobisime magama.
Oli tore päev!
Jõudsime just Sopa Lodgesi ja ootame restorani terrassil tänast esimest külma õlut. Elamine on super, poleks midagi sellist lodgesi nime järgi oodanud. Toad, vaated, bassein – kõik tuli väheke ootamatult. Seni oleme ju olnud säästupaketis ja nüüd järsku mingi 4 või 5 tärni asutus. Väiksed vigurid on aga siiski ka juures, nimelt puudub siin mingitel tenilistel põjustel elekter ja sellest tulenevalt ka soe vesi. Samas lubati et õhtusöögi ajaks ehk kella 19.00 tuleb elekter tagasi. Näis, kas tuleb. Ja kuidas nad ilma elektrita õlle külmas hoiavad ?!!
Toodi õlu ja see oli isegi külm. Üks mure murtud, elekter polegi oluline- saab hakkama. Õlle hind muidugi kohale vastav 40 EEK Serengeti 0.33 pudel, aga ilu nõuab ohveid.
Õlu käes võib hakata vaikselt tänast eelnenud päeva kirja panema.
Päev algas 7 paiku kui Leino naiste tuppa kolistama läks. Uni läinud, sain kuni hommikusöögini jälgida kuidas Jaak asju pakib. Seda tegi ta küll ka juba õhtul, aga kuna ta ju polnud oma kotti mitu päeva näinud sai kõik asjad uuesti üle silitatud ja ümber paigutatud. Hommikusöök ja seejärel Jaak jätkas kotiga mängimist ning kell 8 olime kõik retseptsiooni juures safariks valmis.
Leino oma haaremiga lahkus enamvähem graafikus (+/- 0,5 h on kohalikes oludes täiesti OK). Neil oli Donnalt renditud auto koos juhiga ja ülejäänu enda otsustada ja teha. Meie ülejäänud olime ostnud 3 päevase valmispaketi ühelt kohalikult reisikorraldajalt ja ootasime oma masinat. Masinat esialgu ei tulnud ja kähriku telefon oli ka välja lülitatud. Meenus eilne kauplemine (kährik üritas esialgu kokkulepitud hinda veel endale sobivamaks muuta) ja tekkis vist ka väike mure (vähemalt minul) ürituse toimumise suhtes, kuid mingi aeg oli ka meie Landrover koos juht Peteriga (vanem paks neeger) kohal. Ronisime autosse ja sõitsime kontorisse raha maksma. Papp makstud ootasime pool tunnikest mingeid lubasid ja seejärel algas sõit safarile. Linnast väljasõites tegime peatuse toidupakkide ja vee hankimiseks. Selgus et on olemas ka täiesti arvestatav maksimarket mis on aiaga piiratud ja kuhu tavakährikuid väravast sisse ei lasta.
Tunnike sõidetud tehti esimene peatus. Peter läks endale mobiilile uut kõnekaarti ostma. Kohe ründasid avatud akna kaud meid hord kaelakeemüüjaid. Pilt oli iseenesest selline: esimesest aknast sirutusid end eemale kallutava Kaido poole kümned musta värvi käed pikkade küünega mis olid täis igasugu pudinaid ja kogu pilt meenutas stseeni mõnest odavast õudusfilmist. Midagi vist ei ostetud, aga 1 taala eest sai Kaido sellest rabelemisest pilti teha.
Peteril kõnekaart käes sõitsime edasi. Kuna olime juba busside ja autodega mööda maad liigelnud, ei pakkunud akast avanevad vaated enam midagi eriti uut. Vahelduseks sai jälgitud hoopis kohalike teedeehitajate –hooldajate leidlikkust. Selle asemel, et asfaldis löökauke parandada, olid kõik augud hoolikalt valge värviga tähistatud. Oli mida tähistada ja tundub et selle töö meeste tööpõld on lõputu. Samuti kummiparandajate oma! Meiegi olime varsti kohalikus küla töökojas katkist kummi remontimas. Töökoda oli putka, kus oli olemas keevitus, kompressor ja mitu osavate kätega meistrimeest. Seni kuni spetsialistid kummi paikasid, luusisime niisama küla mööda ringi. Kohe tekkis meile ka sõber, kes sebis kohaliku külapeldiku võtme. Ise oli ta WC üle väga uhke ja kinnitas, et seda saavad külastada vaid tema parimad sõbrad. Jutt võib tõsi olla, kuna uksed olid lukus ja ilma võtmeta sisse poleks saanud. Küll oli hea meel, et kohe õige mehega sõbraks saime! Tegime peldiku taustal pilti ka. Jääkproduktid väljastatud, külastasime sõbra poekuuri. Heiki tegi mõned järjekordsed ostud ja läksime rahulolevalt lahku.
Sõitsine edasi ja hakkasime lähenema Tarangire rahvuspargile. Tee äärde ilmusid esimesed suuremad ahvileivapuud. Meie paparatsod olid kohe sõidu pealt pildistamas. Pargi ligidal olid tee ääres kährikukutsikad, ühel pea peal pirakas kollane kilpkonna kilp. Pidasime kinni, tegime pilti ja andsime tatikatele pastaka, peale seda ei saanud enam pildistada, kuna neist moodustus pastaka pärast kähmlev külakuhi. Sõitsine edasi ja jõudsimegi rahvuspargi väravasse. Järjekordne ahvileivapuu pildistamine ja sisenesime parki. Enne jõudsime jälle Jaaguga tülitseda. Talle ei meeldinud tema fotokaga minu poolt temast tehtud pilt, kuna tal ei olevat varbad pildile jäänud. Mina väljendasin selle peale arvamust, et ta võib ju siis persse minna ja seal ennast ise pildistada. Selline tavaline vendade vaheline sõbralik aasimine. Teised vist ei saa sellest nõnda aru, sest meie sisukaid vestlusi jälgitakse teatud hämminguga.
Sisenesime rahvusparki ja esialgu suurt ei midagi! Mõned sebra tagumikud, tüügassead ja impalad. Väike lõunapaus ja siis läks lahti: kaelkirjakud, elevandid , elevandid, kaelkirjakud, elevandid, elevandid jne. Vahelduseks mingid eri sorte kitsesid, kanasid, kotkaid, jaanalinde ka. Päris äge. Fotod räägivad rohkem kui jutt.
Lõvipraidi nägime ka ära. Selleks tuli väheke reegleid rikkuda. Peter ajas kõigi vastutulevate safariautode juhtidega juttu ja mingi hetk küttis otsivalt ringi vaadates konkreetses suunas minema. Meie vaatasime ka ringi aga suurt aru ei saanud mida taga aetakse. Äkitsi keeras auto rööbasteelt kõrvale (rahvuspargis keelatud autost väljuda ja väljaspool teid sõita) ja küttis savanni.
Mingil hetkel nägimegi mahamurtud kaelkirjaku korjust ja põõsa all pikutavat lõvipere. Isane, 5-6 emast ja trobikond kutsikaid. Sättisime auto ilusti lõvide ja nende saagi vahele ja hakkasime kiiresti klõpsima. Peter kiirustas meid tagant ja kui emalõvi ennast püsti ajas ja hakkas huvi meie vastu näitama lasime kiiresti jalga. Peter seletas päraste et ta olla kellegilt kuulnud,et saelkandis olla kaelkirjak maha murtud ja oli raisakullide järgi kohale sõitnud. Tüüp teenib nõnda isegi oma jootraha välja.Kusagil 5 paiku sõitsime lodgesse, jagunesime tubadesse, osad käisid basseinis ujumas (mina ei viitsi aafrikas kloorivette minna) ja jorutasime kuni õhtusöögini.
Elekter tuligi tagasi peale 19 ja õhtusöögile minnes vabandas hotelli pealik kõigi ees tekitatud ebamugavuste eest. Lisaks anti kõigile tasuta pokaal veini. Õhtusöök oli soliidne, meie seltskond oli justkui tudengid ameerika penskarite klubiõhtul.
Kõht ägisemiseni täis laaditud kobisime magama.
Oli tore päev!
No comments:
Post a Comment