Nairobi. Äratus 6.30. 7.00 hommikusöök. Leino tiim hilines nagu alati – seekord siis väikesed „peapesu” probleemid. 7.40 saime lennujaama poole minema. Nagu karta oli, oli meie lend tühistatud. Kõik teised samal päeval lennud olid aga juba täis - niisiis pakuti meile lendu järgmisel hommikul ning ööbimist ja toitlustamist 5* hotellis (Intercontinental). Kahjuks aga selgus kurb tõsiasi, et Londonist edasi saamine on meie enda probleem (planeeritud lennule me enam ei jõudnud).
Samuti ei tahetud raha ka hüvituseks maksta. Virgini kohapealse manageriga (valge mees ikkagi) vesteldes selgus, et meile olid kohad kinni pandud eelmise õhtu lennule (kuigi Eleni info kohaselt pidi see väljuma sama päeva õhtul – ehk siis esialgse Virgini lennuga samal päeval). Vaikselt hakkas juba tekkima olukord, et mis te üldse tahate – me ju andsime teile eelmiseks õhtuks uued kohad. Tasapisi hakkasid vihased pilgud Elenit puurima (naine laevas – laev põhjas ning kindlasti kehtib see ka lennunduses). Virgini kohapealne manager korraldas väikese ülekuulamise oma töötajale ning õnneks selgus, et puusse panid ikkagi nemad ning Elen vabanes pilgukoorma alt. Sõit hotelli. 
Juba teine hommikusöök – seekord siis korralik. Ja siis London-Tallinna pileteid otsima. Internetis surfates selgus karm reaalsus, et kõige mõistlikum variant on tagasi lennata esmaspäeva hommikuse Easyjeti lennuga (st nagu planeeritud, aga päev hiljem). Ainult Heikil õnnestus Estraveli abiga hankida üks mõistliku hinnaga õhtune pilet läbi Helsingi Tallinna (vahemärkusena olgu öeldud, et Helsingi lennuk ootas Londonis 50 min traktorit, mis ta terminali eest ära tõmbaks. Sellest tulenevalt jõudis ka Heiki Tallinna alles esmaspäeva hommikul – esimese lennuga). Piletid ostetud, võtsime hotelli basseini ääres väikese päikesevanni ning suundusime lõunale. Edasi otsustasime minna shoppingule ning soetada omale puhtad riided. Linnapeal edasi jalutades sattusid Heiki, Riina ning Jaak nn laupäevasele külaturule (kus müüdi igasugu kohalikku staffi, sekka ka võltsinguid Hiinast). Turu väravas kargasid kohe ligi kährikud ning asusid turu reegleid seletama. See hirmutas Jaaku niivõrd, et ta otsustas kiirelt sääred teha. Allesjäänud otsustasid mänguga kaasa minna (hinges muidugi väike kartus röövimise ees – olime ju Nairobis). Siis turu reeglid: käid turul ringi, ees kaks kährikut nn peameest, kes selgitavad, mis miski on ning aitavad valida (samuti hoiavad teised eemal). 
Taga kaks kandjat, kes kandsid esemeid, mis olid välja valitud kui potentsiaalsed ostukandidaadid, raha maksmine toimub pärast lõplikku valikut kõigi asjade eest korraga ning selline teenus väidetavalt midagi ei maksa. Turg oli ostjatest tühi – umbes neli heledama nahavärviga tüüpi ja mõned kohalikud. Asjad välja valitud, mindi hinda kauplema kohalikku „kontorisse”, mis osutus lihtsalt üheks riietega eraldatud nurgaks. Valitu esemed laoti laiali, tehti viimane valik ning jäädi kähriku poolset hinnaküsimist ootama. See tuli mäekõrgune – 5 riideeseme ja 2 ehte eest 45 000 kohalikku (450 EUR) . vastasin pakkumisega 5 000 (aga kohe oli selge, et pingutasin veidi üle). Ja nii me siis kauplesime. Kaks vana head äramineku trikki ning lõpuks leppisime kokku 7 500 peal, mis oli väike ülemaksmine. Riina jõudis alghinnalt 42 000 kohaliiku 5 500-le pluss ostab neile poest riisi ja jahu. Hind kokku lepitud, suundusime ATMi juurde. Ja sealt edasi supermarketisse. Toidu ostmine oli omaette vaatepilt – kleenuke Riina ees ning kolm täisjõus meest korvidega kannul. Toit maksis kokku 1700. nii et lõppkokkuvõttes suht hea diil.Tagasi hotelli ning õhtust sööma.
Loorid käisid kilpkonnasaarel.
No comments:
Post a Comment