Barranco & Priidu allaminek

Elen:
Päev algas Barranco laagriplatsil (3950m) kurvalt – Priidu öösel vaibunud palavik viskus hommikusöögiks kõrgustesse – 39-kraadise kehaga pole mõtet kaljujärsakut pidi end üles vinnama hakata. Tal tuli pöörduda koos abigiidi ja kahe kandjaga tagasi Arushasse. Õnneks ei tulnud seda teha mööda tulud teed, vaid ta sai laskuda mööda Umbwe route’i, mis kohtus Barrancos meie Machame route’iga.
Tagasipöördumisotsus oli igati mõistlik, kuna meid ootas ees matka kõige järsem etapp –Barranco wall. Ehk Riina-nimeline sein - ta nii kangesti ootas seda:) Kui eile seda seina esmakordselt nägime, hakkasime naerma, sest ei saanud ju tõsiselt võtta, et meie, pühapäevamatkajad, peame kaljuSEINA pidi üles RONIMA. Lähemal vaatlusel selgus aga, et rada oli täiesti KÄIDAV. Tõus oli päris korralik – 250 tõusumeetri kohta oli edasiminekut sadakond meetrit. See oli raja ainus etapp, kus matkakepid tuli kotti ära panna – need oleks ronimise juures vaid tüliks olnud, sel etapil asendasid keppe käed. Kuna rajal oli kitsaste kaljulõhede tõttu raske üksteisest mööduda, siis tekkisid ummikud ja pidevalt tuli oodata. Aga ses passimises polnud miskit halba– aeglase tempo tõttu oli hea kerge tõusta ja sai kaunist vaadet nautida ning kaasronijatega tutvuda. Valged on jutukad, tahavad teada, kust pärit oleme, mis rada pidi tulime jms. Mustad see-eest ei räägi – korraks vilgatavad valged hambad, kui suust kostub „Jambo!“ ja juba vuhiseb järjekordne šokolaadivärvi mees mööda. Nemad pole turistid, neil pole oi-kui-ilus-ahhetamiseks aega, nemad ei nakatu mäehaigusesse. Neil peab telk püsti ja roog valmis olema, seks ajaks, kui valge mees laagrisse jõuab. Aga lihaselised on need mustad kehad küll – pehme polstriga kaetud valged meheihud selle musta sitkusega võistelda ei suuda. Eestimaal sellist materjali just hulgi ringi ei lippa. Jumal tänat’, et seal ühtki musta naist näha polnud – ei suudaks praegu enda pihta lendavate kriitikanoolte eest varjuda! Kui küsisin abigiid Mamuyalt, kas neil on vahel naisi ka kaasas on, siis ta ütles, et mõni kord on seda tõesti juhtunud, aga must naine üldiselt nii rumal ei ole, et mäkke ronib. Aga mustade kehade juurde tagasi hüpates – täielik müstika, kuidas need ca 20-kiloseid kandameid peade peal kandes sellest seinast üles ruttasid – vaid mõne raskema koha peal raatsiti koorem maha tõsta. Ilmselgelt kaduma läinud olümpialootused – vähemasti Eesti koondises leiaks neist nii mõnelegi rakendust!
Keegi rääkis, et vanasti olevat kandjad ka laulda jorutanud, et valgel mehel tuju üleval hoida. Enam nad seda kahjuks massiliselt ei tee. 20. sajand on ka Aafrikasse jõudud – Mamuya kandis vapralt kaasas üürgavat raadioaparaati. Kohalikud pidavat eelistama lääne lugudele kohalikku muusikat, aga meie meeleheaks püüti leida ikka euroopalikumaid kanaleid, polnud pääsu Abbast jms-st, ghrrr..
Peale Barrancot (ühtki teist nii stiilset teist tõusu ei pidavat meil matkal enam tulema ) jätkus päev suht tagasihoidlike tõusude-laskumistega. Hommikuse ja õhtuse laagri vahe oli linnulennult ca 3km ning Karanga laagriplats asub Barrancost vaid 13 meetrit kõrgemal. Tervis oli vahelduseks meil kõigil tipp-topp. Peale ca 3h matkamist hakkas laagriplats juba paistma. Kuid mis mägedes on käeulatuses, pole veel pihus – veidi hiljem hakkas paistma ka org, mis lahutas meid laagriplatsist – tuli laskuda mõnikümmend meetrit allapoole, ületada oja, mis oli raja viimane veevõtukoht ning tõusta Karangale (3963m).
Laagriplatsil selgus midagi, mis võis juhtuda ainult vendadega – nimelt koos Priiduga oli alla läinud Jaagu seljakott ning Priidu pagas oli kenasti üles tassitud. Loomulikult olid vennad hommikul pagasi põhjalikult ümber pakkinud, et absoluutselt iga üleliigne ese alla saata ja vaid hädavajalik ning kahe venna peale parim varustus üles kaasa võtta. Järgnevatel minutitel ja tundidel meenus Jaagul riburada esemeid, mis tema seljakotti jäid: tipupüksid, spetsiaalselt selleks retkeks soetatud kindad, läätsed ja läätsevedelik.. Priit saab aga nüüd Arushas nautida paksu magamiskoti seltsi ja unistada raamatutest, mis Jaagu kätte jäid. Kui kandjad vaid teaks, et nad peavad viimasesse laagrisse tassima mitut raamatut, mida mitte keegi isegi ei kavatse siin mäel avada. Jaak saab tippu minna võtma vana kooli pealambiga ja Priidu pükstega, mis talle natuke kukekad. No ja mõlema venna mobiiltelefonid on nüüd ka kenasti Jaagu käes hoiul, et haige Priit meeltesegaduses ei hakkaks helistama ega oma seisukorrast meid informeerima..
Laagriplatsil ootas meid nagu ikka hüva supp-praad komplektlõuna. Magustoiduks oli ette nähtud paarisaja meetrine tõus, aga jätsime selle mõnu ära, kuna keegi ei viitsinud telgist välja pugeda ning ka vihma hakkas sadama. See oli esimene vihm matka jooksul – päris hea ajastus sadada just sel poolpäeval, kui meil puhkus! Vihmast sai selle öö staar – õhtusöögilt naastes avastasime, et meie telk tilgub päris korralikult läbi. Heikil oli selle kohta ilmselt eelinfot – ta oli kolinud vendade telki ja magas sel ööl rahulikult erinevalt Leinost, kes oli kergelt väljendudes murelik märguvate riiete ja magamiskottide pärast. Ka Riina ei nautinud näkku tilkuvaid värskendavaid vihmapiisku. Mina olin eelnevast kahest väga lünkliku unega ööst rampväsinud ja uinusin samal ajal, kui Leino ja Riina püüdsid üksteise võidu avastada uusi läbinirisemiskohti. Esimest korda elus sain hommikul tagasisidet, et norskasin. Ja see tagasiside ei tulnud mitte ainult meie telgist :-p

Päeva sõna: survesuund.
Heiki: „Meie ülesanne on välja uurida, kust poolt Kaidol täna surve on“ (Kaido kord oli vaevelda kõhuhäda ja isutuse käes)