Esmakohtumine Kiliga

Heiki:

Outpost. Arusha
6. 45 – Äratus. Selleks ajaks kui Leino kargud alla sai ning pesema jõudis, oli Elen kogu sooja vee vasakule pannud (aga see eest oli teda pärast kena vaadata). 7.30 hommikusöök. Elavat käsitlust leidis WC külastus – kiirus ja konsistents (siis me veel ei teadnud, kuid edaspidi sai „eilne toit“ üheks lemmik söögilaua teemaks). 8.30 pidi jõudma auto, mis meid mäe jalamile viib. Nagu sealmaal tavaks, saabus see väikese hilinemisega 9.00 paiku. Vahepeal sisustamise aega safari kokkuleppimisega 5-le osalejale (muuhulgas loobusime selle kinnituseks 500 USD’st, kuid paraku jätsime kokkulepitud hinna kirjalikult fikseerimata, mis hiljem pikema vaidluse põhjustas). Leino, Riina ja Elen otsustasid suurema pundiga mitte liituda ja ise omal käel minna.

Tasapisi saabusid autod ning kokk Hans oma võrratute patsidega – tüdrukud olid hoobilt nõus vastuvaidlemata köögitoimkonda minema (ette rutates võib kinnitada, et nad pidasid ka mõne päeva vastu). 9.30 – kotid autodele laetud ning start. Juba teekonnal Nairobist Arushasse tundus üheks autojuhi põhitööks olevat rehvivahetus – ei saanud ka meie sellest mööda. Esmapilgul tundus, et kahjuks ei sobi vahetuseks kumbki kahest kaasas olnud rehvist (kährikud käisid üsna nõutu näoga ringi), kuid midagi polnud teha ja lõpuks tuli üks kahest siiski valida. Pärast tunnist sõitu jõudsime Kili rahvusparki – Machame raja algusesse. Panime nime ja passinumbri raamatusse kirja, võtsime mõne õlle, tegime pilti. Samal ajal pakkis meie saatetiim (29 nägu – 3 giidi, kokk ja tema abi, ettekandja, nõudepesija, 2 telgi ülesse panijat ning 20 kandjat) kandamit (pargi valvurid kaalusid ilusasti kõigi meeste kotid üle (lubatud oli 20 kg per kährik – vist mingi ametiühing)). Start 13:00. Tegime grupipildi ning nii ta algas. Aga sport ennekõike – Leino ja Elen panid ees punuma, teised riburadapidi järel. Pärast väsitavat tunnist rännakut tegime pausi ning lasime kaasapandud lõunapakikesel hea maitsta (tavaliselt tehtavat see tunni võrra hiljem). Teekonda jätkates suutsime ka mõnele kandjale järele jõuda. Tempo tõusis eriti kiireks, kui etteotsa asus Elen. Pärast mõningast pingutamist jõudsime tempo põhjuseks olnud kährikule järele. Kuid mis juhtus – olles tüübi kätte saanud kadus tüdrikul aga äkitsi huvi nagu seda poleks olnudki (märgusõna küülik). Rada kulges läbi vihmametsa – sammaldunud puud kasvamas risti-rästi ja habemega puud – nendest tehtavat jõulumeestele habemeid. Pärast 4-tunnist pingutust jõudsime laagrisse. Panime taaskord nimed kirja. Kaidol õnnestus soetada viimane õlu, mis muutis Leino väga kurvaks. Tegime veel paar sammu ning jõudsime oma telkide juurde - kõrgus 3044 m. Telgid olid vahepeal ilusasti üles pandud ning seljakotid telkidesse toimetatud. Ainukese möödalaskmisena olid kährikud söögitelgi vaiad maha unustanud – toovad homseks (ning boonusena ka mõned õlled). Seni aga pidime einestama lageda taeva all. Õhtuooteks pakuti teed, kohvi, popcorni, pähkleid. Samal ajal toimus koka telgis õhtusöögi vaaritamine Hansu juhtimisel. Riina tükeldas küüslauku ning Elen maitses suppi. Õhtusöögiks oli supp, kartulid ja kanarooge. Tuleb tunnistada, et kokk oli suurepärast tööd teinud (ainult veidi kartuleid jäi üle). Õhtusöögi lõppedes andis peagiid Holms järgmise päeva infotunni. Õhtulauas juttu veeretades tekkis küsimus, kuhu kirjutada järgmise päeva päevik. Priit pakkus, et tal on rull taskus, mille peale saab vabalt kirjutada. Rulli nähes küsis Elen sellest omale tükikese – Priit ulatas lahkelt terve rulli. Mõni hetke seda silmitsenud küsis Elen, et kas see on täiesti kasutamata. Selliseid imelikke asju juhtub seal üleval.

Siin meie esimene laagripaik, kus Riinal tekkisid öösel juba paanikahood (diagnoos: mõistagi mäehaigus).