Kell 7:13 hakkas kambüüsis, või peaks ma ütlema minu kajutis, pihta vilgas sebimine. Naised alustasid varahommikuste iluprotseduuridega, mehed olid juba niisamagi ilusad ja vaatasid seda tegevust kaastundlikult pealt. Kuigi oleksin veel meeleldi pisut pikutanud, tundus siiski kambüüsis puhkenud mürglit observeerides, et magamisest enam head nahka ei tule..Mõne minuti mõtteid kogununa meenus eilne Antsu kalambuur kui ta mu ühele Lõuna-Aafrika vanaprouale sandikopikate eest maha müüs, ent kuna rahaülekanne ei olnud veel toimunud, otsustas kollektiiv mu esialgu siiski kaasa võtta helges lootuses, et ehk õnnestub sama kaup veel kellelegi teistkordselt pähe määrida.
Tekile jõudes nägin asjalike nägudega meremehi (ja naisi). Kõik paistsid lõpuks olevat oma rolli sisse elanud ning asjad käisid pardal vana hea Saksa ornungi kohaselt:
7:16 hiivati ankur ning seati kurss esialgsete plaanide kohaselt Serifose saarele.
7:19 tõusis päike
7:35 otsis kapten Leino oma isiklikest varudest välja pudeli peenemat meremehemärjukest Ouzot, mida ka kohe innukalt päripäeva ringi lastes mekkima hakati.
Erinevalt kahest eelmisest päevast oli organism meremehe elu eripäradega juba harjunud ning enesetunne suurepärane (loe Ouzo maitses imehea).
Kahjuks ei tundu lood tuulega kõige paremad olevat, mistõttu saab seekord vatti jälle mootor. Leino määras mind vastutavaks mootori õlitaseme perioodilise kontrolli eest, andes karmi korralduse vajadusel pealt ära juua.
Vahepeal olime kõik juba jõudnud oma jahi nime ära unustada, mille peale saadeti Paavo, kui teravama silmaga mees, vöörist nime kokku veerima. Pika veerimise peale selgus, et nimi on vahepeal muutunud: CARYANDA asemel veeris Paavo CAIYANDRA. Tõe huvides peab mainima, et võisin ka ise meeltesegadusehoos tol hetkel oma märkmetesse valesti kirjutada (anyway, blame Paavo).
Vaatamata olematule tuulele otsustab kapten lõpuks siiski lippu kõrgel hoida ning purjed heisata, mille peale süstib meist kohe mööda üks teine jaht. Lähimal vaatlusel osutub see paatkonnaks, kelle me eile ilmselt nende Norra juurte tõttu ekipaaž „Norsk’iks“ ristisime.
Et siiski mitte häbisse jääda, otsustasin rooli haarata ja Norskidest uuesti mööda kihutada, ent au ja kuulsuse asemel tegi Leino mulle hoopis märkuse kursist kõrvale kaldumise suhtes. Märkus oli põhjendatud, aga õnneks ei olnud me täieliku tuulevaikuse tõttu meetritki edenenud.
Mõne minuti pärast tuksub mootor jälle täisvõimsusel ning sõidame Norskidest elegantse kaarega mööda. Vahemärkusena võiks mainida, et oleme selleks ajaks ka juba kapteni isiklikke õllevarusid märkimisväärselt vähendanud…hõkk.
Kuna Sal-Salleri plaat käib juba kolmandat ringi, kerkis jõuliselt esile küsimus, kui palju ta on meie kapellmeistrile maksnud ja mis sellest rahas ka saanud on.
11:00: päike on täna erakordselt ere ning tekk päevitajaid täis (loe: naised on end paljamaks koorinud).11:29 tõi Leino kuskilt salapeidikust välja uue suure Ouzo (eelmine oli kahjuks otsa saanud).
12:00 delfiinid kella kahes (N37o 11’ 56,9’’, E24o 01’ 13,2’’). Paavo näitas neile tagumikku ja rohkem me neid kahjuks ei näinud. (Alloleval fotol Paavo taustal Milose saar, kuhu me paraku ei jõudnud) Vt filmi sulistavast Paavost.
Kuna ühtegi mereimetajat rohkem silmapiiril ei paista ja et aega mitte tühja-tähja peale raisata, siis klaarime vahepeal ära ühe olulise fakti. Nimelt on juba ammu teada, et iga õige mehe nimes peab R täht sees olema. 
Meie seltskonnast kvalifitseerub kahjuks õigeks meheks ainult Ants (kuigi kuluaarides sahistatakse, et Ants polegi ta päris nimi).Vahepeal püüdsin telefoni laadida, et lähedastele oma eksistentsist teada anda, ent telefon ei võtnud pilti ette. Reisikaaslastelt ääri-veeri taustainfot kogudes, selgus uskumatu fakt, et ma olla esimesel päeval koos riietega (ühtlasi ka telefoniga) vette kukkunud. See asjaolu selgitas nii mõndagi seni arusaamatut. Leino hea inimesena aitas hädast välja ja laenas oma telefoni. Peale mõnda telefonikõne ilmnes, et kodus ei olnud minu kadumist keegi märganud. Seega võisin kogu edasise reisi ajaks telefonist kerge südamega loobuda.
Ahjaa, vahepeal otsustas kapteni esimene abi Elen, et meie sihtkohaks ei saagi olema Serifose saar vaid hoopistükkis naabersaar Sifnos, kuna see on veel kaugemal. Kellelgi vastuväiteid ei olnud.
Mõni aeg hiljem väljendas Paavo rahulolematust meie Ouzo joomise tempoga. Probleeme tekitas asjaolu, et mingi mehed on seda märjukest 12 aastat hellalt valmistanud ja siis tuleme meie ning laseme taktis 1 ouzo per hour.
18:00 jõuame lõpuks Sifnose sadamasse. Tundub olevat väike õdus saareke – kõik on käe-jala juures. Nagu viimasel ajal kombeks saanud, trügime esimese asjana kõik kambakesi peldikusse. Mõni ennast pesema, mõni kergendama – kuidas kellelgi parasjagu kombeks. 
Asjad aetud, siirdume kohustuslikule kultuuriüritusele kohalikkesse mägedesse, mille käigus selgub, et mägesid ilustav taimkatte on küll äärmiselt kaunis, aga võrdlemisi okkaline ja terav.Ei lähe poolt tundigi, kui oleme mägedest kenasti all. Suundume esimesse kõrtsi ja laseme laua katta. Siis tuleb esimene tagasilöök. Nimelt selgub, et vaatamata asutuse tagasihoidlikule distantsile merest on mereandide valik pehmelt öeldes niru. Peale lühemat segadus suundume Eleni initsiatiivil järgmisse kõrtsi paremat õnne otsima. Ka see ei hiilga mereandide valikuga, aga vähemalt on siin saadaval head sealiha. Mingid merest pärit elukad siiski leitakse ja kantakse lauda. Hoian neist igaks juhuks aupakklikku kaugusesse ja ootan oma sealihapraadi.
Leino, Paavo ja Minu vaimustuseks hakatakse lauale kandma ohtrates kogustes majaveini, mis on Paavo sõnul igati kasulik, kuna see olevat maja kulul. Söödagu-joodagu.
Vaikselt hakkab ka vedu võtma seltskondlik vestlus. Isegi Marit ei hoia end täna peenemat poeveini mekkides tagasi. Paavo tuli lõplikult kapist välja ja üllatuslikult selgus, et ta on vastu igasuguseid ootusi tegelikult kõva naljamees.
Kuna pastakas hakkab juba kätt rõhuma, siis otsustasin juba aegsasti (21:36) krooniku raske ent ausa ja tulusa ameti Katile üle anda…
