Meie, Türreeni mere piraadid

Ants:
Eelmise päeva kultuurišokist Pompeisse või siis Itaalia kavalatest ent see-eest odavatest vägijookidest ikka veel oimetu paatkond ei olnud kella seitsmeks endast erilist märku veel andnud, kui me Leinoga otsustasime seekord ausate eurooplastena sadamamaksud nagu kord ja kohus ENNE lahkumist ära maksta. Mitte et me seda väga teha oleksime tahtnud, sest 70 EURi saaks siiski ka märksa eesmärgipärasemalt ära kulutada kui ainult ühe öö eest suures vesivoodi laadses plastiktorus. Kuna me olime aga jällegi esimene paatkond, kes startis, et soovinud me seda koormist ja seletamist teiste paatkondade õlule asetada, nagu see kahetsusväärselt Amalfis juba juhtus.
Vaade Napolile ja Vesuuvile


Sorento sadamakapteni putkast leidsimegi ühe noore italiano, kellele inglise-itaalia-prantsuse-esperanto sõnavara kasutades oma soovist lahkuda kümne minutiga selgeks tegime. Seina peal ilutses ka hinnakiri, mille kohaselt alla 14 meetri pikkused laevukesed (mida Mia Xara, tuginedes teise klassi matemaatikale, kahtlemata oli) maksaksid sadamatasuna 56 EUR. Raha juba näpus, palusime ka korralike eurooplastena arvet, mille küsimist kohe kahetsema hakkasime, sest pärast sebimist-sagimist ja telefonikõnesid võttis blanketi leidmine noorel ent kogenematul italianol aega oma pool tundi. Kas siis üleliigsetest manöövritest või millestki muust tingituna lajatas esmapilgul sõbralik noormees meile siiski 70 EUR arve. Põhjenduseks toodi segane jutt ainult ühest ööst… Vot siis.
Väljusime sadamast kell 8 ja võtsime suuna kohe Procida saarele, mis asub Ischia ja Itaalia ranniku vahel. Sellele nelja ruutkilomeetrisele maalapile on pressitud tervelt 11 tuh elanikku (võrdluseks, Kihnu on neli korda suurem, aga seal elab napp 600 inimest – vot sulle regionaalpoliitikat). Sõit ise kulges ilma suuremate vahejuhtumiteta, kui välja arvata 15 knotsine tuuleke ja „ilus kreen“, mis nagu õhtul selgus, meremeeste seltskonnas välja naerdakse, sest ega ju Bavaria tüüpi lustikummutiga kreeni saada ei ole võimalik. Julgeksin siiski siinkohal vastu vaielda, aga sellest ja Paavo vägiteost saab lugeda mõned päevad hiljem.
Elis sai nagu kord ja kohus laevatekil magades käpa jälle korralikult maha. Ei tea, kas teda olid ära väsitanud neljanda päeva seksinaljad või minestas ta Paavo faktidel põhineva konstanteeringu peale, et vetsupotti tuleb ikkagi soolane vesi, mitte ei raisata seal nappe mageveevarusid või oli asi hoopis ära joodud õllevarudes, aga kui me lõunasöögi ajaks Procida väikesadamasse jõudsime, siis nägi ta niivõrd murettekitav välja, et naised keelitasid teda ikkagi paati jääma. Elis tõsise mehena tühja loba kuulama ei jäänud ja uskudes endasse siiski rohkem kui naissugu, otsustas jalutuskäigu kaasa teha.
Lõuna samas sadamatrahtris oli korralik ja vein odav. Söödud-joodud otsustati jalutada ca kilomeetri kaugusele jääva Isola di Vivara peale, mida ühendab Procida põhisaarega sulnis sillake. Plaaniks see paraku jäigi, sest kohalikud olid otsustanud turismihooaja lõppu tähistada korraliku sillaremondiga, nii et otsustasime ankru hiivata ja Ischiale purjetada. Vahepeal käisid vapramad meist ujumas, trotsides laeva põhjatutest kloaakidest pärinevat ollust ja meduuse. Mõnel see õnnestus, mõnel mitte…
Jõudsime Ischiale ca tund enne päikeseloojangut. Kaks paati olid seal juba ees. Teadsime raadiosidele tuginedes, et ühe paadi mootoril oli jõud raugenud ning see purjetas vapralt paari knotsise tuulega samuti meie poole. Neljas paat olla talle appi läinud, aga mootorit see tööle ikkagi ei pannud.
Sadamas tervitas meid Volmer, kes otsekohese mehena ilma igasuguse sissejuhatuseta Eliselt küsis, et kas ta poes käis? „Jah,“ vastas Elis. „Õlut ostsid?“ „Jah,“ vastas Elis. „No aga too siis,“ nõudis Volmer. Pärast veel siunas, et õlu olevat selline soe…
Ischia on selline poole Vormsi suurune aga väga rahvarohke: üle 60 tuh inimese. Ta on eelkõige tuntud oma termide ja spade poolest. Meie tunneme teda aga hoopis ühe vahva naiskelneri poolest Michelini tärniga pärjatud hotellirestoranis, mille nime enam keegi kahjuks ei mäleta. Vahva naiskelner suutis tervele bändile naeratuse saatel maha ärida oma viimased hooaja lõppu tähistavat viis kala, ühe kalmaari ja kaks krevetti. Kõik olid marurahul ja pugisid isuga. Elis oli kohe nii rahul, et tahtis vahvat naiskelnerit paati kaasa tarida. Enda sõnade kohaselt ainult hommikuks süüa tegema. Aga mine sa tema tegelikke ihasid tea. Igatahes jäi Ischia meile meelde kohana, kus kõik otsad jäetakse lahti….