Friday, October 16, 2009

Õppesõit Salerno lahel..

..ehk kuidas Anija mehed käisid Agropolis.
Elis:
Täna on siis käes meie lühikese ent see-eest kuulsusetu merereisi viimane päev. Lõpuks ometi hakkavad asjad oma õigetele kohtadele asetuma. Peale eileõhtust kiiret lõppmängu avastan ennast hommikul magamas juba koduseks saanud kõikide mugavustega hubases kambüüsis, kuhu sai peale viimase klaasi tühjendamist joonelt külili kukutud. Peab tunnistama, et üle pika aja maitses uni hea – magasin lausa kella 11-ni. Selle reisi pikima une auhinda vastu võttes selgus, et ekipaaž Paavo-Reilika lõid siiski selle rekordi napilt aga kindlalt üle. Ülejäänud meeskond aga oli omavoliliselt aluselt lahkunud. Lauale lebas silt kirjaga, mis agiteeris seltsimehi aeglaselt kiirustama kuna Mia Xara olla tahtnud väljuda kell 12:00. See mõistagi piiras niigi ahtaid hommikusöögi väljavaateid, mistõttu piirdusime tavapärase kerge einega mitte just ülearu lähedal asuvas šokolaadi-kondiitriäris.
Kell 12:00 olid kõik, kes õnnelikumalt või õnnetumalt, pardal ning läks ka kohe sõitmiseks lahti. Plaan oli seekord äärmiselt lihtne ent geniaalne – minna merele chillima ja ankurdama. Samuti pidas kapten Leino peenikest plaani enesele järelkasvu koolitada, et tulevikus jääks laeval rohkem aega pühenduda elu püsiväärtustele – alkagooli konsumeerimisele. Tehtud-mõeldud. Ühel häälel valiti tänase päeva kapteniks Siki ning õppesõit võis alata. Algatuseks õnnestub meil kohe sattuda sügavasse tuuleauku. Podistame mootoriga pisut maad edasi ja leiame ka tuule üles, mille tugevuseks on minu mõõdikute järgi „pole paha“. Proovime ka liblikat. Tagajärjeks WC-st väljuv rahulolematu Kert, kes nõuab häälekalt suuremat kreeni. Vanematelt merekarudelt laekus ka mitmeid õpetussõnu ja kasulikke näpunäiteid.
Viidi läbi hääletusvoor järgmise aasta reisisihi valikuks. Ülekaalukalt võitsid Kanaarid. Hiljem otsustas žürii siiski rahvahääletuse tulemust muuta ning uueks sihiks sai Horvaatia, kuna sealne õlu on aus ja odav.
Vastu igasuguseid ootusi on täna väga ilus ilm. Särgid-püksid kipuvad maha tulema ja tekil paljastub hulganisti paljast valget pinda. Leidus ka rahulolematuid kes arvasid, et 7-t sellist päeva järjest küll välja ei kannataks. Äärmisel juhul võiks olla 6 ja lisaks 1 tormine ent see eest päikeseline.
Nõndamoodi mõnusasti chillides lendas aeg ja jooksis jutt. Keegi mõtiskles poolvaljusti (see võis ka vabalt olla nüüdseks ametikohustustest prii ja jõudeelu nautiv Leino), et Kert on muidu tip-topp koll, ent tal on üks viga – Marit. Teravmeelsemad haarasid kohe sõnast ning selgitasid, et ka Leinol on üks viga, mis algab E tähega. Muidugi ei jäänud ära märkimata ka minu mõningad pisivead, mis huvitava kokkusattumusena algavad samuti E-ga.
Vahepeal viib erukapten Leino, kes eile raadioside käigus raadiosaatja endale kõrva toppis, igaks juhuks läbi põhjaliku koolituse Mayday edastamiseks, et tulevikus ei korrataks samu vigu.
Kell 15:00 teeme ujumispeatuse. Kuna põhiankur seekord keeldub jalgu alla võtmast, läheb sisse manuaalne varuankur. Kõigi üllatuseks ei ole vesi just kõige soojem. Vette läheb, nagu alati, elupõline hüljes Paavo. Talle sekundeerib kapten Siki. Kuna pardal on terav puudus lemmikloomadest, püüab Paavo kinni ühe korraliku rasvase meduusi, kes asetatakse ämbriga ahtrisse tüürimehe kohale.
Ujumispaus ei kestnud just ülearu kaua. Varsti hiivame ankru ning suundume Agropolise kodusadamasse tankima. Manööver tankimiskai äärde toimub eeskujulikult. Ilmselt oleks ka põkkumine parkimiskaiga edukalt aset leidnud, ent kaldalt asjade kulgu jälgiva itaalia mehikese närvid ei pea vastu ja ta nõuab häälekalt rooli oma pikaaegset lemmikut, meie kõikenäinud erukaptenit, kuna ümbruses parkivad kaatrid olla ülihinnalised. Kolmandal katsel saame kaile pihta. Ahtrivendri paigaldamine möödub vaatamata jõupingutustele viperusteta.
Sadamas ootab meid ees terve päeva iseennast sealsamas paigas tankinud ja seetõttu kõrgendatud meeleolus olev Sybili meeskond, nende hulgas galantsed härrasmehed Horny ja Barney. Lasime ka nende meeldivas seltskonnas heamaitsta kohalikul kvaliteetveinil, mis oli villitud keeratava korgiga 5 liitrisesse anumasse. Jahi tagastamine sujus samuti, hoolimata mõningatest väiksematest puudustest, tõrgeteta. Vastuvõtjal oli viimane puhkuse-eelne tööpäev, mistõttu ta ei olnud just üleliia punktuaalne.
Final countdown. Sai käidud juba eelnevalt tuttavas restoranis kogu üritust kokkuvõtval banketil, mis möödus võrdlemisi vaoshoitult. Hiljem väisasime ka eskadrilli admiral Volmeri staapi, kus toimus põhjalikum otste kokkutõmbamine ja analüüs. Kuna vein ja peenem poeviin oli selleks ajaks juba lõppenud, otsusin end seekord Vana Tallinnaga oimetuks lüüa. Paraku sai mingil hetkel selle reisi magusalimiit täis ning hea plaan jäi realiseerimata. Väsinud ent õnnelik meeskond naases täies koosseisus tagasi Mia Xara-le kell 1:30. Siiski võib häbenemata väita, et sel õhtul jäi ressurssi märkimisväärselt üle. Hommikune äratus sai tellitud 6:00-ks, et jõuda 6:30 väljuvale Napoli bussile.
PS! hommikul äratas meeskonda Sybili madruste vilgas tegevus Mia Xara pardal , mis oli suunatud meie laevaaku demontaažile laenamise eesmärgil.

No comments: