Leino: Alustuseks pean teatama, et Paavole võib usaldada kõike muud peale kirjutamise. Oma püha kohusena otsustas kapten isiklikult kirja panna reisi põnevamad momendid.Alustan natuke paraleelselt Kerdiga ehk eelmisest õhtust. Jõudsime vaiksesse abajasse Caprist otse idas, kus targa raamatu järgi oli rangelt mitte soovitav ankurdada. Seda tõenäoliselt põhjas oleva risu pärast ning soovitati kasutada ankrupoisid. Tundus, et viimased lahkujad olid kustutanud valguse, s.t. ühtegi poid ei olnud. Lõpuks leidsime tagasihoidliku lipukese veest kerkimas, selle küljes oli vast 10 mm jämedune ots, mis peaks kinni kalapaadi, aga Bavaria 44, hmm...
Kahe mehega otsustasime proovida, kas tuleb põhjast lahti. Ei tulnud.
Et õhtuvalgust veel oli ja tuult abajas polnud otsustasime pidamist testida. Tõmbasime otsa vööriknaapi kinni ja tegime väikese õhtusöögi. Seniteadmata isik, kes eine esimesena lõpetas ja tekile läks hüüatas saatuslikud sõnad: "Jaht triivib!" Oligi nii, Mia Xara ja ummiklainetus osutusid, alandav küll, tugevamaks kui 2 parimais aastais Maarjamaa mehepoega. Triiv kandis meid loomulikult kõrge kaljuse kalda poole, kus murdlaine mässas. Kiire otsus ots lahti ja
mootoriga kaldast eemale. Ots tuli kergelt lahti küll knaabist, aga mitte jahi küljest. Kümmekond meetrit liikunud, nägime, et lipuke hakkas pahaendeliselt meile järgnema. Kas tüüri või kruvi taga? Keerleb! Järelikult kruvi!!! Masin stopp! Ankur sisse, et tagasi ei kannaks. Õnneks :-) läks juba pimedaks. Mida teha? Murdlainetus on vast 50 m kaugusel ja ankur otse all, sügavus 20 m, et ankur kindla peale pidama jääks tuleb järgi anda vähemalt 80 m otsa. Hmm! Üks tark mees, Phytagoras nimeks, ütles a2+b2=c2 ehk esimeseks kindlaks pidepunktiks on... kaljud. Puudus ettekujutus, kui ümber on ots mähkunud. Pimedat aega oli jäänud 12 tundi. Vette sai lastud kummipaat ja välja otsitud varuankur, et saaks selle kaugemale viia. Samaaegselt otsustas hüljes Paavo kontrollida oma taskulambi veekindlust ja kiikas korra põhja alla. Mehe jutu järgi piisas vaid ühest noalõikest.
Otsustasime varuankru kasutamise asemel üritada vabastada kruvi. Lahendamist vajas küsimus kas siduda Paavole põhja alla sukeldumiseks julgestusots külge või mitte. Lugesime kokku kruvi, tüüri, kiilu ja ripnevad otsad, kuhu professionaalne sukelduja suudab professionaalselt takerduda ning otsustasime et julgestuseks jääb Kert. Mõeldud tehtud, andsime Reilikale validooli ja Paavo kadus jahi alla. Käis plõks ja lahti see ots tuligi. Kõik kokku alla 30 sekundi.
Nüüd oli järgmine probleem - ainsateks orientiirideks olid jäänud kuu ja kaks tähte, kuhu minna. Otsustasime ankrut mitte hiivata ja kottpimedas uut kohta otsima hakata, sest abajas oli keskelt üsna sügav. Jagasime end paarikaupa vahikordadesse ning andnud kõigile teada, et juhul, kui ankur liikuma hakkab, käivitada mootor ja hoida kurssi 230 kraadi, läksin magama. Tagantjärele kuulsin, et sain ainsana esimese vahi ajal poolteist tundi suikuda, sest tuulepuuduse
tõttu abajas tegi jaht 360 kraadiseid pöördeid ja külglainetuses sattudes lengerdas nii, et köögis nõud lendasid.
Viimases vahis olime Eleniga. Oli kena vaadata, kuidas päike hakkas mäe tagant tõusma ja hommikul seitsme paiku "Sybil" abajasuust möödus.
Söönud hommikust, otsustasime suuna võtta Caprile, sest osad meist ei olnud seal jalga maha saanud. Oli teine selline vanadekodu moodi koht, kus oli väga palju kuuldeaparaatidega inimesi :-) Nad käisid tähtsa näoga giidide järel ja noogutasid iga lause peale, mida see vaeseke oma mikrofoni ütles.
Kella ühepaiku andsime otsad ja suundusime Agripolise poole. Selge oli, et me päevavalges sinna ei jõua. Kena traditsiooni kohaselt tõusis tuul ja saime jälle vestides sõitu proovida. Paavo, öistest seiklustest härga täis, otsustas rooli ronida.Grootpuri oli meil parandamisest hoolimata selline poolpidune ja hakkas vähe kõvemate puhangute ajal rebenema. Jäime ainult genoa peale lootma.Järjekordselt ei olnud silmapiiril ühtegi alust. Tuule kiirus oli näidiku järgi 27 sõlme. Arvestades, et saime ainult eespurjega liikudes bavaria nii kreeni, et alumise reelingu juures oli vesi pahkluuni, siis näidik ei olnud taadeldud, vähemalt hiljuti mitte.Õhtu saabudes vajus tuul vähe vaiksemaks ja rooli võttis üle noor kapten Siki. Viimased kuus miili läksid mootoriga vastutuules, aga laine oli ikka nii korralik, et iga kokpitis olija pidi arvestama et saab ämbri vett iga 10 minuti jooksul. Pärast sadamas oli kena võrrelda, et kellel kõige valgetriibulisemad ja jäigemad riided. Öine tähistus Agripolise sadamas ei ole just kiita. Ainus selge märk oli Valgustatud Santa Maria Kuju, aga seda polnud jälle kaartidel...
See oli ainus päev, kus tundsime puudust vanast heast Rooma vomitooriumist, aga kõik läks õnnelikult ja sadamas leidsime ka Mariti kilekoti tervena üles :-)
No comments:
Post a Comment