Elen:Üks nädal, üks rendijaht, üks vahemeremaa ja kamp vähekogenud seilajaid. Deja vu ehk Küklaadid aasta tagasi. Tundub, et Kreeka on meil ka täna peategelane - rohkem kui sellest, mis saapamaal juhtuma hakkab, räägime teel Tallinnast Napoli sellest, mis juhtus aasta eest. Latt on kõrgel!
Miks me seda jälle teeme? Ainult sellepärast, et ühel päeval potsatas minu ja kapten Leino postkasti meil üleskutsega minna Itaaliasse purjetama. Meile ei ole üldjuhul vaja selliseid asju mitu korda teada anda. Ning loomulikult ei lasta meil minna kaksi, vaid kohe liituvad vennad Vendrid ehk Elis ja Paavo ning ülejäänud mullune seltskond. Pluss paarilised, mistõttu pidime esialgse pisema Bavaria suurema, 44-jalase vastu välja vahetama.
Uustulnukaks meie kambas on ka Siki, kes lubab Tallinna lennujaamas lapsele, et toob ühe pehme ja ühe kõva kingituse. Kõvaks kingiks saavad Stanstedi lennujaamast ostetud pakk kaarte, mis kohe Mariti õhutusel käiku lähevad: "Mängime kohe ribadeks!". Sealsamas jaamas konfiskeeritakse Eliselt pudel rummi: "Olen ühe rummi võrra vaesem, aga kogemuse võrra rikkam," ei ole mees kurb. Loomulikult sätib ta end lennukis kahe naise vahele istuma: "Aknaalusel proual polnud häda midagi: nihkusin aga talle muudkui lähemale, tal vaesekesel poln'd kusagile minna." Ükski heategu ei jää karistuseta - järgmisel lennul on ohvriks Elis ja subjektiks massiivne must daam,
kelle pealetükkivus oli šokeeriv isegi meie elunäinud pootsmanile. Mina üritan kasutada lennuaega kasulikult, loen koolimaterjale ning püüan endale falsifikatsiooniteooriat lahti seletada ühe miili klubi näite abil. Traditsiooniliselt kohtame sihtlennupunktis tüürimees Antsu ning täiesti ebatraditsiooniliselt ka ülejäänud nelja jahitäit eestlasi.
Esimene peatus supermarket kujuneb pisut tavatuks poekülastuseks: market plaanitakse meie info põhjal ca poole tunni pärast sulgeda ning selle märgiks hakatakase poes tulesid kustutama ning turvamehed ajavad meid pikkade poelettide vahel taga - ei meenu, et mul kunagi enne oleks õnnestunud turvameestega kulli mänguda..
Järgneb tüütu ca 2-tunnine bussijuht Roberto poolt kehtestatud söömise- ja joomisembargoga bussisõit Agropoli sadamasse. 
Meie selle nädala koduks saab iroonilise nimega Mia Xara (kreeka keeles "Kõik on korras"). Kuna oleme jõuetud, siis ühegi trattooriani kulgeda ei jõua: esimeseks õhtusöögiks on kuivarid ja XL käntsakas parmesani.
No comments:
Post a Comment