Leaving America

Kersti:
See on meie viimane päev Ameerikas. Lennuk Amsterdami väljub kell 17.40, seega saame võtta mõnuga. Magame suht kaua ja hakkame pakkima. Kolja on valmistanud meile maitsva hommikusöögi. Sööme. Arvutame välja, et kusagil 13 paiku võiksime hakata liikuma. Kaido ei ole vabanenud oma sundmõttest leida fotopood. Internetist ta selle leiabki ning otsustame sealt läbi sõita. Poe nimi on Samys Camera ja see on tõesti fotopoe nime väärt. Mitmel korrusel pakutakse kõikvõimalikku fotokaupa, kuid hinnad ei ole Euroopa mõistes odavad ja soovitud filtrid jäävad ikka saamata. Selgub, et Koqin’il puudub edasimüüja USAs. Aga Ameerikas on kõik suur, isegi mullikile mullid, tõdeme pärast videopildiraami ostmist. Jõuame 13ks Diana juurde. Võtame kohvrid ja jätame hüvasti. Kõigil on ilmselt peas mõte veel kunagi tagasi tulla.
Auto üleandmine toimub tõrgeteta. Oleme läbinud uskumatud 3548 miili ehk ligi 5700 km! Ameerika kohta normaalne. (Planeeritud oli 3800 km).
Check-in’is läheb palju aega. Kõigepealt selgub, et sellist linna nagu Tallinn ei ole olemas ja pagasit sinna saata on võimatu. Mõne aja pärast, pärast lisajõudude kaasamist, ilmub ka Tallinn maailmakaardile ja saime kõik check-inid tehtud.
Pagasipakkijaile mõned soovitused:
Kaasa on lubatud võtta 25 kg stuffi per face (seda eriti ei kontrollitud, st väike ülekaal ei ole probleem)
Arvestada tuleb, et siinsed neegrid pole nii tugevad kui Euroopas, st üks kott tohib olla max 50 naela raske, ehk mitte üle 25 kg.
Vot seda reeglit me küll järginud polnud. Kohvril on ju rattad ja midagi eriti rasket me sinna enda arust ei kuhjanud. Saime võimaluse lennujaamas kotid ümber pakkida. Meie kohver kaalus üle 30 kilo ja oleksime pidanud selle eest juurde maksma 50 taala. Vot see oleks neegreid piisavalt innustanud ka raskeid kohvreid tõstma.
Ümberpakkimistrikk õnnestus! Vaatamata sellele, et järjekorda polnud, kulus check-ini peale tubli ¾ tundi. Turvakontroll oli tavapärane. Ainult kingad oli kohustus jalast võtta. Ja neil, kel näomask oli, tuli ka see lindlilt läbi lasta. Üleliigseid küsimusi ei esitatud.
Pärast turvakontrolli läbimist sattusime ootamatult pisikesse lennujaama. Ilmselt turvakaalutlustel on lennujaam niimoodi tükeldatud, et ühte alasse pääsevad ainult teatud arvu väravate reisijad, meie puhul alla 10 värava. Alas oli paar söögikohta ja mõned poed. Ameerika stuffi oli, seega saime veel viimased kingid ostetud.
Lennuk varanes. Tänu ajatrikile oli meie lend juba plaani järgi 35 min lühem kui saabudes. Tegelikkuses jäi see tiba alla 10 tunni. Vaatamata masule läheb KLMil hästi – taaskord lennuk välja müüdud.
Ümberistumine Amsterdamis ja pistu ootamist Stockholmis ning seejärel saabumine Tallinna Lennart Meri nimelisse lennujaama. Reis on kaks korda eriti tore: siis kui kõik on alles ees ja siis kui õnnelikult ja väsinult koju jõuad. Oli maailma parim reis! Elagu Ameerika!