San Francisco

Leino: Niisiis San Francisco, kevadiselt külm (14 kraadi) ja vikerkaarelippe täis. Igaüks võib arvata miks... Hotellist startides üritame asju auto pagasiruumi toppida ja tundub, et masin on vahepeal väiksemaks jäänud või on pagasit juurde tulnud. Viimane tundub tõenäolisem. Tuleb vist tagasisõiduks eraldi lennuk tellida :)
Stardime mööda 49 miilist Scenic View rada ja avastame, et ameeriklastel on huvitavad kombed liikluse reguleerimiseks. Keegi kontra on tihedalt külvanud „STOP“ märgi seemneid, nii et kohati on neid neli tükki ristmikul- üks igal nurgal. Loogika on lihtne, kes auto rattad esimesena seisma saab, see ka esimesena minema kütab. Tekkis põhjendatud küsimus, kust autojuht teab, et ka teistel sama märk ees on. Peale mitmeid katseid, millega vahetevahel kaasnes ka peateele ette sõitmine, saime aru, et vastavat märgistust tähendab „STOP“ alune pisike lisatahvel 4-way. Edaspidi väga liiklusohtlike olukordi peaaegu ei tekkinud…
Eelpool mainitud pidur-gaas-pidur strateegia aitab päris hästi kaasa sudu tekkele, aga kaasaegsed liiklusreguleerimise variandid nagu „roheline laine“ vms. ei tule tõenäoliselt kõne alla, sest traditsioon on seda kõvem, mida mõttetum ta on. Et heitgaaside produktsioon on kõigiti korras nägime Kuldvärava silla juures, kus Hr. Sudu oli selgelt pool silda pihta pannud.
Ringi sõites hakkas silma, et kõikidel sanfrantsiskaanlastel on kuhugi kiire, kes autoga ei sõida see jookseb. Tervisespordiks viimast võib pidada küll vaid marutõbise grisli poolt puretud ameeriklane. Jooksmine 6 realisi tänavaid pidi olemasolevast 43-st künkast üles-alla peaks liigi Homo Sapiens normaalisendil minimaalselt silmanägemise ära võtma, aga vanade kullakaevurite järglased on hoopis teisest puust.
Linna põhja- ja läänepoolses küljes on suured pargid, kus käbedamad ja vähe jõukamad vanainimesed käivad kepiga muna mulku toksimas ja elektriautoga sõitmas. Vaesema kihi hobiks on parki autosid parkida (ilmselt tuleb see sõnada Park ja Parking teatavast sarnasusest) ning grüünesse siirduda. Poetasime noored aiandushuvilised Kaido ja Kersti jaapani aeda kaema ning siirdusime ise jaapani lõunat otsima. Targemad inimesed muidugi teavad, et sushikohad avatakse alles õhtul. Peale mõningast GPS järgi seiklemist jõudsime ka targemate inimeste levelile ja suundusime seepeale korea kööki nautima. Meie poolt tellitud kahe roa asemel toodi lauale täpselt 15 pütsikut-nätsikut, millest osa oli maja poolt ja osa lisandid. Vast pool tosinat väiksema isuga isikut oleks kõhu täis saanud :)
Mahajäänud poegade peale võtmine õnnestus juba teisel katsel, vöötrajal peatumine ei ole vist isegi ameerikas lubatud, aga õnneks oli sheriff tankimas.Peale seda testisime tasandikurahvale sobivalt Lombardi tänavat, kus tuli 30 kraadise tõusu käigus iga paarisaja meetri järel teha autokoolist tuntud manöövrit „kohaltvõtt tõusul“ :) Laskumine toimus vähe järsemast kohast mööda sinka-vonka serpentiini 5 miilise tunnikiirusega. Seda rada pidi olla ka ükskord püsiasukat laskumas nähtud, aga siis oli ta purjus olnud.
Külastanud ka Twin Peaksi nimelist külmapoolust, leidsime lõpuks, et sellest linnast aitab ja siirdusime kodusele kiirteele. Kuivõrd oli juba tipptunni aeg, siis soovime käesolevaga tervitused edasi anda kõikidele autos üksi sõitvatele ameerika onudele ja tädidele, sest sel ajal kui nemad esimesel neljal rajal parkisid, kirutasime meie mööda carpooli rada lõunasse. Ameerikas on nimelt kena komme, et kui autos on vähemalt üks kaasreisija, siis on tegemist idioodist ohtliku elemendiga, kes tuleb tavaliiklejast eraldi rajale suunata.
Silicon Valley kandis jõudis kätte meie reisi 3000.-ndes miil. Peale seda hakkas silma „väike“ Factory Outlet Shopping Center. Sellest eriti kirjutada ei tahaks. Vast ääremärkusena võib ära mainida, et autos päevikut kirjutades ja õlut juues tuli mu juurde Kaido, kes karjus, et seal taga müüakse sajataalaseid ülikondi, kas ma ei taha? Reisi alguses tundus teine küll normaalne inimene olema, aga eks Surmaorus oli ka eestlase jaoks vähe kõrge temperatuur, vast 107 fahrenheiti pügalat üle nulli. Ööbime tõenäoliselt autos, sest kell on kaheksa ja inimesed pole veel tagasi…
Ööbimise leidsime GPSi abil Monterey linna külje alt Candle Bay Innis. Vaid 108 dollari eest saime 2 tuba ja kõrval asuvas sushilokaalis täpselt sama raha eest supersöögi neljale sake ja ploomiveiniga.
Päeva kokkuvõtteks sobib võib öelda, et kui maamehed San Franciscosse jõudsid ja Alcatrazi nägid, olid Nicolas Cage ja Sean Connery juba mujal.