Elen:Einestame oma siinsete eluviiside kohta ebatavaliselt hilja - suundume 10 paiku Mandalay Bay nimelisse imeriiki brunchile. 17$ eest pakutakse hüper-super laia valikut roogasid. Tekib esimest korda Rootsi lauda sattunud põhjatu nõukogude inimese tunne, kes end kurugni täis ahmib..
Kersti-Kaido suunduvad seejärel akvaariumimaailma Shark Reef, kus toimetab igasugu vahvaid mereelukaid sh haid, raid, varaanid, üks muljetavaldavamaid tegelasi on ujuv hiidkilpkon. Kui hoone nimes figureerib sõna "bay", on sinna otseloomulikult tekitatud ka 2-meetriste lainetega tehismeri.
Meie sõidame hoonetevahelise "kiirongiga" (jah, Mandarlay kolme erineva hotelli vahele õhku on ehitatud raudtee) Choepsi püramiidi juurde, et tutvuda sealse mängupõrguga. Vaaraod keerasid hauas ilmselt teist külge, kui kellelgi tarkpeal tuli mõte luua siia säherdune asutus.Lõputute kangiautomaatide rivide taga haigutab tühjus, vaid mõned kõbedamad vanainimesed on kohad sisse võtnud. Lauamängudest domineerib Black Jack, Pokkerit tunduvamalt vähem ja seegi kolme kaardi pokker, mis on siinne lihtsustus originaalist. Lisaks pakutakse kõikvõimalikke kaardi- ja lauamänge ning igas suuremas kasiinos on ka spordikihlvedude kontor, kus saab ekraanilt jälgida hetkel kogu maailmas toimuvaid sportmänge ja teha panuseid. Otsustame kätt proovida ruletis. Pool tundi mängu ja kasvatame 50 taala 132ks. Easy money!
Leian linna plaanilt roosa ruudukujulise kastikese, kuhu sisse kirjutatud "Las Vegas outlet". Selgub, et see on linna ääres asuv ostukeskus, kus kõik brändipoed riburada reas ja hinnad superhead. Oh häda, oli seda nüüd vaja! Õnneks piiravad mehed meie ostlemisaega paari tunniga, tänu millele jääb olukord kontrolli alla. Turundus on neil siin muidugi super. Nt valin välja omale paari Adidase papusid ja maksma asudes ütleb müüja, et kui võtan veel ühe paari, saan need poole hinnaga. Nii lihtsalt potsataski mulle kaks paari Adisid. Teises poes hüppab müüja leti tagant püsti ja hakkab karjuma: "5$, 5$" ja tiirutab ümber pea spordikotte. Sama äkki kui müük alagab, see ka lõppeb - aeglasemate refleksidega poodlejad saavad tühjad pihud. Ostlemine on siin tõesti sport.
Meie järgmine peatuspaik on "The world largest souvenire shop", mis on kõige mõttetumat nodi täis kaubandusasutus. Ruttu ära!
Nii see päevake veereb ja esialgsest optimistlikust hommikul plaanitud LVst lahkumisest saab märkamatult kella viiene lahkumine. Aijaa, linnast välja sõites märkan kiirteerägastiku ja lennujaama vahelisel pisikesel maaribal puust väikest kabelit, kus parasjagu toimub laulatus. Laulatuskabeleid on siin kõik hotellid ja suuremad kasiinod täis. Miks inimesed tulevad siia abielluma - tegu on ilma kõige ebaromantilisema kohaga. Kuratlik linn, ei muud.
Preagu, kui ma neid ridu kirjutan, oleme teel Surmaorgu. Oleks järgmises "Restroomis" wifi, riputaks kohe veebi üles (et mu kursavend Margusel poleks jälle ütlemist, et siia blogisse postituvad sissekanded ebaregulaarselt:) 
Tehnikavidinaid meil siin muidu ikka on - klõpsimine kahe digikaamera ja ühe filmikaameraga, teeme filmijuppe, klõbistame kahe läppariga, üks geps on rajaleidja, teine näitab kõrgust, kolmas kontrolli mõttes jne.Surmaorgu sisenedes oleme sunnitud tegema mitu peatust - siin on üle mõistuse kauneid kohti, mida vaja piltidele jäädvustada.
Kõige meeliülendavam on vaade Zabriskie Pointist - kahjuks jõuame sinna 15 min peale päikeseloojangut. Majutume orus Stovepipe Wellsi külakeses.Enne neljapäevaõhtuse eesriide sulgumist stseen autost: Kaido üritab Kersti tähelepanu võita, hüüdes tavapäraselt hellitlevalt "Musirull!", kuid sellele reageerib hoopis.. Leino. Ja ta on ära joonud alles ühe õlle!! Tõsi, siin on õllepudel 32 untsi ehk 0,95 liitrit. Aga mis te arvate, kui palju on üks stone? (Õige vastus: 6,35 kg) Farenheitide teisendamine oli, on ja jääb mulle ilmselt igavesti segaseks..
No comments:
Post a Comment