Yosemite

Kaido:
Et uni liiga magus poleks hakkas Kersti, vana loodusesõber, umbes kella poole viiest sosistama, et kas peaks kuhugi minema hakkama. Kerstile üldse meeldib minek kuhuiganes, sihtkoht pole oluline, uni ka mitte. Raskete olude tõttu Ameerika majanduses jagasime tuba Leino ja Eleniga, ning poole tunni pärast nõustusid ka nemad päikesetõusu-jalutuskäiguga Mirror lake äärde.Liikluskorralduse abiga saime auto pargitud ja väikese ringiga jõudsime ka matkarajale, kus oli meeldivalt vähe inimesi ning meeldivalt palju veepeegelduspilte. Varsti selgus inimeste vähesuse põhjus: rada oli 0.9 miili pärast suletud rusulaviini tõttu, mida ida-eurooplased lootsid vanadele maadeavastajatele kohaselt ületada. Kuid ida-euroopast on vähe kuulsaid maadeavastajid ja see rusulaviin jäi meist puutumata. Rajal oli palju seda, mis jääb järgi heinast, kui hobune seda töödelnud on. Komberdasime tagasi, pesime jalanõusid, sõime, kontrollisime end hotellist välja ja siis püüdsime end tuppa tagasi murda, et sinna unustatud tossud siiski kaasa võtta.
Karulõks
Järgmiseks navigeerisime suurte raskuste ja kliima soojenemisega riskides ratsabaasi juurde ja jätsime Eleni muuladega juttu puhuma.Ise läksime korralike turistidena vaatame Yosemite 700m jugasid, mis suve lõpuks kuivavad, kuid nüüd maikuus vägevad on. Mina ja Leino läksime põhjalike inimestena ettenähtud rajalt kõrvale alumise joa alla pilti tegema. Mulle lõppes see kivil libisemise, käe kriimustamise ja kaamera ja paari objektiivi põrutamisega aga klõpsud saime vägevad ja aluspesu polnud ka enam ebamugavalt kuiv.
Siis said mõtted otsa ja sõitsime mööda Tioga roadi lootuses näha ka midagi muud kui pakse oravaid. Pildile saime vaid ühe marmoti, hulga põlenud metsa ja mõned vaated.
Yosemite'i inimesed olid olnud laisad nagu inimesed Kivirähu Ussisõnades: me ei leidnud jalatäitki haritud maad ja kuna polnud näha ka tükkigi prügi, siis tuleb järeldada, et sellest nad peamiselt toituvadki. Eestlane sellistes tingimusted kaua vastu ei peaks.
Eleni korjasime pärast väikest ummikus (!) istumist muulabaasist üles ja meil ei olnud tema elamustele midagi vastu panna, isegi kui arvestada seda, et muul pole hobune ja Yosemite pole Lasnamäe ja me valetasime natuke ikka juurde ka(Vahemärkus Elenilt: Ca 4-tunnine muularalli oli minu jaoks üle igasuguste ootuste - ületasime suurel hulgal jõgesid ja tõusime Yosemite joa ülemise servaga ühele joonele mööda rada, mis oli ca 1,5 m lai ja kulges järsaku serval. Matkajuht rahustas meid, et muuladele on elu armas ja nad üldiselt ei kaldu teelt kõrvale - küll aga üritas minu loom kuristikku rammida üht vastu tulevat turisti, kes jäi õnnetult looma ja sügaviku vahele - hoidsin tal möödudes kõvasti kratist kinni - mees oli ikke peris ehmunud, ei saand sõnagi suust. Üks pundis olnud kogenud muulamatkaja ütles, et siinne oli koguni törts parem kui Grand kanjoni põhja viinud matk.. Ei jäänud küll tunnet, et oleks need 80$ maha visanud)
Pärast hilist lõunat jõudsime napilt Tunnel view'lt mõned klõpsud teha ja kihutada Glacier pointi päikeseloojanguks. Vana tõde, et Ameerikas on kõik võimalik, säi jälle kinnitust: ratastel kanakuut meie ees arendas möödapääsmatut kiirust tervelt mitmekümne miili vältel.
Glacier point oli päeva nael: selleks ajaks kui Arno isaga koolimajja jõudis oli kõige magusama vaateplatvormi äärde end üles rivistanud enam-vähem kõik Ameerika ja muu maailma fotograafid. Trügisime isegi nende vahele, kuid kuna minu statiiv ei töötanud ja Leino lihtsalt ei viitsinud enda oma kaasa vedada, siis tundsime end alamõõdulistena, ja kobisime solvunult natuke eemale. Sealt oli hea vaadata laval toimuvat. Vaevalt pool tundi enne seda kui päike mäe taha vajus oli arutu kogus fotograafe tulnud pildistama ilmselt kogu Ameerika kõige kuulsamat kivi — Half Dome'i — päeva viimastes päikesekiirtes. Vaateplatvorm ise oli orust püstloodis umbes 500m kõrgema. Üks hiinlase välimusega aga muidu ontliku väljanägemisega inimene saabus suurema seljakotiga kohe pärast meid ning kohe selgus, et tema oligi tänase etenduse peategelane. Suurest kotist tõmbas ta välja veel suurema täisformaadis plaatkaamera ja pani selle üles, ilma igasugust piinlikkustunnet välja näitamata, kohe ühe poolformaat plaatkaamera ja paljude tavaliste peegelkaamerate kõrvale. Häbistamine oli täiuslik ja selgelt suurem kui see Half Dome, mis kogu asja irvitades pealt vaatas. Samal ajal arenes laval tormiliselt ka kõrvalliin: ähkides ja puhkides ronis püünele üks paksuke, kes ilmset pettumust esirea koha puudumise pärast püüdis võita pealtvaatajate sümpaatiat sellega, et hüppas vaateplatvormi servale, et kõrgemat vaatekohta saada. Rahvas ahhetas, kuid paksuke rahustas amatööre sellega, et tal pole veel kavatsust siit ilmast 500m õhulennu järel lahkuda. Muidu oli dialooog mage, isegi kui arvestada fotograafi vasakult nr 2 mölapidamatust. Paksukese sihikindlus avaldas esirea meestele selgelt muljet ja ta võeti fotograafi nr. 2 ja nr. 3 vahele. Paksuke valmistas siiski pettumuse, sest nii suure hulga ohkimise kohta oleks oodanud miski suurema asja kui seebikarbi kasutamist. Plaatkaamera mees oli selleks ajaks oma riistapuu (siinkohal tervitused selle sõna väljamõtlejale) üles sättinud, katte all kaadri komponeerinud ning teravuse paika ajanud. Paanikat varjamata eksperimenteeris ta pikalt erinevate filtritega kuni lootuse kaotanuna võttis oma kaaslase kotist hariliku peegelkaamera tegi sellega oma klõpsu ära. Ainult jumal teab kui palju sellised hiinlasi Half Dome näinud on.. Kogu etenduse puänt oli aga alles ees: kuni kõik ootasid loojuva Päikese punakaid valguskiiri, oskas see täna loojuda nii, et midagi punast ei tulnudki.
Hotellisõit läks libedalt, sest pikaleveninud vahekorda kanakuudiga ei pidanud me enam kordama. Hotell kuhu jõudsime, Tenaya lodge, oli aga väiksema Eesti linna mõõtu ja hüttides olevad toad olid toredad: kamina ja oma aiaga! Unejutu asemel vaatasime dokumentaali Everesti vallutamisest aga isegi selles toimuv võitlus eluga ja närvipinge ei saanud meie une vastu. Mind ootas ees õudusunenägu sellest, et pidin oma televiisori Leinole ära andma..
Tegelikult on oluline resümeerida, et Yosemite on rohkem sobiv ilmselt lühemateks ja pikemateks matkadeks kui 1-2 päevaseks läbisõiduks, mida meie teha püüdsime. Teid on seal vähe, kuid tähistatud matkaradu väga palju.