Leino:
Hommik! Kell on kohaliku aja järgi 6.35. Kes ma olen? Kus ma olen? Ahsoo, Los Angeles! Eile läks Diana terrassil vähe pikemalt. Kuid ka hommikul ei paista lubat' Hollywoodi kirja mäenõlval. Petukaup! Sööme hommikust ja paneme jugama. Supermarketisse minnes teostati närvikava kontroll - autosse paigaldatud GPS lakkas töötamast. L.A.-s ilma kaardi ja kompassita, kõlab kui väljakutse. Kaido kõhutundekunnina juhtis meid kindlakäeliselt otsitud supermarketi juurde. Niikaua kui teised shoppasid üritasin streikivat seadet käima joosta. Ei aidanud ei pühitsetud vesi ega vana indiaanlase piibutubakas, riistapuu keeldus pilti ette võtmast. Kaido oli õnneks taibanud soetada kohaliku SIM-kaardi, mis kohe ka käiku läks. Peale kaheksandat ümberühendamist õnnestus tal telefoni otsa saada vähe arukam inimene, kes GPSist ka midagi jagas. Esimese asjana katsus peaspetsialist teha selgeks, et äkki puudub toide. Kaido pidi talle ainult paar korda seletama, et nõukogude inimene ei vaja elektrivoolu olemasolu kindlakstegemiseks ei volt- ega ampermeetreid, piisab vaid klemmide keelega katsumisest :-) Peale pikemat arutelu soovitati vajutada reset nuppu. Mmmhh! Kuidas ta küll selle peale tuli? Reset nupu leidmiseks oli vaja vaid jõuga lahti kangutada esipaneel ja voila, instrument käivitus.
Startisime Joshua Tree natsionaalpargi poole. Läbides viiekorruselisi ristmike jõudsime järeldusele, et Manitou on ikka meiega, sest GPS töötas tõrgeteta. Lõunatasime Palm Springsi pedebaaris. Üldmulje järgi linnaelanikel sissetulekuid oli. Mõni edevam oli soetanud Ferrari kabrioversiooni. Kehvikud pidid leppima kodumaise kaubaga nagu Corvette või Mustang.Edasi kulgesime rahvusparki, mis oli üsnagi ompärane - vee poolt voolujooneliseks lihvitud kaljud ja mitme(kümne)harulised joosuapuud. Korraldajate poolt oli garanteeritud ka paar teravat elamust. Sain oma suureks üllatuseks teada, et Elen ei armasta lõgismadusid ja on võimeline uskumatult pikka aega vaid ühe hingetõmbega kriiskama, kui see tema poole vonkleb. Pargis oli nii kuiv, et auto peatudes kogunes herilaseparv (kokku mitte rohkem kui sadakond putukat) konditsioneerist tilkuvat vett jooma. Kaidol õnnestus siseneda autosse suure koti, fototarvikute ja kolme herilasega. Peale paari kiiremat manöövrit uste ja akende avamist-sulgemist, kilkeid ja ebatsensuurseid väljendeid õnnestus nad looduse rüppe tagasi toimetada ja Kersti nõustus meiega ühinema. Päikeseloojangu veetsime Arch Rocki nimelise suure auguga kivi juures. Järgnes 3 tundi öist sõitu teadmata suunas.
Kohe reisi alguses täitus Eleni unistus ööbida bensuka kõrval asuvas rekkameeste motellis. Selle aretise konditsioneer oli päris tõenäoliselt vanem kui me kõik kokku ja käivitamisel tegi sellist häält, et tahtis hambad suust lahti võtta. Peale pooletunnist mürateraapiat otsustasin kasutada nuppu OFF ja nautida ööd 30-kraadises soojaõhuvannis. Kõrval parklas mürisesid külmikrekkad. Tõeline ameerika unelm...
No comments:
Post a Comment