Elen:Tundub, et see oli Suur Viga, et panime toidukraami ja kosmeetika õhtul karukindlasse kappi - ükski mõmmik meile öösel külla ei tulnud. Ehk ei olnud meie toit piisavalt aromaatne või kosmeetika kvaliteetne?
Hommik algab pidulikult: Kaido ulatab telgi ukse vahelt Leinole sünnpäevaõlle - meie seas on juubilar!? Pidulikuks hommikusöögiks on napivõitu kogus hiigelkäbitulel röstitud saia. Maitseb nagu harilik käbiröstsai. Kasinast einest hoolimata on hommik siin vaiksel telkimisplatsil super. Õhtul imestasin pisut siinse aususe peale telkimise süsteemi üle - ööbijad jätavad raha ümbrikuga postkasti - aga nüüd, hommikul, on ikka pargivalvur kohal, kes teeb kontrolltiiru telkimisplatside vahel. Usalda, aga kontrolli. Mõistlik.Esimeseks vaatamisväärsuseks on siinsamas meie Grant Grove'i külas asuv General Grant Tree, mis on kõige-kõige sekvoia oma tüseduse poolest, läbimõõt üle 20 m ja seejuures on ta veel üsna poisike - 1700 aastane.
Edasi suundume Kings kanjoni rahvusparki. Teel teeme 5 min kohvipeatuse samanimelises lodge'is, mis venib märkamatult kolmveerandtunniseks, kuna pealtnäha mõttetu teeäärne koht peidab endas mõndagi huvitavat: 
siin on ameerika vanim raskusjõu mõjul töötav bensiinitankur, ülihea šokolaadijäätts ja "suured kiletiivalised" ehk koolibrid - või siis humming bird nagu ameeriklased neid kutsuvad.Kings kanjon ise on lahja. Ehk on selles süüdi eelnevate loodusmaastike võimas mõju. Paar koske. Paar kõhedakstegevat kuristikku. Mõned vihmapiisad. Mõned klõpsud ja edasi! Edasi Yosemite [yoh-seh-muh-tee] rahvusparki, mis on ameeriklaste jaoks üks tipploodusnautimiskohti.
Lõunatame kiirsöögiasutuses Panda Express (mis osutub parimaks kiirsöögikohaks, kuhu olen eales sattunud - kui nad rendiks Delta Plaza esimese korruse vaba toitlustuspinna, hakkaksin viis korda nädalas kiirtoitu tarbima:), kust suundume sujuvalt Starbucksi kohvikusse. Real America!
Kuna päevi on meie autol punane õlimärgikene põlenud, otsustame sõita läbi Enterprice' autolaenutusest, kus selgub, et tuleb vajutada reset vms nuppu. Oh, ja mina juba hakkasin autot koristama lootuses, et saame meie GMC vahetada Hummeri või paari sportauto vastu..
Kersti-Kaido-Leino otsivad fotonäljaselt nagu ikka päikeseloojangu salvestamiseks parimat asukohta. Maabume Tunnel view nimelises punktis ja... pettume - koos kümnete teiste turistidega vaatame udusevõitu kaljusid ja kehitame õlgu. Ilmselt võib meie diagnoosiks panna taas "rahvuspargispliin". Edasi siirdudes lähevad vaated võimsamaks - kaljumürakad mõlemal pool teed on meeldivalt järsud, jõe kohale vajunud udu annab paigale juurde müstilisust. Ja joad - nendega siin ei koonerdata - otse "külakeskuses" asub USA kõrgeim juga, mis tegelikult koosneb kahest joast: Upper ja Lower Josemite (kamba peale kokku 740m).
Paneme pakid maha Josemite Lodge'is. Algab säästuaeg: võtame neljase toa ja maksame selle eest 304$. Raha nad siin küsida ei häbene. Teenindus on muidugi super - nt 5 min peale tuppa jõudmist helistatakse, et kas oleme ikka oma toaga rahul.
Leino vananemist tähistame majutusasutuse restoranis. Kuna mul pole ID-d kaasas, siis alkoholi ei anta. Kersti ennast sellest häirida ei lase ja toob oma isikut tõestava dokumendi ära. Ühtlasi saame teada, et ID-d küsitakse kuni ca 40-aastastelt inimestelt - niiet vara rõõmustasime, et meid peetakse siin 21steks:). Kelner toob Leino ette küünlaga ehitud creme brulé ja võtab üles viisi Happy birthday.. Tund on hiline ja terve resto meie päralt:)
No comments:
Post a Comment