Orust edasi..

Kersti:
Timing is everything. Vaatamata sellele, et eelmisel õhtul jõudsime oma Racetrackilt tagasi suhteliselt hilja ja jäime ilma nii õhtusöögist kui meeste suureks kurvastuseks ka õllest, alustasime päeva vara. Start kell 5.33 üsna meie lodge’i lähedal asuvatesse düünidesse. Mõtlesime, et sellises kohas nii vara teisi turiste pole, aga eksisime. Niipea, kui hakkasime oma autot düünide lähedusse teeserva parkima, tuli meile vastu teine auto, mis samuti sinna parkis. Aga ega rohkem inimesi polnud ka.
Düünid meie ööbimiskoha Stovepipe Wells Lodge’i lähedal on üks Surmaoru sümboleid, peale Badwateri ja Zabriskie pointi. Surmaoru servas, ca 80 miili kaugusel meie ööbimiskohast on ka California suurimad düünid – Eureca dunes, aga sinna me ei jõudnud, kuna päeval sinna minna ei saa ja hommikuid-õhtuid lihtsalt ei jagunud. Arvan, et ilu poolest me midagi ei kaotanud. Nägime päikesetõusu üle silmapiiril kõrguvate mägede ja düünid olid lihtsalt imeilusad. Arvan, et hommik on parim aeg nende külastamiseks, sest kui hotellist lahkusime oli temperatuurinäidik 28 kraadi C peal ja kui päike tõusis hakkas ka palavus suure hooga kerkima.Pildistasime veidi üle tunni. Kui 7 paiku autosse istusime oli hirmus palav, aga tee äärde oli autosid juurde kogunenud. Turistid palavust ei pelga.
Läksime oma hotelli Stovepipe Wellsis ja sõime hommikust. 10 dollari eest oli igati korralik bufee, kust ei puudunud ka maasikad ega mustikad.
Täna oli planeeritud meie reisi üks pikimaid sõidupäevi. Death Valleyst Sequoia Tree National Parki tundub linnulennult vaadates lühike tee, kuna aga vahele jääb High Sierra mäestik, siis näitas GPS meile 6,5 sõidutundi. Asusime teele juba 9st ning otsustasime käia läbi veel paarist kohast Surmaorus.
Surmaorust välja sõites maksis meile kätte asjaolu, et mehed olid auto küünlad puhastamata jätnud: õlituli läks põlema ja isegi vana hea windowsi trikk ei aidanud. Kuna rehvirõhu tuluke oli meid juba karastanud, siis ignoreerisime ka õlitulukest.
Enne väljasõitu Surmaorust otsustasime külastada kohta nimega Wildrose Charcoal Kilns. Teel sinna nägime tee ääres seisvat autot ja meest seal kõrval nõutu näoga seismas. Lootsime, et vähemalt mootor on kokku jooksnud ja peatusime. Tegemist oli aga hoopis fototuristiga, kes parajasti lõgismadu pilidistas. Saime meiegi oma reisi teise lõgismao pildile. Lõgismadudega võib täitsa harjuda. Muide, nad polegi nii mürgised: 8000 inimesest, kes saavad lõgimao käest hammustada, sureb ainult 9-25 ja pealegi 25% täiskasvanud lõgismao hammustustest on mürgitud. 75% hammustustest on tingitud inimeste lollusest, ehk siis olukorras, kus nad püüavad madu tappa või teise kohta tõsta.
Wildrose Charcoal Kilns kujutab endast 10 pupiskut e söepõletusahju. Pupsikud on päris suured, aga väikese ukse ja aknaga. Need pandi läheduses ksvavaid puid täis ja pärast nädalat hapnikuvaeguse tingimustes põletamist valmiski puusüsi lähedal asuva hõbedakaevanduse tarvis. Puusütt toodeti siin 1877. aastast ja kokku ainult kolm aastat, kuna siis said puud ümbruskonnast otsa ja selgus, et puid siia transportida on keeruline ning sütt siit vajalikku kohta samuti. Ikka juhtub. Selle eest on need kõige paremini säilinud sõepõletusahjud lääneosariikides.
Siis algas meie sõidupäev. Möödusime lugematust hulgast oliivi-, apelsini- ja viinamarjaistandustest ning tegime väikese peatuse suvalises teeäärses linnakeses, taaskord mehhiko toidukohas. Ostsime poest õhtuks grillimiseks liha ja muud tavaari, kuna pidid tulema meie esimene telkimine.
Otsustasime sõita rahvusparki välja ja leida seal telkimiskoha, kuna kohalikud arvasid, et rahvuspargis telkimine on rahulikum, kui järveäärses kämparis koos kohalike kalameestega. Cultural differences, you know, nagu nad ütlesid.
Kui rahvuspargi väravasse jõudsime oli kell juba kuus läbi. Väravas oli info rahvuspargi kämpingute kohta ning selgus kurb tõsiasi, et kolm lähimat kämparit on täis ja vabasid kohti on saada 40 ja 70 miili kaugusel. Otsustasime, et on mõttetu sõita õhtul 40 miili ja hommikul seesama maa tagasi. Vaatamisväärsustest rõhuv enamik asetses just pargi alguses. Seega otsustasime sõita pargist uuesti välja ning otsida kohta läheduses. See ei olnud kerge ettevõtmine, kuna tegu oli laupäeva õhtuga ning mitmed kohad, mis läbi käisime, olid täis.
Lõpuks jõudsime kohta nimega RV River Campground. Looduslikult kaunis kohas, kiirevoolulise jõe kaldal õnnestus meil 45 dollari eest hankida peaaegu viimane telkimisplats ülitihedalt asustatud telkimisväljakul. Oli tunne, nagu oleks sattunud linna peatänavale – igale leibkonnale oli eraldatud ca 40 m2 suurune plats, mis mahutas auto, telgi või telgid ning laua ja lõkkekoha ning siis veel suure hunniku kaasavõetud kraami, nagu külmkastid, söögid, istetoolid, lapsed koos aedadega ja ilma jne. Meie plats oli otse selle melu keskel, nii et saime osa kõigist naabrite muredest ja rõõmudest ning elasime kaasa ühe kaugema naabri sünnipäevale. Grillisime liha, st Leino grillis liha ja see oli imehea! 10 punkti! Pesemisvõimalustest loobusime, kuna loll peseb, tark on puhas niigi. Ja me olime oluliselt puhtamad kui pesemiskoht. Öö oli rahulik, aga pinnas, võrreldes lodge’ide double queen vooditega, kõvavõitu. Öö oli väga soe.