Tõeline põhjus 2: Hollywood..

(Teine postitus samast päevast)
Elen:
Küüditame Leino-Kaido kalale, et saaksime ise segamatult linna peale luhvtitama minna. Esimene vaatamisväärsus on siinsamas maja all asuv töötuba, kus Diana restaureerib-tuunib mööblit. Siit rändavad vanad mööblitükid teist või kolmandat elu elama uutesse villadesse. Kõige efektsemad on otseloomulikult mosaiiklauad. Jätkame Wilton teatri läheduses asuvas Diana galeriis. Maalid on muljetavaldavad - jumal tänat', et kodus kõik seinad pilte täis..
Sööme hommikust Larchmont Boulevardi coffee shopis, kus avastan moroccon mint latte tee, mis sojapiimaga tehtuna maitseb isegi hüvam kui Starbrucksi Vanilla Rooibos Latte. Peale haukame ameeiklaste kõige tüüpilisemat hommikusööki: buger'it (NB! Mitte segi ajada kõige tüüpilisemat lõunasöögi burgeriga), mis kujutab endast maitsetut või maitsekat suurt röstitud saiasõõrikut, kuhu tuleb toorjuustu peale mätsida.
Järgmine peatus on Hollywood & Franklin keskus ehk Oscari-gaala hoone Kodaki Theatre. Punast vaipa asendab täna siin pudukaubandus. Üllatuseks leian tähtede tänavalt oma nimeplaadi - näib, et võõrsil olen kuulsam kui kodumaal:)

Kahjuks asub siina ka suurepärane naistelõks - Victoria's Secreti pesupood - mis täiesti vastu meie tahtmist röövib meilt terve tunni. NB! Kogenud ostleja teab, et peale poodlemist tuleb võtta poest parkimiskaardile tempel - see kahandab tavapärase 15-dollarilise parkimisarve 2-dollariliseks. Trepist alla ja leiame end kuulsalt tähtede tänavalt, mis ummistunud tursitidest ja filmistaare mängivate tänavanäitlejatega. Kõige kuumem tegelane on Spiderman - neid kargab siin täna ringi vähemalt kolm. Teenistus pidavat tüüpidel olema päris hea ning seetõttu jääb mõni neist selle ameti peale aasta(kümne)teks. Edasi siirdume tšekkama, kas Beverly Hillsis on olukord kontrolli all. Enam-vähem on: mõni hoone on küll natuke liiga suureks paisunud, aga üldiselt näib, et linnaarhitekt teeb tööd.
Venice beach - L.A. linnaosa, mis suhtub kõige leebemalt kodutututesse ja tränikaupmehed võivad siin pillerkaart pidada. Kahjuks on ameeriklastel parasjagu mingi püha ning seetõttu liigume tigusammul ja parkimiskoha leidmine on mission very hard. Rannapromenaadil leidub kõiksugu karvaseid ja sulelisi: kes tahab tulevikku ennustada, kes muretseb, et mu õlavarrelt puudu tattuu jne. Kõige lahedamad on siin trummarite hordid, igal isendil oma pill kaasas ja nii moodustavad nad kokku omamoodi toreda Big Bandi.
Lõunaks Tai köök. Sellist elamust nagu paari päeva eest korealane pakkus, paraku ei saa, aga road siiski maitsvad (kolm ülesöönud naisterahvast = 50$).
Kodu lähedal takerdume ameeriklaste turunduslõksu - Rossi nimelisse suurpoodi, kuhu näib jõudvat igasugune selline brändi- ja mittebrändikaup, mis teistes poodides üle jääb ja siin siis võileivahinnaga maha müüakse. No näiteks põkkusin 12 taalase Ralf Laurent'i kotiga (võileib rannas maksis 14$ - toim). Kuritegu ju sellist kraami poodi jätta! Ostlemisele tegi kiire lõpu see, et lennuk pole kummist ega pangakaart isetäituv. Õnneks jõuame koju just-in-time ja ei jäägi kalameestele vahele oma uute kleitide-kottidega..